Krahvinna Draakon

Ma olen vist üks väga jube, paha ja vastik inimeseloom. Jälle olen ma ühe noore inimese ära hirmutanud, tema ego tallanud ja vb, mis kõige hullem, ühele väga toredale inimesele sellega jama kokku keeranud. Oehhh, sitt tunne on.. Ja seekord eriti, sest omaarust ma ei olnud liiga kuri. Kuri olen ma nagunii, või siis õigemini kõrgete standarditega, aga samas ma annan endast maksimumi, et mitte olla õel või vastik. Ütlen jah asju otse välja ja olen range ja karm, aga mitte silmakirjalik või õel. Ja distsipliin peab ju olema. Meil siin Eestis on seda ratsutamises nagunii nii vähe ja ilmselt selle pärast ma tundungi eriline draakon.

Ometigi on see paha tunne võrdlemisi pinnapealne. Sügavamal on imestus selle üle, et see noor inimene nii hirmasati ära solvus, kui see solvumine ikka oli tegelik ja siiras põhjus plaanidest loobumiseks. Kui ma tõesti tegin liiga, siis minu vabandused. Vabandused ja ka selgitused, et ma ei tahtnud haiget teha või solvata, vaid olin lihtsalt peegel. Kui aga peegelpilt ei meeldi, siis ega peegli puruks viskamine ei aita.. Järgmine peegel näitab sama, kui just kõverpeegli ette ei lähe.
Tegelikult oli nii mõnigi nüanss, mis minuni jõudis, ikka sellest vanast ooperist, et sõita tahetakse, hobuse käest ka nõuda tahetakse, aga midagi vastu teha või anda ei taha. Või pole aega. Korra nädalas ise oma hoolealuse boks ära teha ei ole ju raske. Minu jaoks vähemalt mitte, sest ma tõesti ei leia, et seda oleks palju oma hobusele heaolu tagamiseks. Ma kohe olen võimaltult mõistmatu selles suhtes, et hobuse huvid PEAB kõrgele sedama. Ma kohe ei kannat inimesi, kes on selles liinis egoistlikud. Loom ise ei saa ju enda peasa korda teha või end koplisse lasta. Ja kui siis inimene selle peale arvab, et no´mis see 1 päev nädalas siis nüüd nii suur kannatus on hobusel boksis passida, siis minu jaoks on ikka küll halb lahendus. Eriti veel, kui seda boksi ei tehta sel päeval. Hobune on loodud liikuma ja ta PEAB saama iga päev vabalt liikuda, kui just ei ole tervislikel põhjustel boksi kinni aheldatud.

Samuti olla ma olnud liiga kriitiline sõiduoskuse suhtes, aga no mida sa ootad, kui palju aastaid on pausi vahel. Siis ongi ju esimalt vaja uuesti ennast leida ja toimima saada ja see on raske töö. Ratsutamine ei ole selline ala, et aastaid ei käi ja siis istud hobuse selga ja kõik kohe tuleb. Tasakaal, rüht ja istak lähevad nii kiiresti käest ära, et ise arugi ei saa. Nädalatega, mis siis veel aastatest rääkida.

Aga mis seal ikka. Ega ma tehtud olematuks muuta ei saa. Ja ehkki ma püüan alati oma vigadest õppida, siis antud juhul on küll nii, et ma ei taha oma standardeid enam rohkem alla lasta. Need on niigi juba minu arust miinimumi peal. Seega andke andeks, kui ma olen kuri draakon, aga mõned asjad lihtsalt peavad olema nii, nagu nad peavad.