Ükski heategu ei jää karistamata.

Ma olen niii kuri hetkel. Kuri ja pettunud ja solvunud ja ma ei tea mida kõike veel. Ükski heategu ei jää karistamata. No tõesti ei jää. Ja kui annad sõrme, siis võetakse käsi ja kui sellest tolku ei ole, siis saad veel sajatused ja nurina pealekauba. Panusta või tee nii palju heategusid kui tahad, ikka oled sina see kurjajuur, kui saatus mingeid kaikaid kodaraisse loobib.

Ma ei hakka siin teema üksikasju lahkama, kes teab, see teab. Aga fakt on see, et kui ühte inimest isegi saad justnagu usaldada, siis niiditõmbajad ei pruugi sugugi nii koostööaltid olla ja kõik oma kokkulepped ja tingimused tuleb kõrgemate organitega kooskõlastada ka juhul, kui juriidilised asjaolud seda ideepoolest ei nõua.

Nojahh, mis seal ikka. Taas kord õppetunni võrra rikkam. Ja ehkki ma saan aru teise osapoole argumentidest, siis täna jäi mul küll nii kibe maik hinge, sest mul ei tekkinud korrakski tunnet, et minust või siis minu panusest ja vastutulekutest, mida ma niigi juba teen, ei saada aru ja/või ei osata seda absoluutselt hinnata. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma selline emotsionaalne lollike olen. Samuti ei saa ma midagi parata, et ma tahan tõesti tunda seda, et minu poolt tehtud vastutulekute ulatust täielikult mõistetakse ja hinnatakse ning ei hakataks seda elementaarseks pidama ja lisa nõudma.

Ja lisaks, kokkulepe on kokkulepe. Sellest peaks kinni pidama isegi siis, kui tingimused ei meeldi. Kui tahetakse seda kokkulepet tühistada, siis tuleb sellest ka kohe teist poolt informeerida. Ühepoolselt oma suva järgi vabatahtlikult võetud kohustustest loobuda ei ole õige. Seda isegi juhul, kui kohustus sai võetud ka teatud rõõmude nautimiseks ja neid rõõme siis mingil perioodil saatuse tahtel nautida ei saa.

Kui ma ennist veel unistasin ja mõtlesin, et mida võiks teha jne, siis hetkel ei ole küll enam mingit tahtmist eriliselt panustada või pingutada. Ja siis imestatakse, et kuidas ikka nii saab, et mul on motivatsioonikriis.

Esmaspäev. 22.04.

Pidasin just maha pika arutelu mingisuguse elektriteenuseid müüva ettevõtte esindajaga. Nad ei tea ise ka kuidas see lepingute vahetamine jne toimib ja siis tulevad mulle rääkima et jaa väga tore ja lihtne on kasvõi iga kuu uus teenusepakkuja valida. Ega ikka ei ole küll lihtne nagu telefonioperaatori vahetus. Kohe mitte ei ole, seega on lausa nahaalne, kuidas inimesi meelitatakse ja neile piisavalt täpset infot ei jagata. Nõme. Igati pidi nõme.

Nv kadus ka kuidagi kiirelt sõrmede vahelt. Õnneks pole ul see kuu enam väga palju kontoris tööd jäänud ja saan mõne vaba päeva näpistada. Loodan siis ilusale ilmale ja võimele oma teotahe kusagilt üles leida. Aias on roppu moodi tööd aga minul on käed nagu keeduspagetid ja mitte midagi ei suuda teha. Uhhhh see kevadväsimus koos ülejäänud teguritega ei ole meeldiv. Mugin aga vitamiine ja igast värsket kraami, mida poelettidelt kätte saab ning loodan olukorra paranemisele lähitulevikus. Seniks aga pikka meelt mulle endale ja I-le.



Talli jutte ka:

Laup oli Järvel talgupäev, mille käigus veeti suur tall tühjaks kõigest ja pesti survepesuritega seinad ja laed ning siis imuriga vesi ära ning desoga üle. Õhtul uus puru sisse ja elukad ka värskesse puhtasse talli. Oh kui vaid kogu aeg oleks selline mõnus ja puhas lõhn tallis. Ja selleks ei ole tegelikult niiväga palju vaja... Korralik padi aluspanu ja igapäevane bokside tegemine. Aga no mida mina ka tean eksole.

Täna vahetan Ottokal ka talveteki vihmaka vastu. Ehkki see on päris korralik hüpe paksust tekist voodrita vihmaka vastu, siis tegelikult on väljas ikka valdavalt plusskraadid ja mu vahepealne tekk ei pea vihma, seega ma ei taha seda talle selga panna muuks, kui tallitekiks. Seda aga pole küll enam vaja.

Ei tea kas sellest ,et ratsutada ei saa, või sellest et Ottokas katki oli, või veel millesti kuust, aga mul on viimasel ajal kuidagi väga muhe ja mõnus temaga niisama ka tegeleda. Lihtsalt sügada ja mängida. Ei mingeid harjutusi või töö tegemist, vaid lihtsalt niisama. Tahaks juba väga sellist aega, kus saaks ta suurde rohukoplisse viia ja siis vaadata, kas seal ka mängust midagi välja tuleks või oleks söömine ikka olulisem.

Igasuguse spordi teemadel on viimasel ajal kuidagi imalikud seisud. Midagi justnagu toimib aga samas ei toimi kah. Ei tea, kummaline oleks on hetkel. Eile sai palju nalja taaskord kummalisi teid pidi liikuvate kuulujuttude üle arutades. Olgugi, et see on juba väga nnn üleeilne supp, siis naljakas on ikka. Ja siis ilmnes ka veel, et hoolimata sellest, et ma olen püüdnud võimalikult rahulikult ja märkamatult omi asju toimetada, siis olen ma siiski siin-seal jalgu/sima jäänud. Hetkel veel küll incognito,  aga kui asjalood poleks saatuse tahtel uusi suundi võtnud, siis ilmselt poleks kulunud kaua aega minu isiku paljastamiseks. Noh, lõppeks ei ole see tegelikult oluline, aga huvitav on ikka kuulda, mis siin-seal räägitakse. Eriti veel, kui need jutud on siimaani olnud õnneks tõesed või siis viisakad ja meeldivad. Poriga keegi pildunud ei ole, või siis pole see osa juttudest minuni jõudnud.

Aga mina käisin täna ratsutamas :D

KUna täna sai 21 palavikuvaba päeva täis, siis oli aeg Ottole meelde tuletada misasi see sadul on. Ta on viimasel nädlal käinud maneezis jooksmas ja hullamas, seega päris seisnud ei ole aga siiski otsustasin ta eile korraks kordele panna. u 20 min tegin kokku. Sammu oli ta nõus käima ta nõus käima täpselt nii kaua, kuniks keegi veel grupist sammu tegi. Niipea, kui neil kõik traavisid, siis võttis ta ka hoo üles ja minu katsed teda uuesti sammule saada jooksid liiva. Lasin tal siis joosta. Tegin iga natu aja tagant suunamuutusi ja nii ta seal u 15 minutit lippas. Siis võtsin käekõrvale, et ära jalutada.

Täna siis panin ta riidesse ja läksime maneezi. Ronisin selga ja ta oli pisut kärsitu ning hakkas enne liikuma kui a end päris paika sain. Aga polnud hullu. Jalutasime niisama ja ma kohanesin ise ka selle olukorraga. Pole ju 2 kuud sõitnud. Tegime sammus volte ja suunakaid. Andsin kommi ja sügasin kaela. 20 min vahelduvalt ratsmes ja vaba sammu ning siis tegin u 3 min traavi ka. Nii tore oli :) Ta küll toetas natuke tugevamini ratsmele kui oleks ideaalne, aga no peale kuu ajast pausi oli asi paremini kui ma oleks osanud unistada. Ta oli nii stabiilne ja rahulik. Nõjatas ratsmele ette-alla ja lihtsalt jooksis rahulikult tagant peale. Tegin mõned voldid ja suunamuutused ja pehmelt nagu keeduspagett voolas ta ühest paindest teise ning mõnusa lõdva ja nõtke sammuga lükkas ennast edasi. Ronisin alla ja toppisin tal suu maiuseid täis. Selline nunnukas lihtsalt, et ei oskagi kohe midagi öelda. Minu molukene :)
Ilus näeb ta välja ka hetkel. Sadulavöö oli ühelt poolt esimese ja kummide poolt teises augus :D Peale trenni oleks saanud ehk veel ühe augu tõmmata, aga jah.. Päris vahva, et ta on isegi juurde võtnud selle vedelemisega, mitte skeletistunud nagu tavaliselt, kui ta puhkab.

Poni Jonny oli ka super täna. Kohe algusest peale :) Tegelee hetkel galopp-traav üleminekutega, et ta ei läheks galopist nii keema. Tavaliselt on ta peale esimest galopisammu nii leilis, et traavi ei saa enam jupp aega normaalseks. Keksib ja jobutab. 3 trenni oleme nüüd mässanud ja täna tulid peale paari korda proovimist juba täitsa normaalselt välja :)

Ja ta läeb..

Ja sa läed, ja sa läed, sa läed.
Kuni lõpuks näed.
Su ees on enda jäljed..
iga päev....

Üks Tõnis Mäe laul. Väga hea. Kuulasin autos ja laulsin täiest kõrist kaasa. Hea, et olin üksi, sain lõõritada.

Igatahes, Otto.
Reedel lasin ta maneezi ja kuna ta enne käinud ei olnud, siis oli energiat küll. Jooksis galoppi ja pukitas. Lõi takka üles ja mängis. Jooksime koos üle poole tunni. Vahepeal sügasin teda ja andsin kommi, siis jälle jooksime. Te ei kujuta ette ka, kui hea see oli. Mu jalg valutas pärast pööraselt, aga see sära moluka silmis oli seda väärt. Lollitsime seal koos ja kohe kui ma seisma jäin või eemale keerasin tuli jooksuga mu juurde ja hakkas tähelepanu ja kommi norima. Ma tean, et see ei ole hea komme, kui hobune kommi norib, aga ta teeb seda viisakalt. Nuusib taskut ja siis keerab kaela rõngasse ja mokeldab niisama õhus. Ei hakka taskusse ronima. Vahel haruharva hõõrub ninaga tasku juurest, aga siis ma ei anna midagi. Igatahes oli see tõeline positiivse energia laksakas.

Silo tuli ka ja söödanormi plaanin ka nüüd vaikselt uuesti tavalise peale tõsta. Siis peaks energiat ja särtsu jaguma. Nädalake oli silo otsas ja kohe tulid poisl ribid välja. Uskumatu kui palju see silo ikka juurde annab. Minu elukale see igatahes sobib ülihästi, ei tolma, on toitvam ja ta seedimine on ka täitsa korras. M on ka oma hobuste pealt näinud, kui palju parem see on ja järgmiseks talveks lubas kohe sügisel portsu ära tellida ja regulaarse kohaleveo kokku leppida. Ohh ma nii loodan.



Aga muudest teemadest ka.

Viimasel ajal on olnud päris hulle asju mu ümber. Mõni piisavalt lähedal, et näha ja pead vangutada, aga samas piisavalt kaugel, et mitte otseselt minu väikest maailma kõigutada. Mõned aga on seevastu juhtunud päris lähedal. Liiga lähedal. Samas on need lähedased asjad enamik ootuspärased seega ei midagi muud kui osalistel on vaja lihtsalt see supp ära helpida, sellest midagi, loodetavasti kasulikku, kõrva taha panna ja siis, loodetavasti ilma suuremate kahjudeta, oma haavad lakkuda ja eluga edasi minna. Lihtne öelda, raske teha, ma tean. Been there, done that.

Kas kogu sellest stressist ja elu virrvarrist, aga mind on jälle hakanud külastama väga väga kummalised unenäod. Viimasest saaks päris korraliku raamatu või stsenaariumi kirjutada. Ei tea kas peaks proovima :D Homme panan selle une igatahes üldjoontes paberile ja eks siis ole näha, mis  edasi saab.

Meile kolis tuhkur

See trall närilistega hakkas juba talve alguses. Põldhiired tungisid vigaselt majja ja pidid närvid oma krõbistamisega ära sööma. Püüdsime neid 3l purkidega ja lõksudega. Mürki ma ei taha panna, hakkavad haisema kui seina sees maha surevad.

Mingi hetk läks aga see närimine ja krõbin eriti valjuks ja jõhkraks. Lõksudest viidi toit minema, purkidest roniti välja. Mõtlesime, et rott. Panime suuremad lõksud, suuremad purgid. Ei midagi. Raske südamega sai siis lõpuks mürk koju roodud. Panime portsud paika ja õige natuke oli sealt söödud ka. Krõbin lakkas.

Kni ühel päeval hodis vanaema DK-d ja nägi tuhkrut. Toas! Meie oma köögikappide alt tuli välja jaltas ringi ja läks tagasi. No väga tore tõesti! Siis aga saabus vaikus ja pikka aega ei olnud midagi kuulda ega näha. Paar päeva tagasi imbus majja rõve hais ja me olime kindlad, et tegelane ongi nüüd seina või lae vahele ära surnud ja see aroom sadab meid veel pool aastat :s

Aga siis, üleeile ilmutas tegelane end taas. Ronis köögitasapinnale, vaatas ringi ja läks kappide alla tagasi. Siis tuli välja toanurgast ja vahtis meiega jupp aega tõtt. Siis läks jälle minema. Päris äge. Ma ei teagi mida ette võtta. Tõime suure puurlõksu, et ehk õnnestub ta kinni püüda ja siis edasi vaadata, kas kodustada või nt talli juurde viia. seal on tal saaki küll ja veel, ning mina saaks ka öösel magada :D

Samm-sammult paremuse poole

Ottol läheb paremini. Täna oli ta juba natuke rohkem enda moodi. Õues toimuva liikumise peale ajas end puhvi ja suureks ning pistis punuma. Saba nagu lipuvarras kõrgel püsti, kael kummis ja ise puhisedes keksis mööda maneezi ringi. Nii hea oli seda vaadata. Harjasin teda ja sügasin lemmikkohast. Kui mujale liikusin harjaga, siis väga sujuva liigutusega astus kas edasi või tahasi nii, et sättis mulle jälle oma lemmikkoha ette :)

Panen siia ka väikese kronoloogia ka. Kalamäluga nagu ma olen, saan siis ise ka pärast näpuga järge ajada:

22.03 õhtul tõusis palavik.
25-25-27 sai tablette.
27 palavikku enam ei olnud.
28 ka mitte
29 sai esimest korda õue. See oli ilmselgelt liiga vara, nagu ma hiljem teada sain, aga õnneks läks meil hästi.
3.04 sai 7 päeva palvikust. Käisime maneezis ja ta lohistas tagumist otsa nii, et rajad jäid näha. Liikumine oli kange ja loid. Väljast tulevate häälte peale ta vaid kuulatas, aga ei liigutanud. Keerates oli tagant paigal. Silm oli nukker ja igatepidi tundus ta õnnetu.
4.04. Maneezi minna me ei saanud ja seega puhastasin teda nautksis. Nühkisin hoolega ja kohati oli ta ikka väga rõngas :) Sõi isuga heina ja tundus kuidagi rõõmsam.
6.04. Tegi koplist sääred pool tundi peale sinna samist ja enam teda õue ei viidud. istus toas :(
7.04. Õue ei saanud. G lasi ta 2 ajal maneezi ja ta olla paar traavisirget teinud. Kui mina 4 ajal jõudsin oli ta just just sisse viidud. Liikumine oli kergem, tagant ei lohistanud.
8.04, ehk siis täna, oli ta juba päris enda moodi. Sees istus ta ikka, sest kuna ta aiast välja tuleb, siis M teda õue ei vii. See ei meeldi mulle mitte üks raas. Ma tean, et see on vastik kui hobune sääred teeb, aga see ei ole ikkagi piisav põhjus, et teda boksis kinni hoida. Mingi lahendus tuleb kiirelt leida.

Aga täna oli ta jah juba selline tore ja muhe ja täitsa enda moodi :)

Kevad algab mustades toonides

Mulle üldiselt meeldib see aeg, kui lumi sulab, asfalt kuivab ja loodus vaikselt ärkama hakkab. Kui väljas on veel natuke külm, aga tuulevaikses kohas päikese käes seistes hakkab mõnusat soe. Pean aga tunnistama, et need mõnusad killud on kas lapsepõlvekevadeist või siis Tartust. Tallinnas on hetkel pilt ikka väga trööstitu. Lume asemel on tänava äärtes must ollus, mille alt sulab välja kõikvõimalikku prügi. Parkides on lisaks muule pahnale ka miiniväljad. Vastik. Linn võiks teha mingi töötute kampaania ja pakkuda inimestele võimalust natuke teenida ja samal ajal saaks linn puhtaks. Või pange noored pätid tunkedesse ja ükt korras tänavaid koristama. Jaaaa jaaaa ma tean, et need on napakad mõtted, aga no see laga on veel napakam.

See selleks. Lisaks sellele, et kõikvõimalikud haigused inimesi kimbutavad, on hetkel ka see vastik hobuste herpesviirus jooksus. Mida aeg edasi, seda koledamast küljest see jama end näitab. Ottokas oli ka ju palavikus ja nüüd ma siis hoian hinge kinni, et tal neid neuroloogilisi nähte ei tekiks. Täna lasin tal maneezis olla tunnike. Jalutades lohistab tagumisi jalgu natuke. Liivale jääb rada järgi. Pöörab ka imelikult ja pole just nii aktiivne, nagu ta tavaliselt on. Lõpupoole tegi paar kiiremat liigutust ka, aga üldiselt oli uimasem kui muidu.  Homme on tal 7s päev palavikuvaba. Sealt edasi peaks saama juba naaaatukene kergemalt hingata. Ma loodan. Igatahes lähen teda homme kindlasti vaatama. Mis kell see olema saab, ma ei tea, sest homme saan oma jalad villi joosta, et kõik kriitilised asjad tehtud saaks.