Kui juba, siis juba :(

Nüüd on siis selge, et ka Tartus ei läinud just hästi. Ma olen kurb ja nõutu ka. Ei näe ju looma pähe. Aga mis seal ikka. Tuleb puhkus. Puhkus raskest tööst ja võistlemisest. Ehkki see aasta ei ole see võistlemise intensiivsus suur olnud, siis ju on seda ikkagi vaja. Jälle peab sööginormi sättima, aga see on kõige väiksem asi. 

Hetkel siis on nii, et hüppamisest on meil paus. Mingiks ajaks on igasugusest tööst paus, sest vaktsiinid on vaja teha ja see eeldab paari lebopäeva nagunii. Kui pikaks ma selle lebo venitan, eks paistab. Edasi siis vaid natukene niisama liikumist. Kordet, maastikku ja kui maneezis kannatab olla, siis ka klikkerimängu.

See aasta on olnud ikka väga korralik pasarahe, kui nii võib öelda. Üks jama on teist taga ajanud ja need viimased nässu läinud võistlused oleks otsekui saatuse irvitus, et nohh, mida ma siis ootasin.. Et kui juba, siis juba, onju. Seega ongi vb parem nii, et ei hakka enne midagi eriti punnima, kui ma ise olen jälle võimeline sadulasse  ronima. Siis saan ise, vaikselt, tasakesi, minu aeglases tempos liikudes vaadata, mis ja kuidas saab. See aga ei juhtu kindlasti enne novembrit, seega on tulemas pikk rahu ja vaikuse aeg.