See trall närilistega hakkas juba talve alguses. Põldhiired tungisid vigaselt majja ja pidid närvid oma krõbistamisega ära sööma. Püüdsime neid 3l purkidega ja lõksudega. Mürki ma ei taha panna, hakkavad haisema kui seina sees maha surevad.
Mingi hetk läks aga see närimine ja krõbin eriti valjuks ja jõhkraks. Lõksudest viidi toit minema, purkidest roniti välja. Mõtlesime, et rott. Panime suuremad lõksud, suuremad purgid. Ei midagi. Raske südamega sai siis lõpuks mürk koju roodud. Panime portsud paika ja õige natuke oli sealt söödud ka. Krõbin lakkas.
Kni ühel päeval hodis vanaema DK-d ja nägi tuhkrut. Toas! Meie oma köögikappide alt tuli välja jaltas ringi ja läks tagasi. No väga tore tõesti! Siis aga saabus vaikus ja pikka aega ei olnud midagi kuulda ega näha. Paar päeva tagasi imbus majja rõve hais ja me olime kindlad, et tegelane ongi nüüd seina või lae vahele ära surnud ja see aroom sadab meid veel pool aastat :s
Aga siis, üleeile ilmutas tegelane end taas. Ronis köögitasapinnale, vaatas ringi ja läks kappide alla tagasi. Siis tuli välja toanurgast ja vahtis meiega jupp aega tõtt. Siis läks jälle minema. Päris äge. Ma ei teagi mida ette võtta. Tõime suure puurlõksu, et ehk õnnestub ta kinni püüda ja siis edasi vaadata, kas kodustada või nt talli juurde viia. seal on tal saaki küll ja veel, ning mina saaks ka öösel magada :D
No comments:
Post a Comment