Ammu pole kirjutanud, aga ammu pole ratsutanud ka.

Üleeile andsin Ottoka ühele noorukesele sõita, et ta natuke hobuse tunnetamist õpiks. Tulemus oli katastroof. Ottokas oli üüberrõve. Pisar tuli silmanurka :(
Eile siis kihutasin nagu hullumeelne enne ponikooli veel järvele, et kasvõi 20 min Ottokaga sammutrenni teha.
Talli jalanõud unustasin ma hommikul maha ja seega olin oma tööl käimise sussides. Ilm oli mõnusalt märg ja porine ja ees ootas veel ponikool ja kalesi. Kiire riietevahetus ja jooksin koplite äärt mööda Ottokale järele. Kõik teised hobused pagesid aiast eemale aga kui ma oma molu hüüdsin, siis jooksis ta mulle galopis vastu. Nii hea tunne oli, kui ma jooksin tema poole ja tema minu poole. Hommikune mossis tuju oli kui kauge unenägu.
Kiirelt puhtaks, sadul ja valjad ja maneezi. Plaanisin küll õues sõita, aga külm ja märg oli ja midagi peale sammu mul kavas polnud, seega sobis maneez kah. Ei tea kas ta sai aru, et mul oli paha tuju ennist või siis sai ta aru, kui õnnetu ma tema eelmise päeva käitumise pärast olin, aga igatahes oli ta kohe alguses vägagi koostööaldis. Vasakule oli natuke kange ja muidugi ei viitsinud ta oma tagumist otsa eriti liigutada, kuid üldpilt oli kordades toredam, kui ma arvasin. Ega ma teab mida küsima ka ei hakanud. Ette alla ja pehmeks. Peatused, mis ei tulnud välja, ja painutused, mis isegi tulid.
Panin ta õue tagasi ja viisin sinna õuna maiuseks. Tallitekk oli enne ja jäi ka minust ta boksiukse peale. Kuna ta aga elab väliboksis ja vihma hakkas õhtupoole sadama, siis ligunes see läbi. Ohh seda õnne! Meie boksinaabri omanik aga oli nii kena ja pani teki kuivama ja jättis tibule õueteki selga. See ei ole niipaks, et ta sellega hetkel öösel olla ei saaks. Aga no paras jura selle tekitamisega igatahes. Pean veelkord üle rääkima, et kus ja kuidas ja millal mingi tekk ja kuhu need siis panna, kui seljast ära võetakse. Ega ma ise sama rumal, et tallist ära minnes selle peale ei tulnud, et see tekk sealt ukse pealt ära viia :(

Oma nädalagraafiku olen ka natuke ümber teinud ja paika loksutanud. Järgmisest nädalast peaks selle järgi ka tööle hakkama. Näis, kuidas sujub ja kas kõik ikka hakkab toimima- kontoritöö, grupitrennid, eraõpilased, ponikool ja siis veel üksikud kliendid 3s väiksemas tallis.
Eks see ole paras jooksmine, aga samas on väga tore mõelda, et peale Eestist ära olekut ja tagasi tulekut ei olnud mul pikalt eriti mingeid trenne ega kliente. 2011 sügisel hakkasin uuesti vaikselt toimetama ja tänaseks, natuke rohkem kui aasta peale seda, on elu ratsutamise pool palju kiiremaks ja kirjumaks muutunud.
Uus graafik jätab aga ka ruumi selleks, et ise sadulasse jõuaksin. Samuti tegin eile ühe sammukese sinnapoole, et endale pandud keeruline eesmärk, teha koolisõidus kasvõi 1 start, natuke realistlikum tunduks. Ostsin omale redika ja võistluspluusi. Ei ole päris selline redikas, nagu mulle ideaalis meeldiks, aga hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas ja kuna see on kõvasti parem, kui minu vana narts, mis kunagi tavalisest pintsakust sai ümber tuunitud, siis peab rahul olema. Arvestades minu startide arvu aastas ei ole mul ka mõtet tippdisaini investeerida.