Esmaspäev.

Pärast pikka nädalavahetust jõudsin eile talli ka. Kubre käis poistel kapju tegemas ja kui Ottokaga ta tegeles ise, siis Jonny ajaks ootas mu ära. Otto olla käitunud nagu tõeline soliidne vanamees. Hoidis jalga ja ise tukkus samal ajal. Jonny aga kardab seda värkimist ja käitub nagu väike ära hirmutatud jänes. Esmalt püüdis tagumik ees ära joosta nööride vahelt ja siis ettepoole. Õnneks on Kubre väga rahumeelne ja tasakesi juttu rääkides ja rahustades sai poisil jalad ilusaks. Silmad olid tal küll nii punnis terve aja, et veidi veel ja oleks peast välja kukkunud. On ikka tegelane. Muidu selline mees, aga vot seppa pelgab. Ta ei taht ei lüüa ega midagi, lihtsalt ära minna. Ja muidugi kogu aeg vaadata ja nuuskida, et kes see mees ikka on ja mis ta minuga teeb.

G käest sain B jaoks ka juhtnöörid kätte ja kui tallis olid asjad tehtud, siis K oli Ottoga juba murul. Plats tolmab ja seega me isegi ei ürita seal sõita.
Suus oli vana hea 3-osaline ja Otto silmnähtavalt olukorraga rahul. Natuke sättisime veel istakut ja katsetasime, kui palju see ikka erinevust annab. Tulemus on tegelikult hämmastavalt suur! Ja siis vaikselt traavike. MIngi hetk ma rippusin telefoni otsas ja K nokitses vaikselt omaette. Hõikusin vaid korraks vahele, et ta ikka oma keha asendit meeles peaks ja siis ühel hetkel loksus kõik paika. Ottokas oli nii kena ja jooksis väga hästi. K ütles ise ka, et vot siis ta tundis selle tunde ära, et hobune tuleb seljast ülesse ja võtab raskuse kanda. Tagumine ots tuleb päriselt alla ja eest muutub justnagu kõrgemaks. Et nii mõnus! Ja no muidugi on mõnus :D Aga eks selle koha leidmine võõra hobusega võtab ju aega. Ei käi need asjad üleöö. Nüüd, kui tunne käes, siis saab seda otsima hakata ka tihemini leidma, kuniks ongi käpas. Enda istak muidugi on kriitiline, sest kui oma raskuskese ei ole paigas ja hobusel esiotsal lösutada, siis ta ei saagi korralikult tööle hakata,ükskõik kui palju teda pookida või kuipalju ta ise ka ei tahaks.
Galopp oli keerulisem aga no pooltraavliga se eongi keeruline. Vasakule ei taht kuidagi kokku tulla ka selleks mõneks sammuks ja jäi ikka natuke käe peale lösutama. Paremale aga tuli ilusti mõned küsimised ja pole ka se aeg kaugel, kui K galopis ka end paika saab ja need õiged nupud üles leiab.  Enamus asju on ikka enda istaku taga kinni, kuid aega peab andma, sest poni seljast hobuse selgakolida ei ole lihtne. Eriti veel, kui hobune on selline natuke omamoodi kiiksuga ja ei jookse päris nii, nagu tavaliselt, vaid viskab ikka oma traavliasju siia-sinna sisse :p

Aga mul on hea meel, et töö toob tulemusi. Vaikselt ja samm haaval, aga häid hetki tuleb trennis ette järjest tihemini. Eks see kiindumus ja usaldus ratsaniku ja hobuse vahel tööga tulebki. Pusid ja näed vaeva ja siis kui saad oma preemia, siis see õnnestumine on nii suure positiivse laenguga, et jagub kohe pikaks ajaks. Otto on aga väga usin emotsiooni peegeldaga ja ratsaniku õnnelik olek utsitab teda ka veel rohkem püüdma. Kui see lumepall siis veerema saada on hea suhe hobusega olemas. Mõlemid tahavad üksteisega koos tööd teha ja isegi kui ei mõnikord ei õnnestu, siis antakse andeks ja minnakse edasi, sest eelmistest headest trennidest jagub seda head emotsiooni veel pikaks ajaks.

Ma püüan ka ise olla korralik ja tubli ja end mitte liiga maakeraks lasta. Kui puhkus hakkab, siis püüan ikka jalutamas käia jõudumööda ja end liigutada. Siis vast on uuesti sadulasse ronimine ka lihtsam ja ma ei ole seal kõver nagu konks :D Tasakaalu leidmine saab aga jälle omaette ooper olema, sest hetkel on kõht kõik paigast ära ajanud ja kui seda siis enam ei ole, siis on jälle segadus. Aga noh, põnev saab olema :)