"Oiii kui paksukeeee" on üks tore kompliment Otto kohta, mida ma viimasel ajal tihti kuulen. Ühesõnaga R käis ja sikutas sadulal paneele vahelt vähemaks. Sadul vajus seepeale kohe paremasse asendisse. Kaart siiski laiema vastu vahetada ei saa, sests ee turi on ikkagi kõrge mis kõrge ja siis hakkaks sadul turjale vajuma, mis ei ole ka variant.
Tegin oma parima, et netist uurida lambanahkade hindu ja tellimis/ostmis võimalusi. Masendav, kui kallid need asjad on. Tahan naturaalset, aga hetkel ei hakka hammas peale kahjuks :(
Kui ma täna suudan end talli vedada, siis saab M ka kergemalt hingata ja sadulaga sõita. Sest kui me nüüd esimest korda sadula paneme, siis ma tahan ise kõrval olla ja vaadata ja näppida vahepeal ning siis saab vaadata, kas on äkki ikka vaja panna laiem kaar ja siis paneelid tagasi, või veel mingi kolmas variant välja mõelda.
Mu peakene läheb lihtsalt pooleks varsti sellest mõtlemisest, et kas ja kui, siis mida teha hetkel ja mida pikemas plaanis Ottoka sõitjaga. Rääkisime E-ga pikalt sellest, kuidas asjad olid siis kui meie olime 15-18 ja kuidas on asjad nüüd, 10+ aastat hiljem. See 10 aastat ei ole ju teget palju, aga no noored on ikka hoopis teistsugused, kui meie olime. Vb mulle lihtsalt tundub, aga samas ei ole ma ainus ja kõik, kellega ma olen sellest teemast rääkinud, omavad sama arvamust. Hetkel on noor inimene palju egoistlikum, kohati ambitsioonikam, aga seal juures ka palju laisem. Tahetakse saada kõike ja kohe ja kiiresti, aga tööd ei taha keegi teha. Vaeva ei taha keegi näha. Klassikaline suhtumine tundub olevat selline, et kui ma jõuan sõitma siis kui mulle sobib ja vb vahel ka treeneri silma alla, kui ta saab siis tulla, kui mulle sobib, siis ma olen juba kangelane. Seda, et teks boksi ära ja kastaks hobusele ise heinad, et olla 100% kindel, et need heinad ikka on piisavalt leotatud ning vähendada seejuures tallinaise niigi üüratut koormust.. Seda on ilmselgelt palju palutud. Rääkimata siis varustuse iganädalalsest puhastamisest ja hooldamisest.
Eeldatakse, et piisab sellest kui ma natuke ratsutan ja siis võistlustel peab kõik toimima. Kui ei toimi, siis on sitt varustus või halb hobune.
Ehk ma tahan liiga palju. Et kui minul ei olnud eriti muud elu peale talli ja selle nn oma hobuse, siis eeldan, et ka teised peaksid samamoodi pühenduma. Aga vot eeldan tõesti. Kes teeb see jõuab! Küsimus on tahtmises. Meie käisime ka pidudel, tunnistusel olid 4jad, 5ed ja eksamitega sai ka ülikooli sisse. Ei jäänud midagi tegemata, aga trennis käisime 6x nädalas ja hobune oli nunnutatud, kasitud poputatud.
Õnneks on ka mõned säravad erandid, kes ei lase mul lootust kaotada, et ehk ikka õnestub mul veel üks selline kusagilt leida, sest üksi ma ei jõua kuidagi Ottokale sobivat treeningkoormust tagada. Praegu ei suuda ma üldse midagi. Mis aga sügisel saama hakkab, seda ei oska keegi ennustada. Elu on seiklus, mis muud :D
Sinu jutt on nagu rusikas silmaauku, lisamata jäi see ka, et tihti hobuse omanikud, kes on hobuse teistele sõitmiseks andnud ootavad ka kõike ja kohe ja kui ei tule on sõitja süü (mis sest, et hobune on ala kolme jalaga). See tegelikult pikem teema. Kui raatsid, siis jaga oma sadula sobitaja kontakte mulle ;)
ReplyDeleteNo mina olen just see omanik, kes eeldab, et sõitja käib ja sõidab ja teeb tööd ning siis on ehk ka tulemus. Vastupidi ju ei ole mõeldav. Ja vastupidine mulle ei sobi ka, sest on ebanormaalne eeldada, et hobune peaks imesi tegema, kui trenni pole tehtud. Aga see suhtumine, et hobune on nagu jalgratas, et sõidan, kui hetkel tahtmine on ja kui ei ole lükkan räästa alla seisma.... Ohh jahh.
ReplyDeleteSadul on mul Bates ja tuunimas käib seda Riina Seder, kelle käest ma selle ka ostsin. Siiamaani olen rahul, ehkki natuke liiga suur sai see sadul mulle endale. Ostmisel käis ta väga hoolega mitmeid kordi enne tellimist proovimas proovisadula erinevate kaarte ja paneelide kombinatsioonidega. Nii sai minu seljavärdjast hobusele sobiv süsteem leitud ja minu mõõdud olid seal juures teisejärgulised.