Jälle pea nädal möödas viimasest sissekandest ja seega tagumine aeg toimunu meeldejäävamad asjad kirja panna. Väga kiire on olnud ja on edaspidi ka.
Laupäeval oli meil perepäev. Käisime spas soojades basseinides sulistamas ja saunatamas. Väga mõnus oli ja DK pidas ka väga pikalt vees vastu. Alguses oli natuke ebalev, aga vaikselt harjus ja siis juba ujus kätistega ise ka. Natukene ikka kripeldas, et terve päeva lebotame ja kodus on 100 asja vaja teha, aga samas on vaja ka perega kvaliteetaega veeta. Ei saa järjest ainult rügada ja rügada. Nii lähevad suhted sassi. Samuti vajab laps sellist aega, kus vanemad tegelevad ainult temaga, mitte ei ole vestluse taustaks lihvimine või värvirull.
Õhtul tuli mu ema meile, et aidata seinte viimistlemisega. Plaan oli teha nii palju kui vähegi jõuame. E ja T olid mul kontorivabad ja T eiolnud ka trenne enam ja seega ootas ees 2 töist päeva. Tänaseks on tehtud peamine pahteldus ja lihvimine. Korra krunditud ja tehtud pahtliparandused.
Lisaks piinasin Aleksit (õepoeg) ka ja lasin tal aia natuke viisakamaks kasida. Veel on vaja seal natuke toimetada aga seis on parem kui varem ja see on juba progress :)
Toas on veel palju nokitsemist, aga ma olen õhtuti lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa muud teha, kui voodisse pikali visata. Aga teha on veel palju:
Krohviparandused ja siis krohvitud seinte puhastamine tolmust, mis saab ülitüütu olema.
Ahju tagune värvida.
Seinad värvida (aknapõsed, köögi sein ja tekstuurkrohvi osa ning selle ümber jääv osa.
Paberkrohviga katta 2 seina. sellega on algus tehtud, aga vaja veel palju teha. Üks plaat kipsi on ka veel panemata, sest elektrikilbi koht on seal ja see saab olema paras teadus neid juhtmeid esmalt lahti ja pärast jälle kinni ühendada.
Siis peaks olema seinad valmad ja seega jääb veel põrand õlitada ja lagi. Aga kuna me ei ole ikka veel leidnud meeldivat ja sobivat laekatet, siis ilmselt jääb lagi kevadet ootama.
Ma väga loodan, et jõuame enne detsembrit valmis ja sisse kolitud. Nüüd on enamus asju seal maal, et saan ka üksi tegutseda. Ei pea ootama, et I midagi kuhugi paigaldaks või juhtmeid veaks jne. See üks õnnetu plaat on veel, kuid ehk saab sellega ruttu korda. Ohh oleks vaid aega ja jaksu..
Ema läks kolmapäeval ära ja peale seda ei ole ma jõudnud kodus midagi teha. Jõuan ju alles peale 9t koju ja siis olen liiga väsinud, et end liigutada. Teisipäeval saan ilmselt terve päeva kodus olla ja loodan siis üht-teis ära teha.
Hobustest ka.
Joonatan ei lonka enam aga käiguvahe on ikka. Esmaspäeval peale tunnist jalutamist proovisime ta maneezi uue pinnase peale lahti lasta ja see sigudik läks täiesti pöördesse. Kihutas ja laamendas. Sel hetkel ei oleks küll arvanud, et tal jalg valus või midagi, sest ise oli ta ülimalt rahul. Kätte ei andnud ja jooksis saba püsti ning lajatas tagant nii kõrgele kui sai.
Kolmapäeval siis sain ise talli ja ehkki ma hinges lootsin, et liikumine on puhas, näitas ta siiski käiguvahet. Õnneks ta päris ei longanud seega natuke on ikkagi paremaks läinud. Muidugi ma ei tea, mida ta kõva pinnase peal teeks, kuid ma ei taha sellele ka hetkel mõelda. Katsetama ka ei hakka enne, kui ta pehmel liival puhast liikumist ei näita. Seniks jääb käekõrval või ohutuse mõttes kordel sammu kõndima.
Mõnusalt paksuks on ta ka läinud. Tundub, et usside mure saime selleks korraks murtud ja poiss on ilusti kosunud. Võtsin toidunormi ka natuke maha, et liiga paksuks ei läheks.
Ottokas on ka nüüd u kuu aega suht kerge elu peal olnud.
E läksin talli ja ta oli suures koplis peadpidi rullis. Ilma tekita :( Ma ei tundnud teda esialgu äragi. Mõtlesin, et hüüan korra sinna koplisse ka, et ehk on ta tagapool ja ma ei näe lihtsalt. Esimese hüüde peale tõstis ta pea rullist ja hakkas kohe minu poole kõmpima. Nägu venis mul naerule, ehkki meel oli natuke mõru, et ta ilma tekita õue oli pandud ja lisaks veel koplisse, kus on võimalik pea rulli toppida :(
JB on temaga nüüd viimasel ajal sõitnud, sest Jonny ju katki. Täitsa kenasti on hakkama saanud, ehkki uue pinnase peal jäid hobusel vist jalad liiva kinni ja no mitte ei viitsinud joosta :D Aga ole hullu. Natuke sügav on parem kui liiga kõva.
Eile käisin ise ka sõitmas ja täitsa söödav oli. Suurema liikumise peal on üldiselt hea. Pisut vajus käe peale, aga poolpeatused tuletasid meelde, et ikka ise peab ta end tassima. Mingit suurt koondust pole mõtet hetkel küsidagi, kui ta ca kuu aega on vedelenud. Tal lähevad lihased imekiiresti ära ja siis ta ei saagi ju midagi teha. Hakkame aga vaikselt uuesti pihta ja küllap ta varsti jälle jaksab ;)
Aga no nii kirjeldamatult mõnus oli sõita. Tagumises otsas on ka pinnas hea ja seal sai natuke ka harjutusi küsida. Muidu sõitsin lihtsalt ette-alla ja liikumist suureks. Nii mõnus, kui hobune jookseb kindlalt ja hea meelega edasi :)
Tekkide suhtes on ta paras pirtsuliisu. Õde andis mulle 2 vana tallitekki, mis seest on sarnased vanade tööjopede voodrile. Selline natuke nupsuline. Ottokale ilmselgelt ei meeldi need tekid, sest ta poeb sealt välja. Iga kord hommikul on tekk põrandal ja hobune paljas. Eile panin siis eskadroni ja see oli hommikul ilusti seljas. Ei olnud viltu ega midagi. Tema tahab sileda voodriga asja.
Muidu on ta ikka tõeline nunnu. Natuke karva on ka kasvanud, sest jäin tekitamisega hiljaks, aga õnneks ei midagi hullu. kuivamise aeg on veel mõistlikus piiris ja õnneks on mul üks päevinäinud fliistekike, mis väga kiiresti kogu niiskuse hobuselt teki peale imeb. Hobune kuiv, tekk altpoolt ka, aga pealt on märg. Loodan, et see nartsuke peab veel hästi vastu, sest teist sellist head kuivatajat ei ole mul õnnestunud leida.
Friday, October 26, 2012
Friday, October 19, 2012
Ammu pole kirjutanud, aga ammu pole ratsutanud ka.
Üleeile andsin Ottoka ühele noorukesele sõita, et ta natuke hobuse tunnetamist õpiks. Tulemus oli katastroof. Ottokas oli üüberrõve. Pisar tuli silmanurka :(
Eile siis kihutasin nagu hullumeelne enne ponikooli veel järvele, et kasvõi 20 min Ottokaga sammutrenni teha.
Talli jalanõud unustasin ma hommikul maha ja seega olin oma tööl käimise sussides. Ilm oli mõnusalt märg ja porine ja ees ootas veel ponikool ja kalesi. Kiire riietevahetus ja jooksin koplite äärt mööda Ottokale järele. Kõik teised hobused pagesid aiast eemale aga kui ma oma molu hüüdsin, siis jooksis ta mulle galopis vastu. Nii hea tunne oli, kui ma jooksin tema poole ja tema minu poole. Hommikune mossis tuju oli kui kauge unenägu.
Kiirelt puhtaks, sadul ja valjad ja maneezi. Plaanisin küll õues sõita, aga külm ja märg oli ja midagi peale sammu mul kavas polnud, seega sobis maneez kah. Ei tea kas ta sai aru, et mul oli paha tuju ennist või siis sai ta aru, kui õnnetu ma tema eelmise päeva käitumise pärast olin, aga igatahes oli ta kohe alguses vägagi koostööaldis. Vasakule oli natuke kange ja muidugi ei viitsinud ta oma tagumist otsa eriti liigutada, kuid üldpilt oli kordades toredam, kui ma arvasin. Ega ma teab mida küsima ka ei hakanud. Ette alla ja pehmeks. Peatused, mis ei tulnud välja, ja painutused, mis isegi tulid.
Panin ta õue tagasi ja viisin sinna õuna maiuseks. Tallitekk oli enne ja jäi ka minust ta boksiukse peale. Kuna ta aga elab väliboksis ja vihma hakkas õhtupoole sadama, siis ligunes see läbi. Ohh seda õnne! Meie boksinaabri omanik aga oli nii kena ja pani teki kuivama ja jättis tibule õueteki selga. See ei ole niipaks, et ta sellega hetkel öösel olla ei saaks. Aga no paras jura selle tekitamisega igatahes. Pean veelkord üle rääkima, et kus ja kuidas ja millal mingi tekk ja kuhu need siis panna, kui seljast ära võetakse. Ega ma ise sama rumal, et tallist ära minnes selle peale ei tulnud, et see tekk sealt ukse pealt ära viia :(
Oma nädalagraafiku olen ka natuke ümber teinud ja paika loksutanud. Järgmisest nädalast peaks selle järgi ka tööle hakkama. Näis, kuidas sujub ja kas kõik ikka hakkab toimima- kontoritöö, grupitrennid, eraõpilased, ponikool ja siis veel üksikud kliendid 3s väiksemas tallis.
Eks see ole paras jooksmine, aga samas on väga tore mõelda, et peale Eestist ära olekut ja tagasi tulekut ei olnud mul pikalt eriti mingeid trenne ega kliente. 2011 sügisel hakkasin uuesti vaikselt toimetama ja tänaseks, natuke rohkem kui aasta peale seda, on elu ratsutamise pool palju kiiremaks ja kirjumaks muutunud.
Uus graafik jätab aga ka ruumi selleks, et ise sadulasse jõuaksin. Samuti tegin eile ühe sammukese sinnapoole, et endale pandud keeruline eesmärk, teha koolisõidus kasvõi 1 start, natuke realistlikum tunduks. Ostsin omale redika ja võistluspluusi. Ei ole päris selline redikas, nagu mulle ideaalis meeldiks, aga hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas ja kuna see on kõvasti parem, kui minu vana narts, mis kunagi tavalisest pintsakust sai ümber tuunitud, siis peab rahul olema. Arvestades minu startide arvu aastas ei ole mul ka mõtet tippdisaini investeerida.
Üleeile andsin Ottoka ühele noorukesele sõita, et ta natuke hobuse tunnetamist õpiks. Tulemus oli katastroof. Ottokas oli üüberrõve. Pisar tuli silmanurka :(
Eile siis kihutasin nagu hullumeelne enne ponikooli veel järvele, et kasvõi 20 min Ottokaga sammutrenni teha.
Talli jalanõud unustasin ma hommikul maha ja seega olin oma tööl käimise sussides. Ilm oli mõnusalt märg ja porine ja ees ootas veel ponikool ja kalesi. Kiire riietevahetus ja jooksin koplite äärt mööda Ottokale järele. Kõik teised hobused pagesid aiast eemale aga kui ma oma molu hüüdsin, siis jooksis ta mulle galopis vastu. Nii hea tunne oli, kui ma jooksin tema poole ja tema minu poole. Hommikune mossis tuju oli kui kauge unenägu.
Kiirelt puhtaks, sadul ja valjad ja maneezi. Plaanisin küll õues sõita, aga külm ja märg oli ja midagi peale sammu mul kavas polnud, seega sobis maneez kah. Ei tea kas ta sai aru, et mul oli paha tuju ennist või siis sai ta aru, kui õnnetu ma tema eelmise päeva käitumise pärast olin, aga igatahes oli ta kohe alguses vägagi koostööaldis. Vasakule oli natuke kange ja muidugi ei viitsinud ta oma tagumist otsa eriti liigutada, kuid üldpilt oli kordades toredam, kui ma arvasin. Ega ma teab mida küsima ka ei hakanud. Ette alla ja pehmeks. Peatused, mis ei tulnud välja, ja painutused, mis isegi tulid.
Panin ta õue tagasi ja viisin sinna õuna maiuseks. Tallitekk oli enne ja jäi ka minust ta boksiukse peale. Kuna ta aga elab väliboksis ja vihma hakkas õhtupoole sadama, siis ligunes see läbi. Ohh seda õnne! Meie boksinaabri omanik aga oli nii kena ja pani teki kuivama ja jättis tibule õueteki selga. See ei ole niipaks, et ta sellega hetkel öösel olla ei saaks. Aga no paras jura selle tekitamisega igatahes. Pean veelkord üle rääkima, et kus ja kuidas ja millal mingi tekk ja kuhu need siis panna, kui seljast ära võetakse. Ega ma ise sama rumal, et tallist ära minnes selle peale ei tulnud, et see tekk sealt ukse pealt ära viia :(
Oma nädalagraafiku olen ka natuke ümber teinud ja paika loksutanud. Järgmisest nädalast peaks selle järgi ka tööle hakkama. Näis, kuidas sujub ja kas kõik ikka hakkab toimima- kontoritöö, grupitrennid, eraõpilased, ponikool ja siis veel üksikud kliendid 3s väiksemas tallis.
Eks see ole paras jooksmine, aga samas on väga tore mõelda, et peale Eestist ära olekut ja tagasi tulekut ei olnud mul pikalt eriti mingeid trenne ega kliente. 2011 sügisel hakkasin uuesti vaikselt toimetama ja tänaseks, natuke rohkem kui aasta peale seda, on elu ratsutamise pool palju kiiremaks ja kirjumaks muutunud.
Uus graafik jätab aga ka ruumi selleks, et ise sadulasse jõuaksin. Samuti tegin eile ühe sammukese sinnapoole, et endale pandud keeruline eesmärk, teha koolisõidus kasvõi 1 start, natuke realistlikum tunduks. Ostsin omale redika ja võistluspluusi. Ei ole päris selline redikas, nagu mulle ideaalis meeldiks, aga hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas ja kuna see on kõvasti parem, kui minu vana narts, mis kunagi tavalisest pintsakust sai ümber tuunitud, siis peab rahul olema. Arvestades minu startide arvu aastas ei ole mul ka mõtet tippdisaini investeerida.
Saturday, October 13, 2012
nädal
Nädal on jälle möödas. Kuidagi kiirelt libiseb aeg käest ja mitte midagi ei jõua teha.
Karvikud on paid.
Jonny lonkab ikka ja reedel käis arst ka. Uuris, puuris, andis rohtu ja juhised, kuidas edasi. Ma väga väga loodan, et ta hakkab ilusti paranema ja paari nädala pärast on mured unustatud. Kui mitte, siis tuleb uuesti arst ja vaatame edasi. Käisin teda täna õhtul jalutamas ka.
Ottoka lasin ka üle kontrollida. Jalad olevat tal täiesti tavalised sporthobuse jalad, ehkki see üks tagumine teeb mind ikka murelikuks. Hakkasin uut sööta ka andma ja vb on sellest ka. Annan selle portsu sublit lõpuni ja siis vaatan, kas jään seda kasutama või peab Ottokale midagi muud vaatama. Sportbrock talle meeldis aga sellega ei näinud ma küll mingit tulemust. 3 kuu peale võiks ju natukenegi hobune kosuda. Samas koos subliga tuli talli ka silo, ning ka selles võib asi olla. Ei tea. Igatahes nõustus arst, et on hea plaan kuni pinnase vahetuseni teha pikalt sammutööd ja natuke traavi ning teda siiski liikumas hoida. Kui uus pinnas kohal, hakkame vaikselt koormust suurendama ja eks siis ole näha.
Täna oli ponikooli korraldatud koolitus ka. Käisin alguses vaid Sannal abis ja siis tulin koju. Tööd on nii palju ja seal oleks läinud terve päev. Mul kahju, et ma ei saanud jääda aga nii hea oli vahelduseks ka kodus olla.
Püüan oma trennipäevi natuke koomale krookida. Olen nii väsinud sellest meeletust rabelemisest ja sellest, et ei saa üldse rahulikult kodus olla. Viimasel ajal ei ole elu just päris selline, mis ma tahaks ja ega see ei muutu, kui ma ise selleks midagi ette ie võta. Mõtteid selles suunas on, aga jah... Ma nagunii analüüsin üle ja siis planeerin üle ja tegutsemiseni ei jõuagi :D
Karvikud on paid.
Jonny lonkab ikka ja reedel käis arst ka. Uuris, puuris, andis rohtu ja juhised, kuidas edasi. Ma väga väga loodan, et ta hakkab ilusti paranema ja paari nädala pärast on mured unustatud. Kui mitte, siis tuleb uuesti arst ja vaatame edasi. Käisin teda täna õhtul jalutamas ka.
Ottoka lasin ka üle kontrollida. Jalad olevat tal täiesti tavalised sporthobuse jalad, ehkki see üks tagumine teeb mind ikka murelikuks. Hakkasin uut sööta ka andma ja vb on sellest ka. Annan selle portsu sublit lõpuni ja siis vaatan, kas jään seda kasutama või peab Ottokale midagi muud vaatama. Sportbrock talle meeldis aga sellega ei näinud ma küll mingit tulemust. 3 kuu peale võiks ju natukenegi hobune kosuda. Samas koos subliga tuli talli ka silo, ning ka selles võib asi olla. Ei tea. Igatahes nõustus arst, et on hea plaan kuni pinnase vahetuseni teha pikalt sammutööd ja natuke traavi ning teda siiski liikumas hoida. Kui uus pinnas kohal, hakkame vaikselt koormust suurendama ja eks siis ole näha.
Täna oli ponikooli korraldatud koolitus ka. Käisin alguses vaid Sannal abis ja siis tulin koju. Tööd on nii palju ja seal oleks läinud terve päev. Mul kahju, et ma ei saanud jääda aga nii hea oli vahelduseks ka kodus olla.
Püüan oma trennipäevi natuke koomale krookida. Olen nii väsinud sellest meeletust rabelemisest ja sellest, et ei saa üldse rahulikult kodus olla. Viimasel ajal ei ole elu just päris selline, mis ma tahaks ja ega see ei muutu, kui ma ise selleks midagi ette ie võta. Mõtteid selles suunas on, aga jah... Ma nagunii analüüsin üle ja siis planeerin üle ja tegutsemiseni ei jõuagi :D
Wednesday, October 10, 2012
kui mu hobune on mind nähes õnnelik..
Neljap enne tihs-i koosolekule minekut jooksin ka tallist läbi, et teha boks ja Ottokale jalgadele savi panna. Ja siis juhtu see, millest ma olen juba kõigile inimestele pasundanud, aga mis mu veel iga keharakuga särama paneb, kui sellele mõtlen.
Ottokas oli suures karjas väravast väga kaugel. Vilistasin ja hüüdsin teda korra. Ta tõstis pea kõrgele üles ja tegi sellise paigaltsatardi minu poole, et pori lendas igasse ilmakaarde. Täies galopis ja vahepeal tagant üles lüües kihutas minu suunas. Väravasse jõudes mörises valjusti ja puges mulle põue, et noh noh.. kus mu maiustused on :) Andsin porgandit ja tegin pai. Tundisn, kuidas midagi on siin maailmas ikkagi õigesti, sest mu hobusel on minu nägemise ja seltskonna üle sama hea meel kui minul tema nägemise üle. Ta tuleb mu juurde samasuguse õhinaga ja on sama õnnelik kui minagi, kui teda näen ja saan temaga kasvõi 10 minutit mängida. Ta tuleb alati koplis ise värava juurde, kui ma teda kutsun, aga tavaliselt tuleb ta rahulikult. Selliseid spurte tuleb harva ette ja see teeb neist erilised hetked.
Minu karvik ongi mulle kõige parem karvik ja sellistel hetkedel, kus ta täiesti vabatahtlikult, täiesti arusaadavlt, selgelt ja avalikult välja näitab, et mina olengi just tema inimene ja talle just kõige parem inimene, jookseb selline soojus läbi terve keha ja ma olengi lihtsalt õnnelik. See õnnetunne on omamoodi ja erinev sellest õnnest, mida toob minu ellu mu laps või mu mees või sõbrad või vanemad või miski muu. See on see napaka hobuseinimese napakas õnnetunne, millest ehk teised, nö hobusehullusest puutumata inimesed mitte kunagi päriselt aru ei saa, kuid see polegi tähtis. Pole karvavõrdki oluline, kas keegi kolmas saab aru v ei saa. Mina saan ja Ottokas saab ja sellega saabki ring täis :)
Üleeile käisin oma karvikuga sammu tegemas. Pinnas on kehva ja ta otseselt ei lonka, aga tundub mulle imelik ning seega ma enne pinnasevahetust tugevat trenni ei tee. Pikk puhkus oli oma märgid maha jätnud, aga jalutasime ja tegime harjutusi vaheldumisi. Painutused, õlad sees, traavers, sääre eest ära ja küljendused olid kavas. Lõpuks oli nii mõnus. Astus hoogsa sammuga tagant peale, tegi kõiki asju pehmelt ja voolavalt. Söötsin talle veel porgandit ja leivakuivikuid ja oligi kõik.
Eile sõitis temaga JB, sest Jonny lonkab ja on tööst väljas. Neljap tuleb arst ja toob ehk selgust. Tegime jälle sammus asju. Mul on nii hea meel näha, kui ma panen pisikese 11a plika sinna selga ja ta saab ilusti tehtud asjad, mida ta kunagi varem teinud ei ole. Õlad sees ja sääre eest ära tulid isegi välja. Jah, viriseda oleks olnud palju, aga arvestades, et tüdrukule oli see esimene kord neid asju üldse proovida, siis võis rahul olla :)
Ottokas oli suures karjas väravast väga kaugel. Vilistasin ja hüüdsin teda korra. Ta tõstis pea kõrgele üles ja tegi sellise paigaltsatardi minu poole, et pori lendas igasse ilmakaarde. Täies galopis ja vahepeal tagant üles lüües kihutas minu suunas. Väravasse jõudes mörises valjusti ja puges mulle põue, et noh noh.. kus mu maiustused on :) Andsin porgandit ja tegin pai. Tundisn, kuidas midagi on siin maailmas ikkagi õigesti, sest mu hobusel on minu nägemise ja seltskonna üle sama hea meel kui minul tema nägemise üle. Ta tuleb mu juurde samasuguse õhinaga ja on sama õnnelik kui minagi, kui teda näen ja saan temaga kasvõi 10 minutit mängida. Ta tuleb alati koplis ise värava juurde, kui ma teda kutsun, aga tavaliselt tuleb ta rahulikult. Selliseid spurte tuleb harva ette ja see teeb neist erilised hetked.
Minu karvik ongi mulle kõige parem karvik ja sellistel hetkedel, kus ta täiesti vabatahtlikult, täiesti arusaadavlt, selgelt ja avalikult välja näitab, et mina olengi just tema inimene ja talle just kõige parem inimene, jookseb selline soojus läbi terve keha ja ma olengi lihtsalt õnnelik. See õnnetunne on omamoodi ja erinev sellest õnnest, mida toob minu ellu mu laps või mu mees või sõbrad või vanemad või miski muu. See on see napaka hobuseinimese napakas õnnetunne, millest ehk teised, nö hobusehullusest puutumata inimesed mitte kunagi päriselt aru ei saa, kuid see polegi tähtis. Pole karvavõrdki oluline, kas keegi kolmas saab aru v ei saa. Mina saan ja Ottokas saab ja sellega saabki ring täis :)
Üleeile käisin oma karvikuga sammu tegemas. Pinnas on kehva ja ta otseselt ei lonka, aga tundub mulle imelik ning seega ma enne pinnasevahetust tugevat trenni ei tee. Pikk puhkus oli oma märgid maha jätnud, aga jalutasime ja tegime harjutusi vaheldumisi. Painutused, õlad sees, traavers, sääre eest ära ja küljendused olid kavas. Lõpuks oli nii mõnus. Astus hoogsa sammuga tagant peale, tegi kõiki asju pehmelt ja voolavalt. Söötsin talle veel porgandit ja leivakuivikuid ja oligi kõik.
Eile sõitis temaga JB, sest Jonny lonkab ja on tööst väljas. Neljap tuleb arst ja toob ehk selgust. Tegime jälle sammus asju. Mul on nii hea meel näha, kui ma panen pisikese 11a plika sinna selga ja ta saab ilusti tehtud asjad, mida ta kunagi varem teinud ei ole. Õlad sees ja sääre eest ära tulid isegi välja. Jah, viriseda oleks olnud palju, aga arvestades, et tüdrukule oli see esimene kord neid asju üldse proovida, siis võis rahul olla :)
TIHS
Sel aastal sii sjuba 10s kord kui ma end 3ks päevaks orjaks müün ja ennast salgavalt saku hallis rabelen. Olen aastate jooksul teinud palju asju. Alustasin tallimeeskonnas. Siis olin platsil. Siis sekretariaadis ja infos ja siis uuesti platsile tagasi, kuhu olen pidama jäänud. Viimasd kaks aastat olen olnud platsitiimis üks kolmest üksusejuhist. Veel aasta enne seda jagasin seda ametit sõbrannaga, sest õige tiimijuht suunati tõkkeid ehitama. Neile kes ei tea, siis platsil on kokku umbes 30 vabatahtliku, kes jagatakse kolmeks pundiks. Igal pundil on oma juht. Parkuuri üles panekul on ka plats kolmeks jagatud ja iga punt paneb oma tõkkeid üles.
Seekord oli platsil päris mitu uut asja. Esiteks oli uus platsitiimi üldjuht. Nagu ikka, oli alguses sellest ka natuke segadust, aga lõpuks sai ta täitsa söödavalt hakkama. Vana üldjuht oli sel aastal rajameistri assistent, kuid aitas palju ka platsitööd korraldada. Ei teagi kas harjumusest, aga enamus pöördus küsimustega ikka tema, mitte uue juhi poole :)
Teine muudatus oli see, et kolme assistendi asemel oli üks ja kolm tiimijuhti olid aktiivselt radade komplekteerimisse kaastaud. Istusime koosolekutel ja arutasime, mis materjalist mida ehitada jne. See oli eelnevatel aastatel puhtalt assistentide teema. Samuti mõõtsime ise vahed paika ja kõrgused ja laiused. Õnneks sain seda juba eelmine üle-eelmine aasta harjutada. Kuidagi mõnusalt pingevaba oli minu jaoks see aasta oma punti juhtida. Jah, olid mõned raskemas kohad, aga olen vist tunduvalt suuremaks kasvanud, kui ma endale aru annan, ja ilma suuremate tülideta said asjad lahendatud. Eelmine aasta ma ikka natuke pabistasin, et ka sikka kõik kuulavad mind ja oli ka üks isik, kes pidevalt vastu haukus ja sellega palju paksu verd tekitas.
Seekord sujus aga enamus asju ilusti hoolimata sellest, et mul oli päris mitu inimest, kes varem pole platsil olnud. Natuge andis see võrreldes eelmise aasta ülimalt hästi sujunud koostööga (va see üks mees) võrreldes tunda ka. Eelkõige oli probleemiks see, et inimesed ei ole harjunud sellega, et isetegevus ja liigne initsiatiiv ei ole alati head. Sellises mahus asja tehes ei ole alati võimalik kogu infot üksipulgi kõigile lahti seletada ja siis on sujuva töö jaoks vajalik, et inimesed teeks just seda ja just nii, nagu on palutud, isegi, kui see natuke ebaloogiline võib tunduda. Suures plaanis jookseb kõik ilusti kokku, aga kui suurt plaani ei tea, siis võib natuke imelik tunduda, aga oma tiimijuhti peab ikka kuulama. Selles vallas olid mõned apsud, aga muidu oli kõik timm.
Kolme päeva kohta oli platsil vaid üks suurem prohmakas, ja see ei olnud ka otseselt juhtide süü, vaid osa teksti rajameistri soovide kättesaamisel läks lihtsalt tõlkes kaduma. Küll aga jäime iga päev ajakavast maha. Ei oska öelda, miks see nii oli, sest parkuuride ülespanekuga saime iga kord kiiremini hakkama, kui meile aega oli antud. Ka koolisõidu aia panime üles alla 8 minuti ja maha võtsime 3 minutiga, mis oli tunduvalt kiirem, kui meilt paluti.
Samuti oli kõigi parkuuride ajal, va põhisõit, platsil 2 hobust. Ei tea, kas olid rajad liiga lihtsad, et tuli palju ümberhüppeid, või milles asi, aga ca tunni jagu venisid kõik päevad.
Minu jaoks oli uus veel see, et sain ehitada kolmest süsteemi. Polegi varem seda teinud ja esimene kord siis kohe põhisõiduks :D Pean mainima, et olin tol hetkel oma pundi üle väga uhke, sest panime selle nii kergesti üles, et ma ei saanud ise ka aru, et juba oligi tehtud. Siis selgus, et seda on vaja meetri jagu edasi liigutada, aga ka siis sai see nagu naksti uuesti püsti. Ilusti sirge ja vinklis ja kõik jutud.
Kolmanda päeva lõpuks olid inimesed ikka üksjagu väsinud, aga positiivne meeleolu säilis ja väga tore oli.
Ma ei mäleta, kas ma eelmised aastad olen ka pärast kolme päeva nii väsinud olnud või oli seekord kuidagi kurnavam. Vaimselt ei olnud raske, aga mu keha oli esmaspäeval niiiiiiiii väsinud, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Ärkasin 10st, aga kuna mu käed ja jalad keeldusid liikumast, siis vedelesin veel 2 tundi lihtsalt niismaa. Väike vedel olek on siiamaani ja no unevõlast ei maksa rääkidagi. Selle tagasi magamiseks kulub ikka kõvasti aega, sest talvine elukorraldus on selline, et iga hommik tulen ju kontorisse tööle ja siis edasi on erineva korraldusega talliringid. Aga olgu mis on, seda sorti toimetamine on väga äge.
Seekord oli platsil päris mitu uut asja. Esiteks oli uus platsitiimi üldjuht. Nagu ikka, oli alguses sellest ka natuke segadust, aga lõpuks sai ta täitsa söödavalt hakkama. Vana üldjuht oli sel aastal rajameistri assistent, kuid aitas palju ka platsitööd korraldada. Ei teagi kas harjumusest, aga enamus pöördus küsimustega ikka tema, mitte uue juhi poole :)
Teine muudatus oli see, et kolme assistendi asemel oli üks ja kolm tiimijuhti olid aktiivselt radade komplekteerimisse kaastaud. Istusime koosolekutel ja arutasime, mis materjalist mida ehitada jne. See oli eelnevatel aastatel puhtalt assistentide teema. Samuti mõõtsime ise vahed paika ja kõrgused ja laiused. Õnneks sain seda juba eelmine üle-eelmine aasta harjutada. Kuidagi mõnusalt pingevaba oli minu jaoks see aasta oma punti juhtida. Jah, olid mõned raskemas kohad, aga olen vist tunduvalt suuremaks kasvanud, kui ma endale aru annan, ja ilma suuremate tülideta said asjad lahendatud. Eelmine aasta ma ikka natuke pabistasin, et ka sikka kõik kuulavad mind ja oli ka üks isik, kes pidevalt vastu haukus ja sellega palju paksu verd tekitas.
Seekord sujus aga enamus asju ilusti hoolimata sellest, et mul oli päris mitu inimest, kes varem pole platsil olnud. Natuge andis see võrreldes eelmise aasta ülimalt hästi sujunud koostööga (va see üks mees) võrreldes tunda ka. Eelkõige oli probleemiks see, et inimesed ei ole harjunud sellega, et isetegevus ja liigne initsiatiiv ei ole alati head. Sellises mahus asja tehes ei ole alati võimalik kogu infot üksipulgi kõigile lahti seletada ja siis on sujuva töö jaoks vajalik, et inimesed teeks just seda ja just nii, nagu on palutud, isegi, kui see natuke ebaloogiline võib tunduda. Suures plaanis jookseb kõik ilusti kokku, aga kui suurt plaani ei tea, siis võib natuke imelik tunduda, aga oma tiimijuhti peab ikka kuulama. Selles vallas olid mõned apsud, aga muidu oli kõik timm.
Kolme päeva kohta oli platsil vaid üks suurem prohmakas, ja see ei olnud ka otseselt juhtide süü, vaid osa teksti rajameistri soovide kättesaamisel läks lihtsalt tõlkes kaduma. Küll aga jäime iga päev ajakavast maha. Ei oska öelda, miks see nii oli, sest parkuuride ülespanekuga saime iga kord kiiremini hakkama, kui meile aega oli antud. Ka koolisõidu aia panime üles alla 8 minuti ja maha võtsime 3 minutiga, mis oli tunduvalt kiirem, kui meilt paluti.
Samuti oli kõigi parkuuride ajal, va põhisõit, platsil 2 hobust. Ei tea, kas olid rajad liiga lihtsad, et tuli palju ümberhüppeid, või milles asi, aga ca tunni jagu venisid kõik päevad.
Minu jaoks oli uus veel see, et sain ehitada kolmest süsteemi. Polegi varem seda teinud ja esimene kord siis kohe põhisõiduks :D Pean mainima, et olin tol hetkel oma pundi üle väga uhke, sest panime selle nii kergesti üles, et ma ei saanud ise ka aru, et juba oligi tehtud. Siis selgus, et seda on vaja meetri jagu edasi liigutada, aga ka siis sai see nagu naksti uuesti püsti. Ilusti sirge ja vinklis ja kõik jutud.
Kolmanda päeva lõpuks olid inimesed ikka üksjagu väsinud, aga positiivne meeleolu säilis ja väga tore oli.
Ma ei mäleta, kas ma eelmised aastad olen ka pärast kolme päeva nii väsinud olnud või oli seekord kuidagi kurnavam. Vaimselt ei olnud raske, aga mu keha oli esmaspäeval niiiiiiiii väsinud, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Ärkasin 10st, aga kuna mu käed ja jalad keeldusid liikumast, siis vedelesin veel 2 tundi lihtsalt niismaa. Väike vedel olek on siiamaani ja no unevõlast ei maksa rääkidagi. Selle tagasi magamiseks kulub ikka kõvasti aega, sest talvine elukorraldus on selline, et iga hommik tulen ju kontorisse tööle ja siis edasi on erineva korraldusega talliringid. Aga olgu mis on, seda sorti toimetamine on väga äge.
Tuesday, October 2, 2012
Valikud defineerivad, kes me oleme
Kui sa tahad ratsutada, siis kasutad sa selleks iga avanevat võimalust, olgu see siis kasvõi 10 minutit mõne toreda karvase mammutiga.
Kui sa tahad teha sporti, siis hindad iga võimalust sadulas istuda ja püüad ka selle 10 minuti jooksul õppida kõike, mida sel hobusel sulle õpetada on .
Kui hobused on su elustiil, siis piisab sulle ka 10 minutist niisama hobusega veedetud ajast, et ülejäänud päev oleks õnnelik.
Mul on tallipuhkus, et saaksin kodus tööd teha. Ma igatsen oma karvikut. Ja jonnyt ka. Ja mulle ei meeldi, et ma ei ole leidnud mingit lahendust, et ma ka muti selga jõuaks. See väike proovimine andis vaid väikese eelmaitse suhu, aga ma tahaks temaga väga tööd teha. Väga väga.
Ma olen viimasel ajal väga rahulolematu liiga paljude asjadega oma elus. Ma ei teagi, millest see tuleb, agaüha enam tundub, et liiga paljud asjad on vales mahus. Liiga palju on "peab" asju ja liiga liiga vähe "tahan" asju. Väga keeruline seletada. Keeruline.
Vajan ühte teatud titemammat, et mõtted selgeks arutada, aga paraku on nii, et on tähtsamaidki asju, kui minu sasipuntra harutamine. Küll me selle kohvitamise aja ka leiame.
Kui sa tahad teha sporti, siis hindad iga võimalust sadulas istuda ja püüad ka selle 10 minuti jooksul õppida kõike, mida sel hobusel sulle õpetada on .
Kui hobused on su elustiil, siis piisab sulle ka 10 minutist niisama hobusega veedetud ajast, et ülejäänud päev oleks õnnelik.
Mul on tallipuhkus, et saaksin kodus tööd teha. Ma igatsen oma karvikut. Ja jonnyt ka. Ja mulle ei meeldi, et ma ei ole leidnud mingit lahendust, et ma ka muti selga jõuaks. See väike proovimine andis vaid väikese eelmaitse suhu, aga ma tahaks temaga väga tööd teha. Väga väga.
Ma olen viimasel ajal väga rahulolematu liiga paljude asjadega oma elus. Ma ei teagi, millest see tuleb, agaüha enam tundub, et liiga paljud asjad on vales mahus. Liiga palju on "peab" asju ja liiga liiga vähe "tahan" asju. Väga keeruline seletada. Keeruline.
Vajan ühte teatud titemammat, et mõtted selgeks arutada, aga paraku on nii, et on tähtsamaidki asju, kui minu sasipuntra harutamine. Küll me selle kohvitamise aja ka leiame.
Monday, October 1, 2012
nv
Reede:
Peale tööd jõudsin talli piisavalt vara, et ottoka boks puhtaks kasida ja Jonny koplist junnid ära korjata. Viimast tehes sain küll kerge vihma kaela, aga pold hullu.
Läksin Ottokaga üle tüki aja sõitma. Peale koordit on ta mulle imelik tundunud ja siis ka. Merle ütles, et ei näe küll longet, aga seljas oli imelik. Nokitsesin pikalt sammus painutuste ja külgliikumiste kallal. Tegin neid ka pisut traavis ja õigenatuke ka galoppi. Galopp oli eriti imelik.
Peale 7st grupitundi tulid JB ja Mel trenni. Jonny käis päeval juba ja tegi suht palju. Kohe alguses oli ka tema imelik ja kui selga läksin siis lonkas esimest otsa. JB-ga lihtsalt hellitas. panime ta ära ja JB võttis Ottoka. Nüüd kõrvalt vaadates oli kohe näha, kuidas ta väga hoiab kõiki jalgu.
Pinnas pinnas pinnas.
Ma ei ole eriline viriseja. Ei pea teab mis GP pinnas olema, aga see, mis hetkel maneezis toimub, on liiga hull. otsustasin sealsamas, et poisid saavad nädala puhkust. Ja ise ka talli ei lähe. Kui, siis poistele pai tegema ja kommi viima, aga trenni ei tee. Ja kui vaja, siis ei tee enne, kui pinnas on korras. Ainult õues saab tegutseda, kui ilm kannatab ja valgel ajal jõuan.
Aga see puhkus trennidest oleks nagunii ju tulnud, sest N-P on horsekas ja siis ma ei lähe mitte kuhugi mujale, kui suurhalli. Seega siis vaid mõni päev juurde, et ka kodus toimetada jõuaks.
Laupäev:
Magasime natuke kauem ja u 10 vurasime linna. Võtsime laenutusest põrandalihvija ja siis ehituspoest igast manti ja siis muugale. Esialgu pidin poisid maha panema ja koju tööle minema. Pärast tulema ja I maardusse viima ja ise pojaga koju minema, et tööd edasi teha. Aga kuna me jõudsime sinna nii hilja ja teised vennad olid peredega õunakorjamistalgutele tulnud, siis tundsin, et pean vist oma uhkuse alla neelama ja ka end natuke liigutama.
Äiale ütlesin täpselt 2 sõna. Tere ja headaega. Kõik.
Korjasime õunu ja ma korjasin viinamarju ka. Nii kõhtu kui kaasa. Võtsin porgandeid omale ja tilli. 4 ajal sõime kõhud täis ja viisin I maarduse ja ruttu koju. Poja oli nii väss, et kustus autos esimese kurvi peal. Kodus tassisin ta tuppa ja panin voodisse edasi magama. Kuna lihvida ei saanud, siis hakkasin koridoris koroistama ja telliseid sisse tassima, et need natuke taheneks. Olin sellega juba peaaegu valmis saanud kui lappimise ajal käis alaseljast terav valu läbi. Tore! Jälle sain hakkama. Surusin hambad risti ja lõpetasin selle telliste teema ära. Meisterdasin neist koridori väikese riiuli moodi asja, et siis tellised kuivavad ja samal ajal saab ka vajalikud asjad ära panna.
Rasked tööd ja sundasendid olid siis selleks korraks jälle out. Kirusin ennast ja hakkasin põranda lihvimise asemel siis poste relakaga lihvima. Keskelt sain teha, sest siis selg sirge. Kuniks end töös hoidsin, oli valu talutav. Kui poja ärkas ja meil söödud sai, siis puhkasin natuke ja peale seda oligi voodireziim.
Pühapäev:
Olin juba loobunud mõttest, et saan tööd teha, aga õnneks oli hommik seekord õhtust targem ja kere isegi kannatas natuke tegutseda. Mida aeg edasi, seda ladusamaks läks.
I suristas põranda kallal ja mina lihvisin poste. Uskumatult kaua võttis see kõik aega aga õhtuks sai põrand tehtud. osaliselt katsin juba ära ka, aga kuna teip sai otsa siis jäi pooleli.
Postid jäid ka pooleli, sest mingi hetk me otsustasime, et tuleb põrand enne ära katta ja siis edasi teha, sest muidu see tumedam tolm määrib heleda laua jälle ära.
- - - - - - - - - x - - - - - - - - - x - - - - - - - - - x - - - - - - - - -
Vot selline tegus nv oli. Ei jõudnud nii palju, kui ma aalguses lootsin, aga ometi sai tehtud asjad, mida ma olen juba kaua kaua tahtnud ära lõpetada. Edasi on igaks päevaks vajalikke töid ja asju, aga teen palju kui jõuan, sest ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Nv peaks õde ka külla tulema ja ta lubas ka oma öömaja ja kõhutäie tööga välja teenida :) Loodan, et I jõuab selleks ajaks viimased kipsitükid ka seina panna ja elektri ära vedada ning siis meie saame pahteldamisega alustada. Ja plaatida ja krohvida. Me vist, justnimelt VIST, leidsime omale plaadid ka. Samas ei ole ikka veel päris kindel, et kuidas ja millega köögisein teha :D Ma arvan, et see selgub töö käigus.
Veel on 1 asi, mille valmis saamist ma ei jõua ära oodata. Ahju tahan sisse saada. Nii nii väga! Aga nagu selgus, siis terve korstna isolatsioon tuleb ilmselt välja vahetada ja seega võtab see palju rohkem aega, kui esialgu tundus. Ehk jõuame sel nädalal aluse ära lappida ja siis nv saab I selle korstna kallal pusida. Kui paps Eestis on, siis ehk õnnestub ta ka appi meelitada, ehkki viimasel ajal käib ta mulle väga närvidele ja ma tunnen kuidas ma ei taha mitte kedagi enam paluda. Keeruline. Aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Kui on saadud, siis kirjutan täpsemalt kuidas sai ;)
Peale tööd jõudsin talli piisavalt vara, et ottoka boks puhtaks kasida ja Jonny koplist junnid ära korjata. Viimast tehes sain küll kerge vihma kaela, aga pold hullu.
Läksin Ottokaga üle tüki aja sõitma. Peale koordit on ta mulle imelik tundunud ja siis ka. Merle ütles, et ei näe küll longet, aga seljas oli imelik. Nokitsesin pikalt sammus painutuste ja külgliikumiste kallal. Tegin neid ka pisut traavis ja õigenatuke ka galoppi. Galopp oli eriti imelik.
Peale 7st grupitundi tulid JB ja Mel trenni. Jonny käis päeval juba ja tegi suht palju. Kohe alguses oli ka tema imelik ja kui selga läksin siis lonkas esimest otsa. JB-ga lihtsalt hellitas. panime ta ära ja JB võttis Ottoka. Nüüd kõrvalt vaadates oli kohe näha, kuidas ta väga hoiab kõiki jalgu.
Pinnas pinnas pinnas.
Ma ei ole eriline viriseja. Ei pea teab mis GP pinnas olema, aga see, mis hetkel maneezis toimub, on liiga hull. otsustasin sealsamas, et poisid saavad nädala puhkust. Ja ise ka talli ei lähe. Kui, siis poistele pai tegema ja kommi viima, aga trenni ei tee. Ja kui vaja, siis ei tee enne, kui pinnas on korras. Ainult õues saab tegutseda, kui ilm kannatab ja valgel ajal jõuan.
Aga see puhkus trennidest oleks nagunii ju tulnud, sest N-P on horsekas ja siis ma ei lähe mitte kuhugi mujale, kui suurhalli. Seega siis vaid mõni päev juurde, et ka kodus toimetada jõuaks.
Laupäev:
Magasime natuke kauem ja u 10 vurasime linna. Võtsime laenutusest põrandalihvija ja siis ehituspoest igast manti ja siis muugale. Esialgu pidin poisid maha panema ja koju tööle minema. Pärast tulema ja I maardusse viima ja ise pojaga koju minema, et tööd edasi teha. Aga kuna me jõudsime sinna nii hilja ja teised vennad olid peredega õunakorjamistalgutele tulnud, siis tundsin, et pean vist oma uhkuse alla neelama ja ka end natuke liigutama.
Äiale ütlesin täpselt 2 sõna. Tere ja headaega. Kõik.
Korjasime õunu ja ma korjasin viinamarju ka. Nii kõhtu kui kaasa. Võtsin porgandeid omale ja tilli. 4 ajal sõime kõhud täis ja viisin I maarduse ja ruttu koju. Poja oli nii väss, et kustus autos esimese kurvi peal. Kodus tassisin ta tuppa ja panin voodisse edasi magama. Kuna lihvida ei saanud, siis hakkasin koridoris koroistama ja telliseid sisse tassima, et need natuke taheneks. Olin sellega juba peaaegu valmis saanud kui lappimise ajal käis alaseljast terav valu läbi. Tore! Jälle sain hakkama. Surusin hambad risti ja lõpetasin selle telliste teema ära. Meisterdasin neist koridori väikese riiuli moodi asja, et siis tellised kuivavad ja samal ajal saab ka vajalikud asjad ära panna.
Rasked tööd ja sundasendid olid siis selleks korraks jälle out. Kirusin ennast ja hakkasin põranda lihvimise asemel siis poste relakaga lihvima. Keskelt sain teha, sest siis selg sirge. Kuniks end töös hoidsin, oli valu talutav. Kui poja ärkas ja meil söödud sai, siis puhkasin natuke ja peale seda oligi voodireziim.
Pühapäev:
Olin juba loobunud mõttest, et saan tööd teha, aga õnneks oli hommik seekord õhtust targem ja kere isegi kannatas natuke tegutseda. Mida aeg edasi, seda ladusamaks läks.
I suristas põranda kallal ja mina lihvisin poste. Uskumatult kaua võttis see kõik aega aga õhtuks sai põrand tehtud. osaliselt katsin juba ära ka, aga kuna teip sai otsa siis jäi pooleli.
Postid jäid ka pooleli, sest mingi hetk me otsustasime, et tuleb põrand enne ära katta ja siis edasi teha, sest muidu see tumedam tolm määrib heleda laua jälle ära.
- - - - - - - - - x - - - - - - - - - x - - - - - - - - - x - - - - - - - - -
Vot selline tegus nv oli. Ei jõudnud nii palju, kui ma aalguses lootsin, aga ometi sai tehtud asjad, mida ma olen juba kaua kaua tahtnud ära lõpetada. Edasi on igaks päevaks vajalikke töid ja asju, aga teen palju kui jõuan, sest ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Nv peaks õde ka külla tulema ja ta lubas ka oma öömaja ja kõhutäie tööga välja teenida :) Loodan, et I jõuab selleks ajaks viimased kipsitükid ka seina panna ja elektri ära vedada ning siis meie saame pahteldamisega alustada. Ja plaatida ja krohvida. Me vist, justnimelt VIST, leidsime omale plaadid ka. Samas ei ole ikka veel päris kindel, et kuidas ja millega köögisein teha :D Ma arvan, et see selgub töö käigus.
Veel on 1 asi, mille valmis saamist ma ei jõua ära oodata. Ahju tahan sisse saada. Nii nii väga! Aga nagu selgus, siis terve korstna isolatsioon tuleb ilmselt välja vahetada ja seega võtab see palju rohkem aega, kui esialgu tundus. Ehk jõuame sel nädalal aluse ära lappida ja siis nv saab I selle korstna kallal pusida. Kui paps Eestis on, siis ehk õnnestub ta ka appi meelitada, ehkki viimasel ajal käib ta mulle väga närvidele ja ma tunnen kuidas ma ei taha mitte kedagi enam paluda. Keeruline. Aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Kui on saadud, siis kirjutan täpsemalt kuidas sai ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)