Niidu 3V

Hommikul magasin ma loomulikult sisse aga läbi häda jõudsin ikka enam-vähem õigeks ajaks talli. G oli patsid juba ära teinud ja enamuse asju ka kokku pakkinud. Otto läks ühte eratreikusse, mis jõudis meile 9 paiku. Hobune läks peale imeliselt. Mina vudisin es ja vaatasin, et ta mulle peale ei astuks. Tagant kinni ja asi ants. Toppisime kogu mu kola autosse ja panime veel ühe heinavõrgu, et hobustel pika päeva jooksul ikka süüa oleks.

Kohale jõudsime ilusti ja Otto jäi esialgu autosse. G oli abiline ka ja seega mina ei pidanud palju rabelema. Kui aeg käes, panime Otto riidesse ja G hakkas vaikselt jalutama, et hobune saaks oma sabina välja kõndida. Soojendusel ma palju ei torkinud. Olin läheduses, et kui mind vaja, siis olen olemas, aga ei läinud G-d närvi ajama. Skeem oli hea. Mulle meeldis. Jah, siia-sinna tuli paar viga sisse, aga üldiselt oli hea. Joller pani ka minu arust adekvaatse %-di, aga Einastele ei meeldi see loom ja see kajastus ka tulemuses. Kõvasti madalam tulemus. Kokku oli 58-59% kanti, seega natuke ikka parem kui ma lootsin, aga minu hinnangul mitte selle sõidu vääriline.
Parkuur oli päris tihe ja tehniline. Päris palju seotud vahedega ridu, nii 2seid kui ka 3seid. Lisaks 2 süsteemi, millest viimane seotud vahest ja valgete suurte filleritega. Sõitu ma ei vaadanud. Ei julenud :D Aga puhas oli. 1x oli G küll eest peale jäänud, aga Otto andis andeks ja korjas jalad kokku. Vähemalt see osa oli hea.

Sellega aga hea osa lõppes.
Kross oli päris kirves ja kui eespool startinud kogenud sõitjad järjest ja järjest välja tõrkusid, siis minu ja ka kõigi teiste lootus, et G selle sõidu lõpetab, kahanes olematuks. Nii ka läks. 2 tõrget 5ndal, mis tundus justnagu lihtne tõke, aga ometi sai saatuslikuks paljudele. Ja siis 3s tõrge 7ndal, mis oli suur kraav herdliga. Seda tõrget ma eeldasin. G oli nördinud ja mina ka muidugi, aga mis seal ikka, vigadest tuleb õppida.
Ka teiene meie juunior tõrkus välja ja seega said hobused 1 päeva puhkust ja täna läksid nad harjutama. Kogu rada on üleval ja seega savad nad seal kasvõi pool päeva olla, aga kõik asjad tuleb ära hüpata. Meil ei ole kodus just palju erinevaid asju ja seega peakski rohkem mujal harjutamas käima.

Koju minnes laadis Otto end jälle pm ise ja ka maha tuli kiiruga. Vaesekesel oli hullem pissihäda, sest boksi jooksis ta vaata et traavis ja khe keeras pepu nurka ja soristas tükk aega. Ma ei usu, et ta sellepärast tõrkus, aga mine sa tea.

Uus asi oli ka olümpia, millega G ise end mugavalt ei tundnud. T tuli ka tarka panema ja seletama, et oii ikka rihmad peavad lõua all olema ja muidu ei mõju. Ma püüdsin siiss eletada, et ma eitahagi, et see suhu mõjuks, vaid kuklasse. Mida see ka teeb, kui ilma rihmata kasutad. Siis oli tal kohe jälle öelda, et ikka liiga väikesed on suulised. No jeever küll. Ise sõitis sama suurusega terve hooaja ja ei olnud kordagi midagi öelda, et suuline väike. Lihtsalt on vaja targutada ja püüda end hullu prhvina näidata. Tulgu rajale, sõitku ise ja siis tulgu ütlema. Või veel parem, öelgu, kui keegi küsib.

Eile käisin õhtul hilja ka veel tallis. Tegin Otto pesa korda ja hõõrusin ta kummiharjaga üle. Tallinaine oli nii kena ja lasi ta hommikul õue, niiet poiss sai liikuda ja oli ilusti pehme. Ei olnud kangeid kohti kusagil. Seljale panin igaks juhuks ikka natuke arnikat ja siis söök ette.

Oh ma ootan juba seda aega, et saaks ise sõita. Uskumatu kui väga ma seda ootan. Tegelikult on tore ringi veereda ja lapse põksimine on üks ägedamaid tundeid üldse, aga seekord ei ole see inkubatsiooniaeg nii eriline ja samuti tundub mulle raskem kui raund üks. Erinevusi on hulgim ja osa neist on head kuid osad kahjuks ei ole. Loodan vaid, et need jamad asjad pärast natuke tagasi tõmbavad ja ei hakka toimimist segama ;)