Veska harrastajate finaal.

Küll see enesekindlus ja eneseusk on ikka kummalised nähtused. Nii võimsad ja mägesid liigutava jõuga, samas nii haprad ja kerged kaduma. Või noh.. vb on asi ainult minus ja selles, et ma võtan asju isiklikult :D

Aga jah, et siis veska. Otto ja M sõitsid 70-80cm handicup parkuuris 80cm ja siis 95. 80cm sõit oli päris hea. Ühel sirgel läks käest ära, aga kuna tõkked olid madalad, siis polnud tal raske sealt üle ronida. Teises osas tulid kõik pöörded välja, sest hobune püsis käes ja ehkki sõit tundus mulle aeglane, siis tuli ikkagi võit. See oli mulle sel korral ausalt üllatuseks, aga see oli väga ilus näide sellest, et võitmiseks ei pea kihutama, vaid hobune peab suure fuleega ja kontrolli all liikuma ja manööverdama.
95 soojendus oli okei, aga ebalev. Hobune hüppas normaalselt, aga M-is ei olnud seda kindlust ja kontrolli. Ja sõit läks nagu läks... väga lappesse. Kihutamise pealt tuli 1 maha. Vastik okas jääb sellest, aga samas on see õiglane, et kui ta ikka potsub seal ja ei suuda hobust sääre vahele võtta, siis on ka igati loogiline, et sealt midagi head ei tule.

Kui Otto oli koju saadetud, siis edasi ma lihtsalt nautisin võistluse vaatamist. Mul oli tool kaasas ja peesitasin seal mõnuga. Päris tore oli niiviisi ilma pingeta omadele kaasa elada :) Järgmine nv on meistrikad, kuhu tahaks ka jõuda. N ja R vähemalt. Siis on ponid, juuniorid ja harrastajad, kus ka omasid stardis.