If there is will, there is way!

Ikka ja jälle ma naeran ennast ja oma kiindumust oma õpilastesse. Nii praegustesse kui ka endistesse. Elan ka aastaid hiljem neile ja nende unistuste täitumisele kaasa. Ja kui siis lähebki hästi, siis on selline tore ja hea tunne. Jah, mina ei ole enam selle edu saavutamisel mingi tegur, aga see polegi oluline. Hea meel on ikka, kui kasvõi mingis etapis sellel teel käesoleva hetkeni, olen saanud abiks või toeks olla.

Täna oli põrkekas. Kuna plats oli puhtaks veetud, siis palju asju tagasi ei toppinud. Süsteem + seotud kaarelt lattaed ja samalt aialt süsteemi kõrvale seotult teine lattaed. 

Esimesena G hobusel B. No küll on ikka suur töö ära tehtud! Liikumine on nii ilusaks läinud. Hobuse on jõudu ja põrget ja vedru liikumises. Natuke veel on asju timmida, aga uskumatul kombel oleme me isegi kunagi tehtud graafikus, ehkki vahepeal on olnud pikki auke. Kui palju seal mina aidanud olen, on muidugi küsitav, aga vähemalt olen saanud latti tõsta, kui vaja ja moraalseks toeks kõrval olla.

Kohe järgi juba soojad K ja Otto. Galopp oli soojenduse ajal väga kena. Hüppamise ajaks natuke kustus ära, aga see on väike asi. Alles õpivad tundma üksteist. Otto ikka proovis oma trikid ära, aga K leidis endas otsusekindluse üles ja pani ta kiirelt paika. Parkuur oli 90-100cm. Viimaks panin lattaeda natuke peale ja tulime seda veel mõned korrad. Viimane oli väga hea. Kõrvalt hea ja K-l oli hea tunne ka. Kui selliseid hüppeid saaks nüüd tasapisi rohkem, siis oleks häää ;)

Jaanid möödas ja päevad jälle lühenevad

Aasta selgroog on põhimõtteliselt murtud. Jaanid on läbi, pööripäev möödas ja päevad hakkavad jälle lühemaks minema. Loodan, et minu ebaõnne selg sai ka murtud ja siit edasi lähevd asjad paremuse suunas.

Otto pidevate seljajamade taga on ilmselt siiski olnud sadul, mis imekombel on kitsaks jäänud. Sai siis laiemaks tehtud ja nüüd veel tagant tõstetud. Kui vaja, siis läheb ka rinnarihm peale, et seda ilusti omal kohal hoida ja loodetavasti see aitab.
Laiemaks eest enam teha ei kannata, sest siis hakkab turja vastu käima. Väga kõrge turjaga, nagu ta on, ei tee ta seda sadula passitamist just lihtsaks. Hoidkem pöidlaid igatahes.
Stabiilne sõitja on vist nüüd olemas. Esimesed trennikesed on tehtud ja ehkki poni seljast hobuse selga kolimine on raske siis pole see ületamatu. Treeneri vahetus teeb asja muidugi mõneti veel raskemaks, aga kui on tahe, siis on võimalused. When there is will, there is way!

Siis on veel 2 juuksekarva otsas rippuvat teemat, millede käiku minek oleks väga tore. Üks neist oleks väljakutse ja kompliment ja lihtsalt tore koostöö toreda inimesega. Teine aga võiks ju ometi õnneks minna ja olla ka edukas projekt, mitte vihma käest räästa alla jooksmine. Ma ei tea kelle või mille poole ma paluma peaks, aga no see kordaminek ei oleks ju mulle... või no mitte ainult mulle. Saatke aga oma head soovid minu suunas teele ja ehk aitab siis see suur ja tore hea enrgia minu lootustel täide minna :)

Endal on 100 000 mõtet ja unelmat peas, mida kõike ma tahaks ära teha, aga mitte millegi jaoks ei ole jaksu. Palju unistusi on ka sügiseks, kui jälle trennipüksid jalga saan vedada. Kui väike osagi neist käiku läheks oleks väga tore. Ma üldiselt püüan vältida liigset unistamist ja planeerimist, sest nagu nähe, siis pole mulle selliste plaanide täitumine ette nähtud :D Aga igatahes on soov trenni teha olemas, ehkki hetkel ei kannata keha küll mingit koormust. Väsin väga kiiresti ja väga äkki. Teen miskit ja poole liigutuse pealt on jokk. Ei jaksa enam seistagi, rääkimata siis veel millegi tegemisest. See on õnneks mööduv nähtus ja kui ma jälle vaid iseendale resursse pean jagama, siis saan oma energia jälle tasakaalu ;)

Veska harrastajate finaal.

Küll see enesekindlus ja eneseusk on ikka kummalised nähtused. Nii võimsad ja mägesid liigutava jõuga, samas nii haprad ja kerged kaduma. Või noh.. vb on asi ainult minus ja selles, et ma võtan asju isiklikult :D

Aga jah, et siis veska. Otto ja M sõitsid 70-80cm handicup parkuuris 80cm ja siis 95. 80cm sõit oli päris hea. Ühel sirgel läks käest ära, aga kuna tõkked olid madalad, siis polnud tal raske sealt üle ronida. Teises osas tulid kõik pöörded välja, sest hobune püsis käes ja ehkki sõit tundus mulle aeglane, siis tuli ikkagi võit. See oli mulle sel korral ausalt üllatuseks, aga see oli väga ilus näide sellest, et võitmiseks ei pea kihutama, vaid hobune peab suure fuleega ja kontrolli all liikuma ja manööverdama.
95 soojendus oli okei, aga ebalev. Hobune hüppas normaalselt, aga M-is ei olnud seda kindlust ja kontrolli. Ja sõit läks nagu läks... väga lappesse. Kihutamise pealt tuli 1 maha. Vastik okas jääb sellest, aga samas on see õiglane, et kui ta ikka potsub seal ja ei suuda hobust sääre vahele võtta, siis on ka igati loogiline, et sealt midagi head ei tule.

Kui Otto oli koju saadetud, siis edasi ma lihtsalt nautisin võistluse vaatamist. Mul oli tool kaasas ja peesitasin seal mõnuga. Päris tore oli niiviisi ilma pingeta omadele kaasa elada :) Järgmine nv on meistrikad, kuhu tahaks ka jõuda. N ja R vähemalt. Siis on ponid, juuniorid ja harrastajad, kus ka omasid stardis.

Väike vihm

Päris tihti on nii, et asjas selguse saamiseks tuleb kasutada katse-eksituse meetodit. Nii ka mina. See nädal proovin paari asja ja vaatan, mis ja kuidas on tulemus. Laup saan ka natuke nõu veel juurde. Nädal peale seda on katse kaks ja siis peaks kokku ka mingisugused tulemused selguma. Ma hoian sõrmi ja varmaid ristis ja loodan, et tulemus saab olema minu jaoks positiivne. Aga samas pean valmis olema ka kehvema variandi jaoks. Elame-näeme.

Selle aasta algus on läinud üle kivide ja kändude. Kas poleks tore, kui suvine pööripäev tooks pöörde ka minu õnnestumistesse ja kogu see halb õnn koliks minema. Minu tervis läheks paremaks ja Otto oma ka.

See nädal on trennid M-ga. K lõpetab põhikooli ja tal on sellega seoses palju sebimisi ja lõpureis ja seega ta saab nädala vabaks. Teeb rahulikult oma asjad ära ja siis hakkame tööle. Mul on juba ootusärevus sees :)

Esmaspäeval tegin plikadele natuke kiusu. Panin väikese krõbiseva kilekoti pika piitsa otsa ja hirmutasin hobuseid sellega. Nüüd ei olnud neil  muud pääsu, kui hobused päriselt sääre vahele saada, sest ega suust ei hoia hobust kinni. JB sai poni suht ruttu korda. M-l läks ikka natuke aega, et nipile pihta saada, kuidas ikkagi hobune nii läbi sõita, et ta ka hirmutavas olukorras sääre vahele jääks. Suure pusimise peale sai ta ka lõpuks nipile pihta ja sealt edasi oli traavis pilt vägagi hea. Galopis hakkas aga kogu pull otsast pihta. Suu külge rippuma jäämine ei anna sellisel puhul küll mingit tulemust ja M pidi jupp aega pusima, et Ottokas uuesti korralikult sääre vahele saada. Aga lõpuks said ikka jutule omavahel ilusti :)

T tegime latte. Kogu töö hobuse sääre vahel hoidmisega hakkas otsast pihta. Traavis oli väga hea. Nii poni kui ka Otto. Galopis kiskus asi hapumaks. Mässasime jupp aega nii üleminekute kui ka galopis rütmi hidmisega jalaga, mitte suu otsas istumisega.

K oli ratsastus, kui oli põhirõhk rütmil. Esmalt täiesti vaba ratsmega ja hiljem kontaktiga. Vaba ratsmega liikumine on väga hea tasakaalu jaoks nii hobusele kui ratsanikule. Üks peab end ise püsti hoidma ja teine peab korralikult jala peal püsima ja ei saa käega ennast hoida. Isegi ponijunn jooksis päris normaalse rütmiga galoppi. Kontaktiga kippus natuke äksi täis minema, aga mõned konkreetsemad korralekutsumised ja rahunes maha. Lõputraavis ei taha ta ka väga ette-alla sirutada. Sellega tuleb veel palju palju tegeleda.

Suvine tunniplaan hakkab ka tasapisi paika loksuma. 2x nädalas tahaks lattidega tegeleda. 1x niisama latid ja vb natuke võimlemist ja 1x parkuuri. Sinna vahele ratsastused ja nädalavahetused saan siis vabaks, kui just võistlusi ei ole :)

Juurimaa 3V

Paar nädalat tagasi sain kõne ning küsimuse, kas ma läheks juurimaale 3v skeeme hindama. Mõtlesin hetke ja olin nõus, ehkki ka mu enda õpilased oli plaanis sinna võistlema viia. Samas ei ole mul palju kogemusi ja  ma pole ka aastaid juba enam hinnanud, aga noh, mis seal ikka. Väike väljakutse tuleb ikka kasuks.
Laupäev algas  minu jaoks kell 4. Ärkasin, tegin võilud ja 5ks talli. Tegin seekord ise hobusetele patsid. Järgmiseks korraks plaanian lapsed välja õpetada. Peaks järvel üldse patside punumise koolituse tegema.
Igatahes.
Olin arvestanud tunni, et teha Ottole ja Jonnyle patsid ja sellest ajast piisas. Jonny lakk oli väga paks ja lühike, seega need patsid ei olnud just mu parimad. Samas Ottol jälle pole lakka ja seal olid nagu vistrikud reas :s Aga noh, mis ma sinna ikka teha saan., tulid nagu tulid.

Laadimisel poni natuke juras, aga panime korded ja siis läks ilusti. Ottokas laadis ennast põhimõtteliselt ise. Toomas hakkas mulle nööri ulatama ja ma läksin rambist alla talle vastu, kui Ottokas minust mööda ruttas. Lippasin talle järlee ja olidki poisid autos. Iga kord kui T veab, on mul väike värin sees. Esmalt jääb ta liiga tihti hiljaks. Teiseks on tal pidevalt kobisemist minu laadimisvõtete, minu hobuste võu jumal teab veel mille kallal.
Seekord jõudsime me väga mõnusa varuga kohale ja kõik oli hästi. Sain Jonnyle boksi ja seega langes stressitase kohe mitukümend pügalat. Julgustasin plikasi palju sain ja siis algas töö. Alguses käsi ikka väga värises, aga tulemusi vaadates ma oma arust vähemalt väga puusse ei pannud. Loodan, et ka võistlejad väga ei virise, sest ma olin nii aus ja õiglane, kui ma oskasin.
Otto skeem ei läinud nii hästi kui kodus, aga K andis endast palju ja oli tubli. Natuke kiirustas, natuke oli liiga rullis ning täpsust, hoolikust ja väljapeetust oleks võinud rohkem olla. Skeemi sõitmine on paras esinemise kunst ja K-l oli see vist esimene kord, seega kokkuvõttes oli ta väga tubli.
Poni oli jobu. Hüppas ks aiast välja. Täiesti tühja koha pealt. Ma olen end juba mitu korda sellele mõeldes välja vihastanud, seega ma ei taha rohkem sellele mõelda.

Parkuure ma ei näinud. Jonny oli jälle tõbras, aga Otto tegi puhta sõidu. K sai ka tunnetust natuke kätte ja Otto on tubli, sest ei muutu madalate tõkete puhul hooletuks. Päris paljud ajasid 70s maha, mis on natuke nukker. Nii madalast võiks ju ometi end viitsida üle vedada.

Krossi ajaks olin ma mingite tõkete kohtunikuks ja võtsin aega. Otto stardi eel hakkas mul ikka päris korralikult sees võdisema. Ma olen ikka täielik kanaema :D K ei julenud esialgu poolistakutki võtta, sest kartis et hobune läheb alt ära. Tervet rada ma ei näinud, aga ta tuli vigadeta lõpuni, mis oli üliäge :D Sai kätte kvalifikatsiooni ja ka auhinnalise 4nda koha :)  Kui tal selle ala vastu nüüd huvi tekkis, siis on tal võimalus edasi pusida. Ottole see ala sobib. Ta ei olnud isegi väsinud pärast krossi. Silm säras ja energiat oli nii palju, et oleks võinud uuele ringile minna :D

Koju saime ka ilusti. Pakkisime auto lahti, näitasin K-le kuidas savi panna jalgadele ja siis ta jäi veel asju ära panema ilusti. Suur kast oli väga sassis ja sealt oli võimatu midagi leida. Uue lambakarva sain ka. Maksis palju, aga nagu talli jõudes selgus, siis oli viimane aeg. Vana oli nii kulunud, et naha osa oli hakanud juba lagunema :s

Täna käisin ise tallist läbi. Väike mudimine Ottole lõunasöögi kõrvale, vihmatekk selga ja õue. Tegin boksi ära ja panin õhtused heinad ette. Lasin poni maneeži jooksma ja panin ka Bämbi koplisse. Rohkemaks ei olnud vajadust ega ka tahtmist.

Ellujäämisõppused.

Eile käis siis K esimest korda Ottoka seljas ja et asi ikka võimalikult keeruliseks teha, oli kohe krossitrenn. Üldiselt peab ütlema, et arvestades ajsaolusid, oli ta täitsa tubli. Poni seljast hobuse selga kolida ei ole väga lihtne. Kohe esimeseks trenniks krossitõkkeid hüpata pole ka lihtne. Vahet pole, et need olid madalad. Hirmus ikkagi. Paar viga tuli siia-sinna, aga üldiselt püsis Ottokas ohjes ja ei pannud alt ära. Isegi rohkem ja vabamat liikumist oleks tahtnud näha, aga küllap see tuleb.

Täna siis ratsastus ja skeemi sõitmine. Skeem ei ole väga keeruline ja õnneks võib seda ka kergendatud traavis sõita. Paar rasket kohta siiski on, galopp-traav üleminekud olid täna komistuskivi ja traav peale seda üleminekut oli raske. Ülejäänud asjad sujusid päris hästi. Kisin korraks Ottol ise ka seljas ja peale seda sulas K natuke rohkem lahti. Siis lasi ka hobune end lõpuni pehmeks ja pilt oli jälle terake parem. Turjast esimese otsa kõrgeks sõitmisest ma veel ei unista, sest Otto koormus on olnud väja hüplik ja seega ta pole parimas vormis. Samas ei ole K veel üldse üldse saanud harjuda ja seega kobab suht pimedas hetkel veel.

Homme sõidame jälle skeemi ja siis laupäeval on tõeline tuleproov. K läheb proovib 3V ära :D

J-B ja Jonnyga on sama teema. Pusime eueest skeemi kallal. Traavi osa oli soojenduse ajal juba ülihea, aga galopi peale läheb ikka tormakaks. Aga samas sain ma ise paarile asjale paremini pihta kui varem ja seega ma loodan, kohe väga väga loodan, et nüüd saame jälle natukene endasi areneda.

Rasked otsused

Inimene on oma loomuselt kannatlik ja võimeline kannatama palju, aga mingil hetkel savad kõik piirid ületatud. Täna said minu omad. 

Tegin järsu ja karmi otsuse. Homme on uus päev ja uued tuuled. Näis, kas astusin ämbrisse, nagu see mul kombeks on, või tuleb seekord ehk midagi head sellest välja.

Oleks kordki ju tore, kui hundid oleks söönud ja lambad terved ning minu hing rahulik.

Avatud südame ja hingega, Hobuste juures hobuste pärast...

Just praegu turgaras mulle pähe, mis on teisiti hetkel võrreldes selle ajaga, kui mina käisin ratsutamas ja olin end välja võidelnud sportgruppi ja sain omale oma kindla hobuse. Meie kamp päriselt hoolis oma hobusest! Hoolis nii, et kõik muu oli selle nimel, et sellest hobusest mitte ilma jääda. Ma tuupisin koolis vahetundide ajal ja rongis ja öösel ka, sest head hinded olid trenniloa saamise tingimus. Trennist ei tohtinud aga puududa, sest siis võis oma hobusest ilma jääda. Ta anti sõita kellelegi, kes käis korralikult kohal.
Ja nii me käisime tallis iga jumala päev. Tuli taevast poisse või pussnuge, ikka olime kohal. Kui olime liiga haiged, et sõita, siis näitasime näo treenerile ära, puhastasime oma looma. Tegime vajalikud raviprotseduurid (savi jalgadele või liniment või mis iganes) ja jalutasime taarudes mõned ringid. Meie tibukesega oli kõik korras ja keegi teine tropp ei saanud sinna selga ronida. Elu oli tasakaalus. Sai rahus koju minna ja end rohtu täis pumbata.

Nüüd aga sõidab see, kellel on raha. See kas ta saab konkreetse hobusega hakkama või kas ta üldse hoolib loomast niipalju, et olla tema suhtes tähelepanelik... See ei mängi enam rolli. Kahjuks. Ja see on väga valus. Noored ei õpi enam hindama hobust. Seda võimalust, mida üks kabjaline suudab pakkuda, kui sa tõesti, päriselt, kogu hingest temast hoolid ja tema suhtes avatud oled. Avatud silmade ja südamega. Hobune on muutunud rohkem vahendiks, millega oma tahtmisi ja kirge rahuldada, mitte ei ole ausa ja südamest tuleva imetluse ja uhkuse asi.
Ja sellepärast meie, kes me olime tõeliselt ja siiralt neisse loomadesse... oma loomasse, armunud, tegeleme ikka veel hobustega. Need, kes aga ratsutasid enda, mitte hobuste pärast... Need enam ei sõida. Neil on nüüd muud väljakutsed, muud huvid. vahel harva käiakse ehk mõnd võistlust vaatams ja see on ka kõik. Need, kes ratsutasid, sest teisiti ei olnud võimalik elada, need on siiamaani kuidagiviisi hobuste küljes kinni. vahet ei ole siis kuidas. Kas harrastajana, sportlasena, treenerina, ametnikuna jne.

Ma tean millest ma räägin. Ma proovisin ka ülikooli esimesel aastal pooleli jätta. Ei olnud raha ei olnud aega kooli kõrvalt. Aasta pidasin vastu ja siis ei saanud enam muudmoodi, kui leidsin tee uuesti hobuste juurde. ma proovisin kõikvõimalikke spordialasid, mida ülikoolilinnal pakkuda oli. Suusatamisest vesiaeroobikani. Ei andnud ükski sellist hingerahu. Sellist rahu ja tasakaalu, mis tuleb siis, kui ma lähen talli ja veendun, et minu kabjalisega on kõik parimas korras. Ta pesa on kuiv ja puhas. Söök korralik ja õige, koplis on head sõbrad, kellega karjaelukest nautida. Ta on terve ja rõõmus. Mul ei ole isegi vaja minna temaga sõitma. Lihtsalt veendumus, et ma olen teinud kõik endast oleneva, et tal oleks hea olla, on piisav. Ratsutamine on lihtsalt boonuseks veel kõigele lisaks. Ja see, kas hobune on paberite järgi minu v ei, ei ole kummalisel kombel kunagi tähtis olnud. Ma ei ole kunagi unistanud oma hobusest. Otto ma ostsin ära hirmust, et ühel päeval tuleb sinna talli keegi, kes ostab ta ära ja viib minema ja siis ta on läinud ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen küll ja veel ponisid sõitnud ja siis neid ise autosse pannud, et nad uue kodu poole teele saata. Nutsime silmad peast välja aga elu läks edasi ja tulid uued armastused, kellesse kiindusime samasuguse innuga. Samasuguse pühendumusega. Isegi kui hobune oli "minu" vaid nädalaks, oli ta siiski minu! Siis tegin mis suutsin, et tal oleks parim võimalik olemine. Nii see lihtsalt oli.
Seega ma tean küll, et hobused tulevad ja lähevad. Neid ostetakse ja müüakse. Aga Otto puhul ma tundsin, et ma ei suuda temast lahti lasta. Ja ma pole tema ostu kordagi kahetsenud. Tobuke nagu ta, täpselt nii olen ka mina :p

Ehk olen ma imelik... Ilmselt olengi. Olen alati natuke teistsuguse mõtlemisega olnud. Aga ometigi on minusuguseid hobusehulle küll ja veel. Mis mind huvitab, et kas praeguste noorte seas on neid ka ja kui, siis kus nad on?? Kas leiduks kusagil üks nooruk, kes tahaks ja oskaks minu hobust samamoodi armastada ja hinnata, nagu mina armastasin neid hobuseid omal ajal, olgugi, et nad olid kellegi teise omad?

Veska

Ma olen kriitiline ja pahur ning millegipärast näen viimasel ajal liiga palju halbu asju igal pool. Peab kiiresti oma suhtumise jälle korda raputama. Muidu tuleb veel suur kass peale ja seda pole nüüd küll vaja.

Nv oli veskas maratonvõistlus. 282 starti oli üles antud, millest osad jäid ikka ära. Päev algas meie jaoks kohe sellega, et meie talli omadele transateenust osutav T jäi tund aega hiljaks. Tund aega!!! Olin valmis selleks, et poni ei jõua starti ja toome ta sama soojaga koju tagasi. Siis aga oleks ma keeldunud ka transa eest maksmisest. No mille eest ma maksan, kui õigel ajal kohale ei jõua. Kui kokkulepitud ajal kohale ei jõua.
Õnneks saime ta viimaseks tõsta ja seega suure kiiruga ikka jõudsime sooja teha ja starti. JB oli varem kohal ja õppis raja pähe. Ma polegi varem lapsi võistlema nii saatnud, et ma ei tea ise rajast midagi. Nad olid tublid ja rohkem me pressima ei hakanud.

Siis oli meeletu ootamine ja lõpuks Otto kord. 90cm oli puhas, aga takka järgi vaadates kole kihutamine. Tulemuseks II koht. Oli veel hullemaid ralliässu :D
100 läks aga asi päris hapuks ja sealt tuli ka 1 maha.  Pole paha, aga pole hea kah.

Kogu see ootamine oli väsitav ja ma põlesin näost ja pluusi kaeluse juurest väga ära. Nina on punana nagu joodikul :s Ja kipitab ka :( Ilmselt hakkan varsti nahka ajama. Püüan kodus veel päästa mis päästa annab, aga palju lootust ei ole.
Jalad aga ei võtt mingit päikest peale, olgugi, et olin lühkaritega terve päeva. Alles õhtupoole panin põlvpüksid, sest külmaks läks.

Järgmine laup on juurimaal 3V. Mõlemid poisid lähevad sinna ka. See nädal tuleb karm skeemi harjutamine. Näis, mismoodi see siis lõpuks välja kukub.

3 aastakest

Uskumatu, et sel blogil tiksub juba kolmas aasta. Ja veel uskumatum, et kui ma oma vanu sissekandeid loen, siis kõik ei olegi kirjandusilk saast, vaid isegi kannatab lugeda. Jah, mingit romaani või novelli ei maksa siit otsida. Mul ei ole seda kirjutamise soont antud. Mul on rääkimise ja lobisemise soon, aga tekst on siiski täitsa loogiline ja loetav ning polegi liiga palju kirjavigu :D  Ma ei viitsi nimelt eriti pärast läbi lugeda, mida ma kokku käkerdasin, sest tetavasti hakkakas ma siis parandama ja lauseid ümber tegema, ning siis poleks see enam südamest tulnud tunne, vaid klaviatuurist välja imetud mõtte peegeldus. See mulle aga ei meeldiks.  Seega andkem andeks minu kirjavead ja lohutagem end teadmisega, et kõik mis siia kirja saab, on vähemal või vajadusel ka rohkemal määral tsenseeritud emotsioon (päris kõik ei kannaat trükimusta ja seepärast ma supervihase olekuga arvuti taha ei roni ;)  )

Teine päris tore asi on see, et ehkki ma alguses arvasin, et ega keegi seda jama nagunii ei loe, siis tegelikkus on mõnevõrra erinev. Viimasel ajal on blogi küll kinnine, aga tundub, et need kes loevad, loevad regulaarselt ja see on päris armas :) Aitäh teile! Ma ei tea isegi päris täpselt mille eest, aga ilmselt olen ma siiski edevam, kui arvasin ja väike uudishimu ja tähelepanu meelitavad ikka :)

Ma olen ka mõelnud, et blogi uuesti lahti teha. Ei ole ma teab mis arvamusliider ega ka mingi oma tõdede suure suuga kuulutaja, kuid vb on siiski keegi, kes ka kogemata siia sattudes leiaks ehk enda jaoks midagi huvitavat. Kui mitte muud, siis kasvõi veendumuse selles, et ta ei olegi niiväga pange pannud ja kõik tema tõekspidamised ja usud on siiski päris okei. Olgu see siis selle taustal, et näee, keegia arvab veel nii või siis lugedes minu natuke napakat maailmavaadet ja veendudes, et see mutt on ikka päris sooda ja seega on lugeja enda veendumused paremd.
Mulle igal juhul meeldib avatud silmadega ringi käia ja kuulata- vaadata, mida teised inimesed elust-olust mõtlevad. Seda nii hobunduses kui mujal. Mõnikord annab see kindlustunnet juurde, mõnikord annab ideid, kuidas üht-teist lihtsamalt/paremini teha. Või siis äkki huvitavamalt.

Veel olen ma mõelnud blogi kolimise peale kuhugi, kus saaks korraga ühe blogi alla pidada mitut erinevat teemat. Et need, kes tahavad vaid minu hobundusega seotud mõtteid lugeda ja keda ei huvita lastekasvatus või siis omal käel tehtud renoveerimis/ehitustööd, või vastupidi, saaksid lugeda ainult neid huvitavaid jupikesi. Minul aga oleks siiski kogu kompott ühes kohas koos, sest mitut blogi ei jõua ma kindlasti mitte pidada :D
Kui on selles osas ettepanekuid, siis ootan huviga ;)

Poolteist kätt ja poolteist jalga

Igasugu põnevaid ja vähem põnevaid asju juhtub viimasel ajal. Üks vähem põnev, aga väga häiriv asi on see, et minu vasak kehapool teeb trikke. Mingi ishiaššš kolistab ringi ja annab endast ebamugavalt tunda. Jama hakaks pihta puusast, mis juba jupp aega tagsi osad liigutused keeruliseks muutis. Kõndida sain normaalselt ja seega leppisin olukrraga, kuniks põlvili paari lillekest istutades enam püsti ei saanud. Selg ja puus tulivalusad. Küürutasin siis u nädala ja I määris mind apteegist saadud kõige leebema salviga mitu korda päevas sisse. Sain end sirgeks aetud, aga kõnnin ikka taaruvalt ja osad liigutused on ka päris keerulised. Nt pikali olles külge keerata ja autosse istuda ja sealt välja ronida on sellised ettevaatust nõudvad tegevused. Üks vale liigutus ja vasakus puusas jokseb tulejutt.  Aga kuna see jama vähemalt ei valuta, siis elame üle.

Nüüd, üleeile, aga otsustas vasaku käe ranne ka valusaks minna. Millest, ma tõesti ei tea, sest ma ei teinud mitte midagi koormavat. Ei tõstnud ega väänanud seda kätt kuidagi. Ei hoidnud sundasendis. Igatahes on rannet liigutada päris valus igasse suunda, nii üles, alla kui ka pöörded. Samuti ei ole käes jõudu. Nt last ma turvatoolist kätte ei saa, sest valus on seda rihmede nuppu vajutada, samas on ka valus õlarihmesid tõmmeta, et need lõdvemaks läheks. Rist ja viletsus ma ütlen.
Üleeile käsi paistes ei olnud ja seega fikseerisin randme elastikuga ära, et ei teeks kogemata vale liigutust. Eile õhtul aga viskas elastikust välja jäänud labakäe ja sõrmed mõnusalt paiste ja seega ma ei julge enam seda ka panna. Olen niisama ettevaatlik.

Mitte et ma tahaks niiväga vinguda, aga no võiks ju mitte vigane olla niipalju. Vb see on mingi keha märguanne, et ma võtaks absoluutse puhkuse kõigest. Ja ehkki mul on nädala jooksul ikka mõni päev, kus ma olen kodus ja tunnen siis, et ma ei tahakski mitte kuhugi minna ega mitte midagi teha, siis päris nädalate viiti ma ka ei suudaks ju kodus passida ja vedeleda. Kodus on ka vaja toimetada ja ma kardan, et eneseteostuse puudumine väljaspool kodu sööks mu närvid kiiremini kui ma arugi saaks.
Mul on juba selle aasta algusest saati energiatase alla igasugust arvestust ja ehkki ma söön peoga vitamiine (mille ma täna hommikul just unustasin :p ) ja samas on olnud ka päris palju puhkamist ja mitte millegi tegemist, siis ei ole ma suutnud seda kuidagi ülespoole kruvida.

Ma ei kujuta ette mida ma tegema peaks, et jõudu ja energiat taas kõrvadest pritsima hakkaks. Et mu sära ja entusiasm tagasi tuleks. Loodan, et ma varsti avastan selle salanipi ja tunnen end jälle nagu noor hirv.

Jätku leiba!

Käisime täna perega väljas söömas ja katsetasime vahelduseks midagi uut. Tavaline söögikoht tartu mnt Mac BBQ on juba väga ära tüüdanud, ehkki see on üks väheseid kohti, kuhu nagamannist lapsega minna kannatab. Seal on suur lastenurk ja keegi ei vaata viltu, kui põnn ringi jookseb või valjemalt kilkab. Samuti on kogu sisustus suhteliselt lapsekindel. Toitude maitse ja portsu suuruse üle ka nuriseda ei saa. Lihtsalt oleme seal nii paljujuba käinud, et kopp on ees.

Täna käisime pirita jahisadamas restos. Nime ei mäleta, seega ei saa mind ka otseses laimus süüdistada :D.
Teenindus oli uimane ja tölpinud olemisega. Jooke ootasime üpris kaua, kanaprae ja salati jaoks läksid nad aga ilmselt kana alles püüdma, ehkki sellist ääretut tooraine värskust ei olnud küll toidus tunda. Minu cesari salat grillkanaga oli küll hea maitsega, aga kana oli niiiii kuiv, et selle lõikamine oli tükk tegu. I kanapraad oli ka hea maitsega, aga nii pisike, et kõhtu sellest täis küll ei saanud. Hinnad olid 6 ja 9 euri vastavalt salati ja prae eest. Röövimine päise päeva ajal ma ütleks, arvestades toidu kogust, kvaliteeti ja teeninduse õudust.

Aga kui juba arvustamiseks läks, siis veel mõned kohad, kus viimasel ajal käinud olen.

Esmalt solarise keskuses asuv Komeet. Kui on isu hea ja vägagi kosutava suurusega koogi järele, siis seal on suur valik ja kõik on hea. Väga hea. 3.50 on suurem tordilõik ja see on tõesti korralik suur tükk ning seda raha igati väärt. Sööd, naudid ja saad isu täis. Ei jää midagi kripeldama. Toidud aga on seal küll head, aga väikesed portsud ja kallid. Teenindus on ka jama. Teenindajad on tihti plekoormatud ja seega ei suuda keskenduda. Seega maiustamiseks väga hea koht, söömiseks.... pigem mitte.

Tommi grill viru ringi juures on aga just see koht kuhu näljasena minna. Toidu tellid letist ja kohe ka maksad. Söök tuuakse lauda ja on kuum, hea ja suured portsud. Oleme seal söönud erinevaid asju ja siiamaani ei ole pidanud pettuma. Parim on minu kui pastafänni jaoks pasta kooreses hallitusjuustukastmes kanaga. Mmmmm vaid mõte sellest paneb suu vett jooksma. Hinnaks oli viimati 5.50 ja lõpuni süüa on mul seda hunnikut õnnestunud vaid paaril korral. tavaliselt saab I viimased ampsud. Hinna ja kvaliteedi suhe on minu jaoks paigas ja soovitan soojalt kui ei tunne vajadust ülipeene ümbruse vaid hea toidu järele.

Ülemiste Toit's-us olen käinud ühe korra ja teenindaja jättis väga halva mulje. Oli nii minu ees olnud kliendiga üleolev ja sama ka minuga. Toidu tellisin letist ja  maksin ka kohe sinna. Hind oli krõbedam kui selle eest saadud söök. Pasta oli okei, aga mitte hea. Sama asja ma uuesti ei sööks.

Vot sedapsi siis. ma ei ole mingi meeletu gurmaan vaid pigem hindan lihtsat ja normaalse hinnaga toitu, mis maitseb hästi ja mida on piisavalt, et kõht punni süüa. Seega siis selline arvamus minul ;)

Noorus on hukas, kirjutati juba püramiidide seintele :D

"Oiii kui paksukeeee" on üks tore kompliment Otto kohta, mida ma viimasel ajal tihti kuulen.  Ühesõnaga R käis ja sikutas sadulal paneele vahelt vähemaks.  Sadul vajus seepeale kohe paremasse asendisse. Kaart siiski laiema vastu vahetada ei saa, sests ee turi on ikkagi kõrge mis kõrge ja siis hakkaks sadul turjale vajuma, mis ei ole ka variant.
Tegin oma parima, et netist uurida lambanahkade hindu ja tellimis/ostmis võimalusi. Masendav, kui kallid need asjad on. Tahan naturaalset, aga hetkel ei hakka hammas peale kahjuks :(
Kui ma täna suudan end talli vedada, siis saab M ka kergemalt hingata ja sadulaga sõita. Sest kui me nüüd esimest korda sadula paneme, siis ma tahan ise kõrval olla ja vaadata ja näppida vahepeal ning siis saab vaadata, kas on äkki ikka vaja panna laiem kaar ja siis paneelid tagasi, või veel mingi kolmas variant välja mõelda.

Mu peakene läheb lihtsalt pooleks varsti sellest mõtlemisest, et kas ja kui, siis mida teha hetkel ja mida pikemas plaanis Ottoka sõitjaga. Rääkisime E-ga pikalt sellest, kuidas asjad olid siis kui meie olime 15-18 ja kuidas on asjad nüüd, 10+ aastat hiljem. See 10 aastat ei ole ju teget palju, aga no noored on ikka hoopis teistsugused, kui meie olime. Vb mulle lihtsalt tundub, aga samas ei ole ma ainus ja kõik, kellega ma olen sellest teemast rääkinud, omavad sama arvamust. Hetkel on noor inimene palju egoistlikum, kohati ambitsioonikam, aga seal juures ka palju laisem. Tahetakse saada kõike ja kohe ja kiiresti, aga tööd ei taha keegi teha. Vaeva ei taha keegi näha. Klassikaline suhtumine tundub olevat selline, et kui ma jõuan sõitma siis kui mulle sobib ja vb vahel ka treeneri silma alla, kui ta saab siis tulla, kui mulle sobib, siis ma olen juba kangelane. Seda, et teks boksi ära ja kastaks hobusele ise heinad, et olla 100% kindel, et need heinad ikka on piisavalt leotatud ning vähendada seejuures tallinaise niigi üüratut koormust.. Seda on ilmselgelt palju palutud. Rääkimata siis varustuse iganädalalsest puhastamisest ja hooldamisest.
Eeldatakse, et piisab sellest kui ma natuke ratsutan ja siis võistlustel peab kõik toimima. Kui ei toimi, siis on sitt varustus või halb hobune.

Ehk ma tahan liiga palju. Et kui minul ei olnud eriti muud elu peale talli ja selle nn oma hobuse, siis eeldan, et ka teised peaksid samamoodi pühenduma. Aga vot eeldan tõesti. Kes teeb see jõuab! Küsimus on tahtmises. Meie käisime ka pidudel, tunnistusel olid 4jad, 5ed ja eksamitega sai ka ülikooli sisse. Ei jäänud midagi tegemata, aga trennis käisime 6x nädalas ja hobune oli nunnutatud, kasitud poputatud.

Õnneks on ka mõned säravad erandid, kes ei lase mul lootust kaotada, et ehk ikka õnestub mul veel üks selline kusagilt leida, sest üksi ma ei jõua kuidagi Ottokale sobivat treeningkoormust tagada. Praegu ei suuda ma üldse midagi. Mis aga sügisel saama hakkab, seda ei oska keegi ennustada. Elu on seiklus, mis muud :D

Kiire nädal ja maratonpühapäev.

Eile oli päris väsitav päev. Üldse möödunud nädal ja eelkõige nädalalõpp oli üksjagu sebimist.
Teisip sai mu kallis pojakene 4 aastaseks. Juba!! Päris karm ikka, kui ruttu aeg lendab. Laps kasvab mühinal ja koos sellega ilmselt ma ise ka, ehkki seda enda vanusenubri kasvamist ei taha eriti meenutada :D
Teisipäeval käisime loomaaias ja mina oma poolpiduse seljaga olin ikka väga surnud lõpuks. Tatsasin vapralt lõpuni, aga oii oii kuiraske oli olla. Õnneks jäi päevane vihmasadu ära selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime ja ehkki kõiki loomi ei näinud, siis saime ka veel troopikamajja sisse ja nägime ka elevante.
Neljap tulid esimesed külalised ning nagu ikka oli vaja enne seda pesast viisakas elamine teha. Koristasin nagu hull. Iseenesest mulle meeldivad külalised. Siis ma lihtsalt pean ennast kokku võtma ja elamise puhtaks kasima. Siis on endal ka pärast hea olla :D
DK oli väga rõõmus ja rahul oma kinkidega. Auto ja rong käivad kordamööda kaisus, sest 2 asja korraga ma ei luba.

R oli uute ettevalmistuste aeg, et laup kella 11st võiks juba uusi külalisi vastu võtta. Magama sain ulmehilja ja koogitaina keerasin tuksi. Õnneks on see kook selline, mis maitseb hea ka kõige õnnetuma välimuse juures. Panin soodat liiga palju ja osa tainast voolas mühinal üle vormi. Ahi kõrbes ja kogu tuba oli tossu täis. I koristas seda jama ja mina olin murtud. Õnneks jäi ikka mingi osa tainast vormi, mis siis suure sussutamise peale ära küpses. Tegin glasuuri hommikul ja ladusin külmutatud vaarikaid ja mustikaid suure kuhja peale. Kõige otsa veel vahukoor ja tulemus üllatas mind ennastki. Hapukad marjad ja väga vähese suhkruga vahukoor sobisid magusa šokolaadikoogiga üli jästi kokku ja kõik sõid mitu tükki :)

Kui külalised olid ära läinud, siis tuldi mulle järele ja läksin Käsmu gümnaasiumi lennu 10a kokkutulekule. Jah, juba 10a. Vanemad inimesed ilmselt muhelevad, et alles 10.... aga minu jaosk on sedagi juba päris palju :D
Rahvast oli vähe. Istusime, grillisime. Osad on peale kooli ka edasi tihedalt suhlenud. Mina ei suhtle kellegagi. Olen osasid vaid kogemata näinud linnas ja teretanud. Ehkki ma lootsin, et ehk inimesed on muutunud, siis ega eriti ei ole. Vb aga olen ise lihtsalt vanades mälestustes kinni.
Koju sain peale 11. Nii hea, et sain koju. Oma voodis on ikka kõige parem uni :)



Ja hobujuttu:

Otto sõitis see nädal ilma sadulata. Sadul on ilmselt kitsas ja loodetavasti seega ka seljamurede põhjus. Kui saame sadula korda, siis loodan, et ka seljamured sellega lõpevad.

Jonnyga proovisime järve krossitõkked ära ja kõik läks kaubaks. JB on väga väga suure sammu edasi teinud ja sellega koos on ka poni arenenud.

Pühapäeval oli maratonpäev.
Alustasin ponikoolis.
Väga palav oli ja seega olin ise küpse. Lapsed seal on vahvad ja ma kavatsen pingutada rohkem kui seni, et neil oleks tore ja et oleks ka areng. Peas haudub väike plaan skeem kokku panna ja siis suve keskel ehk väike võistlus teha. Kas siis ponikoolis või kellegagi kahepeale. Räägin osalistega läbi ja kui lastel on huvi, siis teeme.
Kokku oli 3 vahetust, mittest viimane sai ka väikese maastikusutsu. S läks Varmat tagasi märade karjamaale viima ja lapsed siis vudisid pisiponidega kaasa :)
S söötis mu kõhu mõnusealt jahedas toas täis ja siis läksin järvele.

Esimene oli ratsastus ilusa kuid kohutavalt hingetu hobusega. Vaene sõitja oli näost tumepunane, aga lõpuks sai siiski hobuse tööle ilusti. Võttis ikka jalad kõhu alt välja ja hakkas toimima. Siis oli väga kena vaadata. Täna maadleme edasi ja vaatame, mis elukal meeles on.
Teine oli G+B. Hüppasime. Läks paremini kui eelmine kord aga mitte nii hästi kui mõned trennid tagasi. Hobusel oli küll jõud ja energia uuesti olemas, aga samas vahtis ringi ja ei keskendunud tõkkele. Viimased kombinatsioonid tulid päris hästi, aga samas ei pannud ma sugugi palju ette. mingi 110 oli vb.
Siis JB+J. Hüppasime. Tegime mõned soojenduseks, hüppasime süsteemi läbi mõned korrad ja siis rada. Esimene oli 75-80cm. Alguses traavis tulles läks jamaks, aga siis alustas uuesti galopis ja tulemuseks puhas sõit. Natuke oli tal seal vahel vaja poniga jageleda, aga JB on nii palju edasi arenenud, et tunnetab juba päris hästi, millal ja kui palju on vaja ennast kehtestada. Siis panin mõned asjad 10cm üles ja sama rada uuesti. Sõit oli palju ilusam,s est poni hakaks väsima ja enam ei jagelenud. JB sai edasi ka sõita ning seega ka samme natuke sättida. Kohati vajus poni laiaks natuke, aga see 90 on talle ikka nii madal, et ei nõua pingutust. Vead tulevad siis sisse, kui läheb alla ja ta ei oska sellega veel hakkama saada. Üks tuligi maha selle pärast, aga muidu jäin ma ikka väga väga rahule. Kolmap hüppame jälle rada ja siis pühap veska. Loodan, et nad jäävad seal ka ellu :D

Viimane oli Otto ja Mel. Ilma sadulata sammutrenn elementide kuju, asetuse ja suuruse harjutamiseks. Väga midagi rääkida ei ole. Tubli tüdruk, et julges ilma sadulata sõita.

Seega oli kokku 7 vahetust trenne. Olin lõpuks läbi nagu käbi. Ainult hääl kandis veel. Jalad enam mitte. Kodus kiire pesu ja hunnik värsket salatit tegid olemise paremaks. I mudis natuke jalgu ja nii me kustusimegi.

Ma tahaks nii väga ise juba trenni teha. Samas mu paganama selg ja puus on nii tulivalusad kohati, et ka niisama istumine, lamamine ja keeramine on paras katsumus. Ma loodan, et see läheb mööda kui aeg on õige ja siis saan uuesti sadulasse ronida.
Lootus korralik, pühendunud ja eelkõige hobust hindav ja armastav rentnik leida on hääbumas. Tänapäeval on noored kas egoistid või siis ambitsioonikad egoistid. Seda, et oldaks valmis hobuse heaolu eest rügama, ei eksisteeri enam mujal kui mälestustes. Lapsed leiavad, et maksavad raha ja on seega kliendid, kellele mina peaks asju ette-taha tegema ja see on masendav. Ei taha kohe rääkidagi sellest.