Minu imeline kabjaline

Täna oli hommikust saati kuidagi kehva päev. 13 ja reede, no mida sa ikka head ootad. D on tuulerõugetes ja seega istume toas kinni. Kohati on kutil olemine kehva ja siis ta ronib mööda mind, sest paha on ju olla. Aga kui tal on hea olla, siis ta tahab õue ja see toas olemine on nagu karistus. Siis jääb see pisike tuba ilmselgelt väikeseks tema mängude jaoks ja see toob kaasa skandaali. Seega jah, mul ei olnud täna hea päev.  Aga see eest oli imeline õhtu...

I-ga leppisime kokku, et kui ta töölt koju jõuab, siis mina lähen talli oma ajusid tuulutama.

Eile oli pk päev ja seega palju kabjalisi ja nööbikesi. Hommikul kohe sõitsin ponikooli 3 noort. Esimene oli B, kes on küll juba parajas vanuses, aga pole töös olnud. Ronisin eile esimest korda selga. Ei midagi. Hullu laisk ainult. ootan hirmuga seda pauku harjavarrest. Teine oli H, kes on kõige noorem, aga ülimalt terve peaga. Ta on lihtsasalt nii mõistlik, et kohati on seda raske uskuda. Teen temaga rahulikult ja natuke haaval, et meie trenn oleks talle sama meeldiv, kui mulle. Viimane oli P, kes oli minu üllatuseks väike põrsas. Muidugi häiris teda 100 parmu, kes lakkamatult puresid, aga ikkagi ei käitunud ta just liiga viisakalt. Lõpuks saime jutud räägitud :)
Siis ootasid mind järvel veel J ja Otto.
J oli nagu täkuke ikka. Tööd on palju, aga ta on vahva tegelane.

Viimasena siis Otto. Traav oli jumalik. Ma ainult särasin seal seljas. Ohh kui hea. Venitasime samme traavis ja tegime õlad sees ja sääre eest ära. Tagumik kipub ette minema, kui ise lohakas olen, aga muidu oli tubli. Küljendused tulevad isegi ühtlasemalt, ehkki seal jääb jälle paindest puudu. Nokitsemist jagub, aga ta oli traavis tõeline kuld. Ja siis galopp. Lippas nii et vähe polnud. Liiga palju lausa. Kuidagi ei saanud  kergeks eest ja siis kui kontrat proovisin teha, siis ta vahetas jalgu! Ottokene, kellega ma olen proovinud jalavahetusi, mis on alati lõppenud lesta tõmbamisega, vahetas jalgu nagu oleks seda terve elu teinud mängleva kergusega. Oii ma olin kuri. Ja loomulikult jäi see mind närima, et ma kurjaks sain. Ikka korralikult.

Ja nii ma siis kibelesingi täna talli, et Ottuga ära leppida ja oma hingerahu üles leida. Tundsin, et pean kõksima, sest kui ma ratsastama hakkan, siis lähme raudselt jälle tülli. Hüpates aga saab Otto teha oma tööd ja mina keskendun endale. Tulemuseks oleme mõlemad õnnelikud.

Kuna ma 7sesse harrastajate trenni ei jõudnud, siis palusin G, et ta minuga jääks ja latte aitaks panna. Platsile oli rida üles pandud ja hüppasime siis seda. Ehk siis latt-rist-latt-latt-latt-2 fuleedlatt-rist/ hiljem lattaed/ ja veel hiljem okser.

Tundisn, kuidas Otto on natuke nagu tuim külje pealt, aga samas jooksis ta galoppi suurelt ja hea rütmiga. Ei läinud lappama ega midagi, aga polnud tema tavalist teravust. No mis seal ikka. Tulime rida. Esialgu traavis sisse. Ta tegi ise kõik ära ja mõnus oli. Tundsin, kuidas pinged mu õlult kadusid. G tõstis viimase risti lattaiaks. Kobisesin kõrguse peale, et pane madalamaks, siis on söödavam. ta arvas, et täna on kõik söödav, mis ette antakse :D Tulin galopis sisse, hakkas kiirustama pöördes ja esimesele latile läks alla. Polnud hullu, sai rütmi sisse ja kõik oli moos. Veel mõned korrad rabistas pöördes ja siis sai aru, et pole vaja tempot kruvida. Lähksime ühtlases rütmis ja siis klappis ka ilusti. Lattaed oli vahepeal päris kõrgeks läinud kuidagi. Ei teagii, mis juhtus. Otto hüppas jumalikult. Ma tundsin, kui tore see kõik on. Tibu naudib oma tööd ja mina ei käki ära, sest rea peal on nii lihtne hüpata. Rütm on paigas ja sammud klapivad. Siis sai lattaiast okser. tagumine latt kohe laksust 10cm kõrgemaks kui esimene. Korra käis peast läbi mõte kobisema hakata, aga polnud siin midagi. Vait olla ja edasi teenida, mõtlesin endamisi ja läksin peale. Ottokas vinnas jalad kõhu alla ja lendas üle nagu naksti. G kobises, et anna rohkem eest pehmemaks ja ma läksin uuele katsele. Kuidagi väga kiiresti oli ta vist veel tõstnud, sest tundsin, kuidas Ottokas teist moodi hüppas. Ma ise tundsin, et ronin natuke ette ja tahtsin uuesti tulla. G arvas, et paneks natuke laiemaks. Urisesin, et kõrgemaks ei tohi, kuna ma juba niigi värisen. Jaa jaa oli vastus ja nii ta läks. Korrutasun endale, et kõik on sama, kõik   on  sama. Püüdsin mõelda oma istaku peale. Ma ei tea, kas õnnestus ka, aga ohhhh saaa raisk, kus Otto lendas. Turi tuli nii teravalt üles, et ma viskasin ratsme nii palju ette kui vähegi sain, sest kartsin, et jään talle eest peale. Mõtlesin, et kuda krt ta sinna alla läks. Valimislatt oli ju ees ja pigem natuke kaugemal.... G pani mõõdulati peale ja selgus tõsiasi, et peal oli 120!!!! Esimene latt 105, tagumine 120! Pole siis ime, et ta turjast tõusis. G kamandas, et tule uuesti, sest andsid liiga järsult ära eest. Tule uuesti! Mu eneseusk lõi kõikuma, aga mis seal ikka. Korra läks ju ilusti, küllap läheb jälle.

Katse kaks oli lihtsalt imeline. Kõik oli imeline. Ma ei oskagi seda muud moodi kirjeldada. Tõeline eneseületus. Ja Otto... minu kallis kallis Otto. ohhh mul pole sõnu.... Hõiskasin seal oma käheda häälega ja patsutasin elukat. Emotsioon oli laes. Adrenaliin ka.

Ma tean ka nüüd, mis tunne on Ottoka seljas olla, kui ta turjast hüppab... ja see tunne on hea.