Töö iseendaga

Kui hobune midagi ei tee, siis sa kas küsid vale küsimust või esitad küsimust valesti. Nii lihtne ja keeruline see ongi. Et aga küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja õigesti, tuleb enda kallal tohutut tööd teha. 

Ma olen püüdnud nii enda kui ka oma õplilaste juures järgida reeglit, et kuniks sa ei suuda enda käest asju nõuda ja neid siis ka sooritada, ei ole õigust hobuse käest midagi nõuda. 

Ma seadsin endale selleks hooajaks mõned eesmärgid, mida minul on lihtne mõõta, aga mis kõrvaltseisjale on väga ebamäärased. Ei sa aju mõõta tunnetust või taju, aga vot just seda ma endalt sel suvel ootan. Tahtsin  võistelda 90-100cm parkuuri hea enesetundega, ilma hirmuta, ilma hobusega kaklemata. Selle ma sain päris alguses kohe Perilas. Teine eemärk oli enda istaku kallal tööd teha ja samm-sammult uuesti täisistak toimima saada. Minu selja probleemi tõttu on see aeglane ja ettevaatust nõudev teekond, aga olen väga sihikindlalt tööd teinud. Alguses lühikesed traavijupid ja sedagi mõned korrad trenni jooksul. Siis pikemad ja siis jälle lühemad. Ikka enesetunde järgi. Eile trenni tehes sain juba poole ajast sadulas istuda ja sealjuures ka hobusega kahekõnet pidada, mitte ainult end kinni hoida. 

Minu arust istub inimene õigesti siis, kui ta ei pea end jalaga meeleheitlikult kinni hoidma. Jalg toetab hobuse ja sadula vastu, aga peab olema muudest kohustustest vaba, et hobusega suhelda- anda märguandeid ja hobuse vastuseid neile siis ka vastu võtta. Kui Ottokas end ilusti kannab ja püsib rütmis, siis suudan juba päris hästi seal seljas püsida. Üleminekute hetked on keerulised. Ülespoole pole hullu, aga allapoole on raske. Eriti galopp-traav. Siis ronin hetkeks ikka sadulast välja, et oma selga säästa.

Eile oli päris tore trenn. Ehkki Ottokal on sellest ratsastamisest päris villand juba, siis saime ilusti jutu peale. Õige pisut vajus vasaku käe peale, aga õnneks mitte kangelt. Säärele vastas ilusti ja tuli ka ratsmeje järele, kuid ei viitsinud oma kaela ja pead ise kanda. Galopis oli parem ja 10m voldid saime tehtud. Esialgu kallutas natuke ning kippus tasakaalu kaotama, aga poolpeatus aitas hästi ja siis oli juba hää.

Jonnyga tegime ka tubli trennikese eile. JB on väga hoolas ja kannatlik ning positiivse tagasisde meetod hakkab poisile vist kohale jõudma. Esialgu ei saanud ta päris hästi pihta, mis me tema käest tahame saada, aga lõpuks oli tal endal lausa hasart katsetada, mille eest kiituse ja preemia saab. Kuna ta on väike siis vaevab teda vist Napoleoni kompleks. Ta tõstab kaela nii kõrgele kui võimalik ja hakkab uhkeldama kohe, kui mõni teine hobune silmapiiril. Ka muidu hoiab ta pea pigem kõrgel ja seega tegime eile ette-alla tööd. Eks ta ikka vahepeal ajas end puffi, aga enamuse ajast sirutas ja venitas ilusti ja ka galopiletõsted hakkavad tasapisi ilusaks minema. Ponipunn ei lähe enam nii sabinasse ja püsib ilusti rahulik.