Vanad võlad

Kunagi ammu ammu lubasin kirjutada Ponikoolist. Nüüd on aeg oma vanad võlad tasuda.

Millalgi veebruaris võttis S minuga ühendust ja uuris, kas ma lastele trenni tahaks anda ja mis hinnaklassi minu trennid jääks. Arutasime asju ja märtsis algasid esimesed trennid. Ponikool tekkis S soovist teha lastele koht, kus saaks õppida rahulikult ja mänguliselt nii ratsutamist kui ka kõike muud hobustega seonduvat. Täpsemalt saab vaadata: http://www.ponikool.ee/ või ponikooli fb lehelt: https://www.facebook.com/groups/324479404233864/

Esialgu oli väikesi õpilasi 4 (2 6aastast ja 2 8 aastast) ja 2 ponipunni. Ootel oli ka veel noori ponisid, keda ma siis esmalt ise õpetan ja hiljem siis lastele trenni lähevad. Idee ongi see, et valida ponid noorest peast ja ise neid koolitada ja treenida, kuniks nad on lastele valmis. Lapsed aga saavad kogu protsesst kõrvalt jälgida ja sellest ka õppida.

Nagu heade asjadega ikka, ei püsi nad kaua vaka all ja nii on ka poniklubile sõpru kamaluga lisandunud. Seda nii fb-s kui ka trenniplatsil. Nööbikesi, nagu ma oma trennilapsi kutsun, on hetke seisuga 13. Ponisid neile 4, vahel harva ka 5, kui ma raatsin kõige nooremat käekõrval jalutama võtta.

Trennides olen võtnud hoiaku, et kiiret ei ole, ehkki lapsed tahaks tihti rohkem ja rutem. Midagi pole aga parata, sest esmalt tuleb sammus tasakaal ja kindlus saavutada ja alles siis saab edasi liikuda. Pisikestega on vahva ka igasuguseid mänge ja teatevõistlusi teha. Nööbikesed on lahedad. Ja ehkki pk päevad on pikad, sest enne trenne tegelen noorte ponidega ja pärast lähen veel järvele, siis on see hea väsimus, mis mu õhtul niidab. Pole midagi paremat unest, mille toob hea väsimus ;)