Just praegu turgaras mulle pähe, mis on teisiti hetkel võrreldes selle ajaga, kui mina käisin ratsutamas ja olin end välja võidelnud sportgruppi ja sain omale oma kindla hobuse. Meie kamp päriselt hoolis oma hobusest! Hoolis nii, et kõik muu oli selle nimel, et sellest hobusest mitte ilma jääda. Ma tuupisin koolis vahetundide ajal ja rongis ja öösel ka, sest head hinded olid trenniloa saamise tingimus. Trennist ei tohtinud aga puududa, sest siis võis oma hobusest ilma jääda. Ta anti sõita kellelegi, kes käis korralikult kohal.
Ja nii me käisime tallis iga jumala päev. Tuli taevast poisse või pussnuge, ikka olime kohal. Kui olime liiga haiged, et sõita, siis näitasime näo treenerile ära, puhastasime oma looma. Tegime vajalikud raviprotseduurid (savi jalgadele või liniment või mis iganes) ja jalutasime taarudes mõned ringid. Meie tibukesega oli kõik korras ja keegi teine tropp ei saanud sinna selga ronida. Elu oli tasakaalus. Sai rahus koju minna ja end rohtu täis pumbata.
Nüüd aga sõidab see, kellel on raha. See kas ta saab konkreetse hobusega hakkama või kas ta üldse hoolib loomast niipalju, et olla tema suhtes tähelepanelik... See ei mängi enam rolli. Kahjuks. Ja see on väga valus. Noored ei õpi enam hindama hobust. Seda võimalust, mida üks kabjaline suudab pakkuda, kui sa tõesti, päriselt, kogu hingest temast hoolid ja tema suhtes avatud oled. Avatud silmade ja südamega. Hobune on muutunud rohkem vahendiks, millega oma tahtmisi ja kirge rahuldada, mitte ei ole ausa ja südamest tuleva imetluse ja uhkuse asi.
Ja sellepärast meie, kes me olime tõeliselt ja siiralt neisse loomadesse... oma loomasse, armunud, tegeleme ikka veel hobustega. Need, kes aga ratsutasid enda, mitte hobuste pärast... Need enam ei sõida. Neil on nüüd muud väljakutsed, muud huvid. vahel harva käiakse ehk mõnd võistlust vaatams ja see on ka kõik. Need, kes ratsutasid, sest teisiti ei olnud võimalik elada, need on siiamaani kuidagiviisi hobuste küljes kinni. vahet ei ole siis kuidas. Kas harrastajana, sportlasena, treenerina, ametnikuna jne.
Ma tean millest ma räägin. Ma proovisin ka ülikooli esimesel aastal pooleli jätta. Ei olnud raha ei olnud aega kooli kõrvalt. Aasta pidasin vastu ja siis ei saanud enam muudmoodi, kui leidsin tee uuesti hobuste juurde. ma proovisin kõikvõimalikke spordialasid, mida ülikoolilinnal pakkuda oli. Suusatamisest vesiaeroobikani. Ei andnud ükski sellist hingerahu. Sellist rahu ja tasakaalu, mis tuleb siis, kui ma lähen talli ja veendun, et minu kabjalisega on kõik parimas korras. Ta pesa on kuiv ja puhas. Söök korralik ja õige, koplis on head sõbrad, kellega karjaelukest nautida. Ta on terve ja rõõmus. Mul ei ole isegi vaja minna temaga sõitma. Lihtsalt veendumus, et ma olen teinud kõik endast oleneva, et tal oleks hea olla, on piisav. Ratsutamine on lihtsalt boonuseks veel kõigele lisaks. Ja see, kas hobune on paberite järgi minu v ei, ei ole kummalisel kombel kunagi tähtis olnud. Ma ei ole kunagi unistanud oma hobusest. Otto ma ostsin ära hirmust, et ühel päeval tuleb sinna talli keegi, kes ostab ta ära ja viib minema ja siis ta on läinud ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen küll ja veel ponisid sõitnud ja siis neid ise autosse pannud, et nad uue kodu poole teele saata. Nutsime silmad peast välja aga elu läks edasi ja tulid uued armastused, kellesse kiindusime samasuguse innuga. Samasuguse pühendumusega. Isegi kui hobune oli "minu" vaid nädalaks, oli ta siiski minu! Siis tegin mis suutsin, et tal oleks parim võimalik olemine. Nii see lihtsalt oli.
Seega ma tean küll, et hobused tulevad ja lähevad. Neid ostetakse ja müüakse. Aga Otto puhul ma tundsin, et ma ei suuda temast lahti lasta. Ja ma pole tema ostu kordagi kahetsenud. Tobuke nagu ta, täpselt nii olen ka mina :p
Ehk olen ma imelik... Ilmselt olengi. Olen alati natuke teistsuguse mõtlemisega olnud. Aga ometigi on minusuguseid hobusehulle küll ja veel. Mis mind huvitab, et kas praeguste noorte seas on neid ka ja kui, siis kus nad on?? Kas leiduks kusagil üks nooruk, kes tahaks ja oskaks minu hobust samamoodi armastada ja hinnata, nagu mina armastasin neid hobuseid omal ajal, olgugi, et nad olid kellegi teise omad?
No comments:
Post a Comment