Neljap enne tihs-i koosolekule minekut jooksin ka tallist läbi, et teha boks ja Ottokale jalgadele savi panna. Ja siis juhtu see, millest ma olen juba kõigile inimestele pasundanud, aga mis mu veel iga keharakuga särama paneb, kui sellele mõtlen.
Ottokas oli suures karjas väravast väga kaugel. Vilistasin ja hüüdsin teda korra. Ta tõstis pea kõrgele üles ja tegi sellise paigaltsatardi minu poole, et pori lendas igasse ilmakaarde. Täies galopis ja vahepeal tagant üles lüües kihutas minu suunas. Väravasse jõudes mörises valjusti ja puges mulle põue, et noh noh.. kus mu maiustused on :) Andsin porgandit ja tegin pai. Tundisn, kuidas midagi on siin maailmas ikkagi õigesti, sest mu hobusel on minu nägemise ja seltskonna üle sama hea meel kui minul tema nägemise üle. Ta tuleb mu juurde samasuguse õhinaga ja on sama õnnelik kui minagi, kui teda näen ja saan temaga kasvõi 10 minutit mängida. Ta tuleb alati koplis ise värava juurde, kui ma teda kutsun, aga tavaliselt tuleb ta rahulikult. Selliseid spurte tuleb harva ette ja see teeb neist erilised hetked.
Minu karvik ongi mulle kõige parem karvik ja sellistel hetkedel, kus ta täiesti vabatahtlikult, täiesti arusaadavlt, selgelt ja avalikult välja näitab, et mina olengi just tema inimene ja talle just kõige parem inimene, jookseb selline soojus läbi terve keha ja ma olengi lihtsalt õnnelik. See õnnetunne on omamoodi ja erinev sellest õnnest, mida toob minu ellu mu laps või mu mees või sõbrad või vanemad või miski muu. See on see napaka hobuseinimese napakas õnnetunne, millest ehk teised, nö hobusehullusest puutumata inimesed mitte kunagi päriselt aru ei saa, kuid see polegi tähtis. Pole karvavõrdki oluline, kas keegi kolmas saab aru v ei saa. Mina saan ja Ottokas saab ja sellega saabki ring täis :)
Üleeile käisin oma karvikuga sammu tegemas. Pinnas on kehva ja ta otseselt ei lonka, aga tundub mulle imelik ning seega ma enne pinnasevahetust tugevat trenni ei tee. Pikk puhkus oli oma märgid maha jätnud, aga jalutasime ja tegime harjutusi vaheldumisi. Painutused, õlad sees, traavers, sääre eest ära ja küljendused olid kavas. Lõpuks oli nii mõnus. Astus hoogsa sammuga tagant peale, tegi kõiki asju pehmelt ja voolavalt. Söötsin talle veel porgandit ja leivakuivikuid ja oligi kõik.
Eile sõitis temaga JB, sest Jonny lonkab ja on tööst väljas. Neljap tuleb arst ja toob ehk selgust. Tegime jälle sammus asju. Mul on nii hea meel näha, kui ma panen pisikese 11a plika sinna selga ja ta saab ilusti tehtud asjad, mida ta kunagi varem teinud ei ole. Õlad sees ja sääre eest ära tulid isegi välja. Jah, viriseda oleks olnud palju, aga arvestades, et tüdrukule oli see esimene kord neid asju üldse proovida, siis võis rahul olla :)
No comments:
Post a Comment