Ja käes ta ongi. Veel natuke ja minu viimane tööpäev enne pikka puhkust (kuipalju seda muidugi tegelikult pukuseks saab nimetada, aga see on teine teema) ongi läbi. Pakin asju kokku ja teen sahtlid ning arvuti oma kolast puhtaks. Lõuna ajal pakkusin kolleegidele head paremat näksimist ka ja seega on kõik rituaalid ka tehtud.
Kuidagi imelik on. Eelmist korda ma ei mäletagi, kui aus olla. Tean, et sättisin viimase tööpäeva oma sünnipäevale ja siis tõin mitmel põhjusel kohe kooki ja asju. Aga tookord olid mõtted ilmselt rohkem sellel positiivsel eesootaval kui selle, mis siia kontorisse maha jäi. Olin siis väga kindel oma plaanis tagasi tööle tulla ja seega polnud muret. Seekord on aga olukord natukene erinev ja seega on ka tunded segasemad. Eks paistab, mis tulevik toob,aga samas ma pean ikka ise ka ohjad haarama ja oma elu endale soovitud suunas juhtima. Niisama ei juhtu midagi. See aga eeldab korralikku soul-searchingut.
Esialgu aga annan endast parima, et keskenduda perele ja kodule. Hetkel vajab onnike ja aed palju palju tegemisi ja hiljem on ootamas suurprojekt, milleks esimesed sammukesedki juba astutud. 2 lapse ja koduste asjade kõrvalt saab ka oma trenniandmiste ja ka iseenda trennide mahutamine olema päris korralik logistika, seega väljakutseid peaks eelolevaks ajaks jaguma küll ja veel. Pean neist piisavalt inspiratsiooni ja enesekindlust ammutama, et siis välja mõelda, mida edasi teha, kui aeg selleks küps.
Mul oleks nagu mingi rahutu vurr hinges viimasel ajal. Tahaks oma õiget kohta ja pesa leida, kus oleks nii eneseteostus kui ka hea palk. Hea ajaplaneerimine ja ka natuke vabadust, et kõik asjad ööpäeva ära mahutada. Kus ja mis see koht olema peaks, ma aga ei oska isegi mõelda. Loodan, et see äratundmine tuleb peagi ja siis saan selles suunas liigutama hakata.
No comments:
Post a Comment