70 alas 90ga..

Huvitav, kas lasnamäe kanalis on kiirusepiirang 90le tõstetud, või on mu auto spidokas katki. Täna sai sealt kohe mitu korda nii üht kui teist pidi läbi sõidetud ja minu nõks üle 75 kiiruse juures, mis niigi on ju juba kiiruse ületamine, olin ma ikka väga post keset teed. Autod vihisesid minust mööda mõlemalt poolt ja mõni püüdis mind isegi harida, ronides niiiii tagumikku kui vähegi andis ja siis seal hoolega tulesid vilgutas. Nagu vabandust väga, kui ma sõidan paremalt teises reas ja vasakul on veel 2 vaba rida ja ma sõidan niigi suts üle lubatu, siis mida sa virised seal selja taga.. Ma tõesti ei taha olla kõige paremal, kus on 100 kaevuluuki ja auku jne. Oleks ma siis kõige vasakus reas olnud. Kange tahtmine oli pidurit vajutada ja kiirus rakusga 70le lasta, aga suur kõht ja tihe ajagraafik ei tekita just isu avariiolukorraks ja siis politseiga jagelemisega ja auto remondiks jne. Aga no kui uut tagaotsa vaja ja soov see kellegi teise kulul saada, siis kanalis saaks selle küll väga lihtsalt korraldatud :D

Kui juba, siis juba :(

Nüüd on siis selge, et ka Tartus ei läinud just hästi. Ma olen kurb ja nõutu ka. Ei näe ju looma pähe. Aga mis seal ikka. Tuleb puhkus. Puhkus raskest tööst ja võistlemisest. Ehkki see aasta ei ole see võistlemise intensiivsus suur olnud, siis ju on seda ikkagi vaja. Jälle peab sööginormi sättima, aga see on kõige väiksem asi. 

Hetkel siis on nii, et hüppamisest on meil paus. Mingiks ajaks on igasugusest tööst paus, sest vaktsiinid on vaja teha ja see eeldab paari lebopäeva nagunii. Kui pikaks ma selle lebo venitan, eks paistab. Edasi siis vaid natukene niisama liikumist. Kordet, maastikku ja kui maneezis kannatab olla, siis ka klikkerimängu.

See aasta on olnud ikka väga korralik pasarahe, kui nii võib öelda. Üks jama on teist taga ajanud ja need viimased nässu läinud võistlused oleks otsekui saatuse irvitus, et nohh, mida ma siis ootasin.. Et kui juba, siis juba, onju. Seega ongi vb parem nii, et ei hakka enne midagi eriti punnima, kui ma ise olen jälle võimeline sadulasse  ronima. Siis saan ise, vaikselt, tasakesi, minu aeglases tempos liikudes vaadata, mis ja kuidas saab. See aga ei juhtu kindlasti enne novembrit, seega on tulemas pikk rahu ja vaikuse aeg.

Raske aeg ja veel raskemad valikud.

Derbyl läks halvasti nagu ka viimasel ajal hüppetrennides. Kusagil on suur kala sees ja pean selle kiiresti üles leidma ja välja juurima. Olen palju palju mõelnud ja palunud ka neutraalset tagasisisdet oma mõtetele kõrvalseisjatelt. Tundub, et lõpuks välja mõeldud tegevuskava on isegi okei, ehkki päris kannajateta ei jää ükski variant. Hetkel pean aga hobuse ja siis enda huvid esikohale seadma ja siis sealt edasi prioriteedid rivvi panema. Kes on saba lõpus, see on, ja midagi ma sinna parata ei saa.

Muutusi tuleb uuest kuust palju. Hetkel ei hakka üksipulgi rääkima, aga kui kõik asjad on paika loksunud, siis panen kirja nii tegevused kui ka nedeni viinud otsused ja põhjused. Praegu aga pean püüdma end kokku võtta ja hoolas olla, et ise mitte mingeid jamasi või käkke kokku keerata.

Ottokal tuleb augustis vaktsiin ja sellega koos ka väike minipuhkus. Püüan end sundida liigutama, ehkki see on viimasel ajal üha raskem, ja temaga käekõrval jalutama minna. Tahaks maneezis mängida ka, aga tolmab ja õhku ei ole :s

Puhkama!

Ja käes ta ongi. Veel natuke ja minu viimane tööpäev enne pikka puhkust (kuipalju seda muidugi tegelikult pukuseks saab nimetada, aga see on teine teema) ongi läbi. Pakin asju kokku ja teen sahtlid ning arvuti oma kolast puhtaks. Lõuna ajal pakkusin kolleegidele head paremat näksimist ka ja seega on kõik rituaalid ka tehtud.
Kuidagi imelik on. Eelmist korda ma ei mäletagi, kui aus olla. Tean, et sättisin viimase tööpäeva oma sünnipäevale ja siis tõin mitmel põhjusel kohe kooki ja asju. Aga tookord olid mõtted ilmselt rohkem sellel positiivsel eesootaval kui selle, mis siia kontorisse maha jäi. Olin siis väga kindel oma plaanis tagasi tööle tulla ja seega polnud muret. Seekord on aga olukord natukene erinev ja seega on  ka tunded segasemad. Eks paistab, mis tulevik toob,aga samas ma pean ikka ise ka ohjad haarama ja oma elu endale soovitud suunas juhtima. Niisama ei juhtu midagi. See aga eeldab korralikku soul-searchingut.

Esialgu aga annan endast parima, et keskenduda perele ja kodule. Hetkel vajab onnike ja aed palju palju tegemisi ja hiljem on ootamas suurprojekt, milleks esimesed sammukesedki juba astutud. 2 lapse ja koduste asjade kõrvalt saab ka oma trenniandmiste ja ka iseenda trennide mahutamine olema päris korralik logistika, seega väljakutseid peaks eelolevaks ajaks jaguma küll ja veel. Pean neist piisavalt inspiratsiooni ja enesekindlust ammutama, et siis välja mõelda, mida edasi teha, kui aeg selleks küps.

Mul oleks nagu mingi rahutu vurr hinges viimasel ajal. Tahaks oma õiget kohta ja pesa leida, kus oleks nii eneseteostus kui ka hea palk. Hea ajaplaneerimine ja ka natuke vabadust, et kõik asjad ööpäeva ära mahutada. Kus ja mis see koht olema peaks, ma aga ei oska isegi mõelda. Loodan, et see äratundmine tuleb peagi ja siis saan selles suunas liigutama hakata.

1998

Eile oli tõeline nostalgiatripp.
Otsime DK-le voodit ja üks mõte oli otsida vana voodi ja see siis ise ära restaureerida. Tööriistad on ju olemas ja puidga toimetamise kogemus ka. Kuna mul oli paar tunnikest aega eile, siis mõtlesin, et hüppan läbi balti jama turult. Ma ei ole sinna vist 10a sattunud, aga pilt oli ikka enam-vähem sama. Puuvilja-juurika lettidele olid vaid varikatused tekkinud. Ikka samasugused memmed-taadid oma jubinaid müümas. Ikka samasugune kauba kaela määrimine ja meeletu pakkumine. Vana mööbli ladu oli ka ikka sama koha peal. Midagi head seal kahjuks ei olnud. 1 võrekas, mida meil vaja ei lähe ja 1 voodi, mis oleks isegi sobinud, aga oli 5cm liiga kitsas. Pealtükkiv müüja aga ei lasknud mul ka rahus olla ja mõelda, et kas äkki annaks seda laiemaks teha kuidagi.
Ostsin kurki, tomatit ja sibulaid ning tulin ära. Ja pean tunnistama, et keskturg on ikka natuke tsiviliseeritum koht, ehkki see pole ka mingi hea värske kraami lõhnadest küllastunud kaubatänav. Ikka koserdab siin-seal mõni üle joonud, sutsetad ja rõvedalt haisev pomsik, aga keskturul on neid kordades vähem kui baltas.

Õhtul oli trenn ka.
C ja B olid oma teisel katsel ja algus oli rabe. Siis aga sulasid mõlemid lahti ja edasi mulle juba meeldis. Jah, loomulikult on raske ja tööd on palju jne, aga selle hobusega oleks vähemalt võimalik tööd teha ja õppida. Tundlik ja elav hobune, kes hea meelega asju teeb, kui saab aru, mis talt küsitakse, on hea kogemuse andja. Õpid sellisega sõitma, siis on ratsutamisoskus juba jälle uuel tasmel.

Ottol oli joogatund. Hommikul käisid nad maid avastamas ja ringi kolamas maastikul. Õhtul tegime lõdvestust. Nii pehmeks ja lödiks kui saab ja siis kerged venitused ja painutused. Selline hea tilu-lilu vahelduseks raskematele trennidele. Ei pea, või õigemini ei tohigi kogu aeg täiega tampida. Vahepeal peab niisama ka ilutsema ja tillerdama :D

Esmaspäev.

Pärast pikka nädalavahetust jõudsin eile talli ka. Kubre käis poistel kapju tegemas ja kui Ottokaga ta tegeles ise, siis Jonny ajaks ootas mu ära. Otto olla käitunud nagu tõeline soliidne vanamees. Hoidis jalga ja ise tukkus samal ajal. Jonny aga kardab seda värkimist ja käitub nagu väike ära hirmutatud jänes. Esmalt püüdis tagumik ees ära joosta nööride vahelt ja siis ettepoole. Õnneks on Kubre väga rahumeelne ja tasakesi juttu rääkides ja rahustades sai poisil jalad ilusaks. Silmad olid tal küll nii punnis terve aja, et veidi veel ja oleks peast välja kukkunud. On ikka tegelane. Muidu selline mees, aga vot seppa pelgab. Ta ei taht ei lüüa ega midagi, lihtsalt ära minna. Ja muidugi kogu aeg vaadata ja nuuskida, et kes see mees ikka on ja mis ta minuga teeb.

G käest sain B jaoks ka juhtnöörid kätte ja kui tallis olid asjad tehtud, siis K oli Ottoga juba murul. Plats tolmab ja seega me isegi ei ürita seal sõita.
Suus oli vana hea 3-osaline ja Otto silmnähtavalt olukorraga rahul. Natuke sättisime veel istakut ja katsetasime, kui palju see ikka erinevust annab. Tulemus on tegelikult hämmastavalt suur! Ja siis vaikselt traavike. MIngi hetk ma rippusin telefoni otsas ja K nokitses vaikselt omaette. Hõikusin vaid korraks vahele, et ta ikka oma keha asendit meeles peaks ja siis ühel hetkel loksus kõik paika. Ottokas oli nii kena ja jooksis väga hästi. K ütles ise ka, et vot siis ta tundis selle tunde ära, et hobune tuleb seljast ülesse ja võtab raskuse kanda. Tagumine ots tuleb päriselt alla ja eest muutub justnagu kõrgemaks. Et nii mõnus! Ja no muidugi on mõnus :D Aga eks selle koha leidmine võõra hobusega võtab ju aega. Ei käi need asjad üleöö. Nüüd, kui tunne käes, siis saab seda otsima hakata ka tihemini leidma, kuniks ongi käpas. Enda istak muidugi on kriitiline, sest kui oma raskuskese ei ole paigas ja hobusel esiotsal lösutada, siis ta ei saagi korralikult tööle hakata,ükskõik kui palju teda pookida või kuipalju ta ise ka ei tahaks.
Galopp oli keerulisem aga no pooltraavliga se eongi keeruline. Vasakule ei taht kuidagi kokku tulla ka selleks mõneks sammuks ja jäi ikka natuke käe peale lösutama. Paremale aga tuli ilusti mõned küsimised ja pole ka se aeg kaugel, kui K galopis ka end paika saab ja need õiged nupud üles leiab.  Enamus asju on ikka enda istaku taga kinni, kuid aega peab andma, sest poni seljast hobuse selgakolida ei ole lihtne. Eriti veel, kui hobune on selline natuke omamoodi kiiksuga ja ei jookse päris nii, nagu tavaliselt, vaid viskab ikka oma traavliasju siia-sinna sisse :p

Aga mul on hea meel, et töö toob tulemusi. Vaikselt ja samm haaval, aga häid hetki tuleb trennis ette järjest tihemini. Eks see kiindumus ja usaldus ratsaniku ja hobuse vahel tööga tulebki. Pusid ja näed vaeva ja siis kui saad oma preemia, siis see õnnestumine on nii suure positiivse laenguga, et jagub kohe pikaks ajaks. Otto on aga väga usin emotsiooni peegeldaga ja ratsaniku õnnelik olek utsitab teda ka veel rohkem püüdma. Kui see lumepall siis veerema saada on hea suhe hobusega olemas. Mõlemid tahavad üksteisega koos tööd teha ja isegi kui ei mõnikord ei õnnestu, siis antakse andeks ja minnakse edasi, sest eelmistest headest trennidest jagub seda head emotsiooni veel pikaks ajaks.

Ma püüan ka ise olla korralik ja tubli ja end mitte liiga maakeraks lasta. Kui puhkus hakkab, siis püüan ikka jalutamas käia jõudumööda ja end liigutada. Siis vast on uuesti sadulasse ronimine ka lihtsam ja ma ei ole seal kõver nagu konks :D Tasakaalu leidmine saab aga jälle omaette ooper olema, sest hetkel on kõht kõik paigast ära ajanud ja kui seda siis enam ei ole, siis on jälle segadus. Aga noh, põnev saab olema :)

Nv peale pikka töönädalat

See nädalavahetus oli nii mõnusalt kodune. Mul olid küll laupäevaks plaanid, aga ma lihtsalt ei suutnud end kodust välja ajada. Nii väsinud olin möödunud nädalast. Mul on kahju, et ma ei jõudnud hobuste esmaabi seminarile, aga arvestades, et ma lihtsalt vajusin päeval korraks voodisse ja magasin mitu tundi, siis ma väga vajasin seda puhkust. Kohe väga.

Täna oli päeval väike pari tunnine külaskäik, aga ülejäänud aja olime kodus. Natuke asju sai ka õnneks, tehtud ja nii mõnus rahuolu tunne on. Reedel tegin väikese nimekirja asjadest, mis järjekorras tegemist ootavad ja nii hea on sealt järjest asju maha tõmmata :)

Issi sai pojale laua valmis ja riiuli jupidki enamuses välja lõigatud. Suure vaiba pesin puhtaks ja see kuivas ka ära ning sai täna põrandale :) Esimesed karbid vaarikamoosi on sügavas ning see on ka ainuke asi, mis kriipima jäi, sest ma jõudsin loodetust väga palju vähem marju korjatud ja moosiks tehtud. Pean järgmine nädal superusin olema ja töö ning trennidele lisaks ka vaarikad korjatud saama.

Veel järgmine nädal peangi end kokku võtma ja siis ongi kõik selleks korraks. Vaatan, kuidas ma jakasan, kas teen kõik oma vajalikud tunnid eeloleva nädalaga ja olen viimase töönädala kodus, või jätan midagi ka ülejärgmisesse nädalasse ja viin siis nt reedel kooki tööle. Kahjuks ma ei saa öelda, et mul oleks eriti toredad suhted seal kellegi, aga noh, kooki võib ju ikka viia.

Kabjalisi ma see nv ei näinudki. Täna oli küll plaanis küll õhtul minna, aga ma toimetasin vaikselt kodus ja äkki oligi kell pool 9 ning hobuste söögitädi, et kas ma lähen veel või ta võib Ottole pudru ette anda. Pojal jäi küll boks tegemata, aga ta sai päev otsa väljas olla see on ka midagi. Homme lähen ja poputan teda. Sügan ja söödan kommi :)

Sült

Hommikul valutas pea. Lugesin eile kusagilt, et tähtis on hea tujuga ärgata. No kuidas sa ärkad hea tujuga, kui pea uugab. Nõme. Paha tuju oli loomulikult ka kohe platsis. Ma lausa vihkan ennast kui ma olenpahas tujus, sest siis kannatavad kõik teised ka. No ei oska ma olla normaalne, kui on peavalu ja paha tuju.

Laps sai esimese raundi ja see närib mind nüüd terve igaviku, et ma läksin ta peale kurjaks ja rikkusin ka tema päeva. Õnneks, ma loodan., on väikesed ses suhtes andestavad ja toredad mängud lasteaias aitavad pahura emme paukumise seljataha jätta. Õhtul kui koju jõuan ja ta veel ei maga, siis võtan ta kaissu ja loeme raamatut.

Kuidagi väga kudenud on olla. Vässu ja vedel. Täna on meil kohtumine projekti teemadel ja seda ma ootan. Esimene ametlik samm meie 5-aastaku plaani käima lükkamiseks. Alles eile olin ma hakkamist ja entusiasmi täis aga täna olen tühi kott. Õnneks see läheb mööda. Ma tean. Mul on ennegi olnud selliseid vedelaid päevi. Need tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja õhtul kiirelt voodisse ronida, et mitte oma pahurust mehe ja lapse peal välja paukuda.

PK lapsed on ka täna. Ma loodan, et on 2 satsi. Tahaks neile mingeid mänge teha, siis oleks neil tore. Lastel peab olema tore. Vb aitab lõunane miiting mu ideid värskendada ja suudan midagi head välja mõelda neile. Teatemänge või midagi meeskonnamängude vallast.

Ma loodan, et saan täna öösel paremini magada ja seega pean homme veel pika päeva vastu. Muidu ei tule mu plaanist 2 nädalaga oma viimased töötunnid ära teha, midagi välja. Kui homme õnnestub, siis on selle nädalaga täpselt pool tehtud. Siis veel vaja nädal pingutada. I-l hakkab ka siis puhkus. Jätame DK lasteaiast mõnel päeval koju ja teeme perega koos asju. Randa tahaks minna poisiga ja loomaaeda tahab ta minna ja kinno. Mina tahaks teatrisse. Liiga ammu pole teatris käinud.

Krahvinna Draakon

Ma olen vist üks väga jube, paha ja vastik inimeseloom. Jälle olen ma ühe noore inimese ära hirmutanud, tema ego tallanud ja vb, mis kõige hullem, ühele väga toredale inimesele sellega jama kokku keeranud. Oehhh, sitt tunne on.. Ja seekord eriti, sest omaarust ma ei olnud liiga kuri. Kuri olen ma nagunii, või siis õigemini kõrgete standarditega, aga samas ma annan endast maksimumi, et mitte olla õel või vastik. Ütlen jah asju otse välja ja olen range ja karm, aga mitte silmakirjalik või õel. Ja distsipliin peab ju olema. Meil siin Eestis on seda ratsutamises nagunii nii vähe ja ilmselt selle pärast ma tundungi eriline draakon.

Ometigi on see paha tunne võrdlemisi pinnapealne. Sügavamal on imestus selle üle, et see noor inimene nii hirmasati ära solvus, kui see solvumine ikka oli tegelik ja siiras põhjus plaanidest loobumiseks. Kui ma tõesti tegin liiga, siis minu vabandused. Vabandused ja ka selgitused, et ma ei tahtnud haiget teha või solvata, vaid olin lihtsalt peegel. Kui aga peegelpilt ei meeldi, siis ega peegli puruks viskamine ei aita.. Järgmine peegel näitab sama, kui just kõverpeegli ette ei lähe.
Tegelikult oli nii mõnigi nüanss, mis minuni jõudis, ikka sellest vanast ooperist, et sõita tahetakse, hobuse käest ka nõuda tahetakse, aga midagi vastu teha või anda ei taha. Või pole aega. Korra nädalas ise oma hoolealuse boks ära teha ei ole ju raske. Minu jaoks vähemalt mitte, sest ma tõesti ei leia, et seda oleks palju oma hobusele heaolu tagamiseks. Ma kohe olen võimaltult mõistmatu selles suhtes, et hobuse huvid PEAB kõrgele sedama. Ma kohe ei kannat inimesi, kes on selles liinis egoistlikud. Loom ise ei saa ju enda peasa korda teha või end koplisse lasta. Ja kui siis inimene selle peale arvab, et no´mis see 1 päev nädalas siis nüüd nii suur kannatus on hobusel boksis passida, siis minu jaoks on ikka küll halb lahendus. Eriti veel, kui seda boksi ei tehta sel päeval. Hobune on loodud liikuma ja ta PEAB saama iga päev vabalt liikuda, kui just ei ole tervislikel põhjustel boksi kinni aheldatud.

Samuti olla ma olnud liiga kriitiline sõiduoskuse suhtes, aga no mida sa ootad, kui palju aastaid on pausi vahel. Siis ongi ju esimalt vaja uuesti ennast leida ja toimima saada ja see on raske töö. Ratsutamine ei ole selline ala, et aastaid ei käi ja siis istud hobuse selga ja kõik kohe tuleb. Tasakaal, rüht ja istak lähevad nii kiiresti käest ära, et ise arugi ei saa. Nädalatega, mis siis veel aastatest rääkida.

Aga mis seal ikka. Ega ma tehtud olematuks muuta ei saa. Ja ehkki ma püüan alati oma vigadest õppida, siis antud juhul on küll nii, et ma ei taha oma standardeid enam rohkem alla lasta. Need on niigi juba minu arust miinimumi peal. Seega andke andeks, kui ma olen kuri draakon, aga mõned asjad lihtsalt peavad olema nii, nagu nad peavad.

Niidu 3V

Hommikul magasin ma loomulikult sisse aga läbi häda jõudsin ikka enam-vähem õigeks ajaks talli. G oli patsid juba ära teinud ja enamuse asju ka kokku pakkinud. Otto läks ühte eratreikusse, mis jõudis meile 9 paiku. Hobune läks peale imeliselt. Mina vudisin es ja vaatasin, et ta mulle peale ei astuks. Tagant kinni ja asi ants. Toppisime kogu mu kola autosse ja panime veel ühe heinavõrgu, et hobustel pika päeva jooksul ikka süüa oleks.

Kohale jõudsime ilusti ja Otto jäi esialgu autosse. G oli abiline ka ja seega mina ei pidanud palju rabelema. Kui aeg käes, panime Otto riidesse ja G hakkas vaikselt jalutama, et hobune saaks oma sabina välja kõndida. Soojendusel ma palju ei torkinud. Olin läheduses, et kui mind vaja, siis olen olemas, aga ei läinud G-d närvi ajama. Skeem oli hea. Mulle meeldis. Jah, siia-sinna tuli paar viga sisse, aga üldiselt oli hea. Joller pani ka minu arust adekvaatse %-di, aga Einastele ei meeldi see loom ja see kajastus ka tulemuses. Kõvasti madalam tulemus. Kokku oli 58-59% kanti, seega natuke ikka parem kui ma lootsin, aga minu hinnangul mitte selle sõidu vääriline.
Parkuur oli päris tihe ja tehniline. Päris palju seotud vahedega ridu, nii 2seid kui ka 3seid. Lisaks 2 süsteemi, millest viimane seotud vahest ja valgete suurte filleritega. Sõitu ma ei vaadanud. Ei julenud :D Aga puhas oli. 1x oli G küll eest peale jäänud, aga Otto andis andeks ja korjas jalad kokku. Vähemalt see osa oli hea.

Sellega aga hea osa lõppes.
Kross oli päris kirves ja kui eespool startinud kogenud sõitjad järjest ja järjest välja tõrkusid, siis minu ja ka kõigi teiste lootus, et G selle sõidu lõpetab, kahanes olematuks. Nii ka läks. 2 tõrget 5ndal, mis tundus justnagu lihtne tõke, aga ometi sai saatuslikuks paljudele. Ja siis 3s tõrge 7ndal, mis oli suur kraav herdliga. Seda tõrget ma eeldasin. G oli nördinud ja mina ka muidugi, aga mis seal ikka, vigadest tuleb õppida.
Ka teiene meie juunior tõrkus välja ja seega said hobused 1 päeva puhkust ja täna läksid nad harjutama. Kogu rada on üleval ja seega savad nad seal kasvõi pool päeva olla, aga kõik asjad tuleb ära hüpata. Meil ei ole kodus just palju erinevaid asju ja seega peakski rohkem mujal harjutamas käima.

Koju minnes laadis Otto end jälle pm ise ja ka maha tuli kiiruga. Vaesekesel oli hullem pissihäda, sest boksi jooksis ta vaata et traavis ja khe keeras pepu nurka ja soristas tükk aega. Ma ei usu, et ta sellepärast tõrkus, aga mine sa tea.

Uus asi oli ka olümpia, millega G ise end mugavalt ei tundnud. T tuli ka tarka panema ja seletama, et oii ikka rihmad peavad lõua all olema ja muidu ei mõju. Ma püüdsin siiss eletada, et ma eitahagi, et see suhu mõjuks, vaid kuklasse. Mida see ka teeb, kui ilma rihmata kasutad. Siis oli tal kohe jälle öelda, et ikka liiga väikesed on suulised. No jeever küll. Ise sõitis sama suurusega terve hooaja ja ei olnud kordagi midagi öelda, et suuline väike. Lihtsalt on vaja targutada ja püüda end hullu prhvina näidata. Tulgu rajale, sõitku ise ja siis tulgu ütlema. Või veel parem, öelgu, kui keegi küsib.

Eile käisin õhtul hilja ka veel tallis. Tegin Otto pesa korda ja hõõrusin ta kummiharjaga üle. Tallinaine oli nii kena ja lasi ta hommikul õue, niiet poiss sai liikuda ja oli ilusti pehme. Ei olnud kangeid kohti kusagil. Seljale panin igaks juhuks ikka natuke arnikat ja siis söök ette.

Oh ma ootan juba seda aega, et saaks ise sõita. Uskumatu kui väga ma seda ootan. Tegelikult on tore ringi veereda ja lapse põksimine on üks ägedamaid tundeid üldse, aga seekord ei ole see inkubatsiooniaeg nii eriline ja samuti tundub mulle raskem kui raund üks. Erinevusi on hulgim ja osa neist on head kuid osad kahjuks ei ole. Loodan vaid, et need jamad asjad pärast natuke tagasi tõmbavad ja ei hakka toimimist segama ;)

Kas ikka peaks...

Ma ei saa ise ka vahel aru, miks ma mingeid asju teen. Lihtsalt sisetunne surub oma tahtmist peale ja olgugi, et vahepeal tuleb selle kuulamisest suur jama kokku, siis ma kuulan ikka.

Pärast suurt segadust läks nii, et Ottokas ikkagi läheb homme niitu 3v sõitma. G-ga 100t. Kas see oli hea või halb plaan, seda näeme homme. G jõudis teha 2 trenni. Uus rekord eksole. Samas oleks see osa ette valmistusest edasiseks ning seega kohati justnagu ise üks suur trenn. Kuna niidu rajast oli super skeem ette antud ja pildid tõketest, siis eile püüdisme raskemad asjad läbi proovida ja tänaseks ehitasime ka kaare, mille alt tuli läbi hüpata. Minule suureks üllatuseks Ottokas isegi ei vaadanud seda. Vaatas pisikest valged tõkkekest selle all ja paugutas sealt üle :) Tubli poja :)

Skeemi sõitmine läks nagu läks. Istuda on seal raske ja ma tean seda. Kui G selle niiviisi ilm atrennita ilusti ära teeb siis on ta tubli. Ma ise loodaks 56% piir kätte saada. Siis oleks täitsa okei, arvestades kohtunikke. Eks homme selgub. Kuna Gl on teine hobune veel, siis ma lähen ka hommikul vara ja kui jauan, siis teen patsid ka. Panen ta autosse ja siis lähen niitu oma närve kulutama :D

Mul on endal siiani säilinud tahtmine seda 3v ise ka proovida ja see on ka põhjus, miks ma tahan, et Otto saaks võimalikult palju kogemusi. Siis on mul endal lihtsam, kui ma ka järgmine hooaeg nii entusiast olen :D Sinna on aga aega veel maa ja ilm ja eks see siis ole näha, mis saama hakkab, kui sügis käes :)

Ostsin olümpiad ka. Hetkel tundub, et ta toimib nendega päris hästi. Või no paremini kui tavalisega. Sain 12,5 seda ok hinnaga koos rihmadega ja seega saame nüüd tasapisi vaadata, kuidas parem on, kas topelt ratse või rihmad. Mina kunagi ühe hobusega sõitsin topelt ratsmega ja oli väga okei. Ootan juba seda aega, kus saaks ise sõita a proovida, et kuidas toimib. Kui saaks niisamagi sõita, oleks ka väga vahva :)