Mõni kohe oskab olla tähelepanelik ja teha armsaid asju

Ma kohe ei saa eputamata jätta!
I on lihtsalt nii tore ja hea ja tähelepanelik.
Mu telefoniga juhtus midagi ja see hakkas kõnede ajal ragisema. Kohe päris palju, nii, et teist inimest oli keeruline kuulda.
Eile talli minnes unustasin oma telefoni koju ja I võttis ühe kõne vastu. Küsis siis pärast, et kas kogu aeg raguseb või. Vastasin nagu asi oli, et no ragiseb jah.

Ja täna tuli tema töölt koju ja tõi mulle uue telefoni. Päris tutikas see ei ole, natukese aega on keegi tal seal töö juures seda ka kasutanud, aga mingeid märke sellest näha ei ole. Kaitsekilegi veel ekraani peal ja ei ühtegi kriimu. Neil seal tööl vahetatakse töö telefone mingi aja tagant välja ja siis neid vanu saab odavamalt omale osta. Ja nii ta siis valiski mulle sealt kõige kobedama välja :D

Ma nüüd pean end kokku võtma ja uue pilliga toimetama õppima :D Muso pani mulle sinna isegi sudoku mängu ja puha :D Mul on ikka nii armas mees!

When one falls, others will follow

Meil on haigus majas. Esimesena jäi vanaema ja siis kohe J. Plikal lõi haigus kohe bronhidesse ja kopsu. Tulemuseks bronhiit ja tatti täis kopsud. Ventilatsioon puudulik. Saime aga jälle ventolini, mida seekord saab siirupina, sest ta hingas nii pindmiselt, et see sisse hingatav asi ei oleks eriti kuhugi jõudnud. Tänase seisuga hingab juba paremini ja peakski üle minema inhaleeritava ventolini peale. Lisaks sai ta ka AB, sest kopsupilt ei näidanud küll kopsupõletikku aga ägedat bronhiiti.
Esimesed päevad olin ma vati sees magamatusest, sest preili hingas nii pahasti, et ma ei julenud magada. Nüüd aga on ka minul pisik küljes, kurk kipitab, pea huugab ja nina on tatine. I-l oli eile õhtul 38,5 palavik aga no raudmees nagu ta on, oli vaja hommikul ikka tööle ronida. Kraadis minu sunni peale end ära ja kuna 36,9 ei olevat palavik, siis pakkis ta poisi ka riidesse ja läksid mõlemid linna.
Ma loodan, et ehk poja peab vastu ja seda jama külge ei korja. Mul ei ole palavikku, aga no mul ei olegi eriti tihti palavikku. Enesetunne on aga küll nagu traktori alla oleks jäänud. Lurbin teed ja söön mett. Ehk aitab :)

Eile käisin Ottokat ka liigutamas. Ta oli nii vallatu. Esimest korda toppis nina võõrasse porksikotti ja pani sealt 1 pätsu. Söögiisu on tal ka tagasi. Õnneks! Pole juba mitu päeva küna pidanud toidujääkidest puhastama ja kui eile enne ära minekut talle kokku segatud söögi ette panin, siis hakkas seda isukalt sööma. Vahepeal korjas ta vaid porgandid välja ja oligi kogu söömine. Ta on ikka paras pirtsuliisu aga tõin talle green vet müslit ja see ilmselt mängib taasleitud hea isu juures olulist rolli :)

Ma väga loodan, et nädalavahetuseks läheb mul see tõbisus üle, sest nii palju asju on teha. Nii palju asju tahan teha. Valutava pea ja vedela kerega aga ei jaksa midagi teha. Niiet ma võtan järjekordse tassi teed mee ja sirduniga ette ning püüan need pisikud endast välja loputada ;)

Igav tegus nädal

Vahepeal on olnud eriline tavaline aeg.

Kirjutasin siia pika jutu, mis oli inspireeritud ühest eriti jaburast vastasseisust ja veel jaburamast inimesest aga siis kustutasin selle ära. Ei leidnud mõtet avaldada soppa, millest mingit kasu nagunii ei tule. Mul ei ole kunagi olnud probleeme valusa tõe välja ütlemisega, kui on kasvõi väike lootus, et sellest midagi paremuse poole liikuma hakkab. Selle keisi puhul aga pole küll mingit lootust ja seega ma lihtsalt ei viitsi seda jama oma elus hoida. Las ta olla omaette.

Ilusad ilmad on olnud. Soe ja puha :) Olen päris palju aias mütanud. Otsustasin lõpuks ära kuhu ma teen poja soovitud herne ja maasikapeenrad ja selleksoli vaja sirelivõsa ja kreegikände välja juurida. Täna sain selle tööga valmis. Enne peenarde tegemist on vaja seal üksjagu veel teha, aga raskem osa on tehtud. Tahan teha peenrakastid, et oleks ilus ja puhas. Mulle meeldivad pigem dekoratiivded kastides peenrad kui traditsiooniline juurikaaed :) Aga noh, eks näis mis sellest "juurikaaia" projektist üldse saab. Ma ei ole just eriline rohenäpp, aga DK niiväga tahab peenraid ja eks ma siis annan endast parima :)

Ottokaga olen ka sõitma jõudnud, aga võtan praegu väga rahulikult. Tema ise on härga täis ja läheks või läbi seinte, aga minul on rohkem tillerdamise ja mängimise periood hetkel. Usun et jaks tuleb peagi tagasi, aga enne tuleb kändudega võitlemisest valutav selg terveks ravida ;)

Tallis oli ka kevade esimene grill. Minu jaoks jäi üritus liiga õhtusse, sest mul oli Jessu kaasasja kohe kui päike puude taha vajub läheb hoobilt külmaks ja ma kartsin, et külmetan oma lapse ära. Sõime kiirelt ja maitsesime kõiki kooke ka ja kimasime koju. Ma ise olin nagu hilpharakas riides ja külmusin täiesti läbi. Küll on hea, et meil on uus boiler ja kuuma vett jagub kauemaks kui 7ks minutiks. Sain end üles sulatada :D Tegin ise ka talli koogi kaasa ja ma pean tunnistama, et täitsa hea tuli. Besee küpsetamise aega ja temperatuuri ma ei ole veel päris käppa saanud, aga juba enam-vähem. Ja suhkru kogus munavalge kohta tuleb ka uuesti üle vaadata. Ei saa ikka päris tunde järgi panna, ei tule õige konsistents muidu sel asjal.

Täna aga olin terve päeva kodus. Vanaema on haige ja nii ma ei saanud talli minna. Poisid läksid autoga linna ja meie J-ga olime kodus. Käisime jalutamas. J-u uus sõber 2 maja edasi tuöli meile natukeseks hoovi mängima ja peale lõunaund käisime meie seal ka. Veendusin veelkord, kuidas ma olen ikka hull distsiplineerija, mis puudutab mu loomi :D ja mis kõige hullem, ma võtan seda nii loomulikuna, et koer peab kuulama ja ei tohi jobutada, et see võib vist lausa ülbusena mõjuda :s

Preili aga oli sellest õuepäevast nii vässu õhtul, et peale õhtusööki oli ta juba nii jorra, et pesemine oli pisaratega pooleks. Panin talle kirelt tudukad selga ja piim kõhtu ja juba ta magaski. Poja ka oli ujumisest nii vässu, et kustus autos ära ja I tassisi ta voodisse ning sinna ta jäigi. Võtsin riided ära ja panin teki peale ja oligi moos. Väga imelik on nii õhtut veeta, kui lapsed kiirelt magama jäävad ja toas on vaikus :D

Kes teeb, see jõuab.

See nädal on väga tegus olnud. Olen võimalusel aias nokitsenud ja otsustasin viimaks ära, kuhu tulevad peenrad. Poja tahab herneid ja maasikaid ja nii ma olen sunnitud ennast kokku võtma ja püüdma natuke aedniku ametit. Ma ei ole selles just osav, aga no egas siis harjutamata meistriks ei saa. 

Ratsutanud olen ka. See on tore. Neljapäeval oli hüppetrenn. Enne pabistasin küll, aga kui hüppama hakkasime, siis oli päris mõnus tunne. Ottokas oli nii hasartis sellest, et no päris keeruline oli teda tagasi hoida, aga sain ise targemaks ja see on alati tore.

Täna olid siis veska võistlused. Ma väga lootsin, et suudan ise mitte hirmukrampe saada. Soojendusel passis Ottokas okserit iga kord. Iga jumala kord võdistas jalgu. See on nii vastik tunne. Parkuuri sõitma hakates oli esimene kohe okser, mis ei näinud minu meelest just kõige kutsuvam välja, aga õnneks Ottokas väga ei kõhelnud. Teine-kolmas oli seotud 4 fuleed sirgel ja sinna meie sõit läks. Hobune vajutas gaasi põhja ja mina ei saanud hakkama. Ma olen endaga ses suhtes rahul, et ma ei lükanud ükski kord ise juurde vaid hoidsin elu eest lõpuni, aga paraku polnud sellest mingit tolku. Süsteemi teine, mis oli toosama "jube" hakk okser, tuli maha. Väga vastik tunne jäi sisse aga no ma keskendun vabandustele :D Pole ma ju kuu aega hüpanud ja ma vähemalt ei kartnud nii meeletult. Ma ei lükanud juurde ja närv pidas vastu lõpuni hoida. Hea seegi :D

Kuna ma olin ise oma väikse treikuga, mida mu kallis õekene oma autoga vedas, siis saime kohe peale minu sõitu koju tulla. On ikka mugav küll niimoodi, et liigud just siis  kui ise tahad. Ei pea ootama ega venitama. Ja no Ottokas on selle reisimise suhtes ikka üli mõnus hobune. Astub reipalt treikusse, sõidu ajal on vana rahu ja ei mingit siputamist. Maha tuleb küll natuke kiiruga ja siis on esimesed minutid ärev, et kuhu teda nüüd viidi, aga siis rahuneb maha ja on mõnus toimetada. 

Kui ma ise ennast veel rohkem suudan usaldama hakata ja seeläbi suudan ka otsustada ja olla kindel, siis hakkab meil see võistlemine ka paremini sujuma :)

Koju saime juba poole 3 paiku ja seega jõudsin veel aias müttata. Lõikasin sireleid maha sealt, kus pole neil asja kasvada ja juurisin kaks kreegikändu välja. Istutasin keset hoovi kasvavad lumikellukesed maja seina äärde ümber ja loodan nüüd, et nad selle ka üle elavad. Paar päeva tagasi samamoodi kolitud lilled on peenras küll täitsa rahul ja ei näita välja suremise märke :)

Eile oli aga üli super tore päev. Õde oli siin ja veetsime terve päeva koos. Lapsed olid ka kaasas ja nii me seiklesime. Esmalt talli, kus sõitsin Ottoga ja siis sai õde ka nats sõita ja DK oma ringid tehtud. Siis pesin Ottoka ära. Jeebus mariia ma ei saa aru, kuidas saab tekitatud hobune nii mustaks minna. Kintsude pealt tuli sellist porivett, et jube lausa. Kui hobune kuiv ja oma pesas, läksime sööma. Kõhud täis, läkime ujuma. Toit oli nii hea, et mul vajus ujudes kõht vastu põhja. Õnneks olime ainult lastebassus :D Lapsed olid väga rahul ja ega mulle kulus ka see väike leotamine ära. Mõnus. 

Õhtul tegin veel A-ga trenni ja siis oligi päev läbi. Kodus Õekesele väike massaaziseanss ja siis mudis tema mind kah. Ohh see laud on ikka hea asi. Isegi kui ma ei käi just palju sellega tööd tegemas, siis juba ainuüksi endale kasutamiseks on see superlux :)

Venitame.

Ottokas sai vahepeal sundpuhkust ja oli töösse tagasi tulles vasakule poole kange ja vastik. Tegelikkuses tähendab see seda, et ta parem külg oli lühike ja kinni ja ei taht kuidagi venida. Ei saaju vasakule järele anda ja painutada, kui parem külg ei veni.
Nii me siis olemegi tegelenud ette-alla lõdvestamise ja külg suunas venitamisega. Ikka ühele ja teisele poole. Mina tegin pühapäeval latte. M oli endale väga hea "rõõmuringide" harjutuse paika pannud ja ma kohe kasutasin juhust ka seal keerutada. Paremale poole oli Ottokal kerge joosta ja hoolimata sellest, et harjutus oli maneeži taga otsas, siis paremale sõites ta isegi vaatas ja keskendus. Vasakule aga oli alguses ikka väga hädas. Oli vaja ju seda kolli otsa passida ja siis ei saanud ta painutatud ja kadus tasakaal ja need latid jäid ka kogu aeg jalgu. Vahetasin tihedalt suunda ja meelitasin teda ette-alla sirutama/venitama ja vaikselt ikka külgsuunas ka. Lõpuks sai ta vist ennast soojaks võimeldud ja ka parem pool hakkas järgi venima ning seega tuli ka vasakule sõites asi enam-vähem söödavalt välja.

Esmaspäevasest trennist ma juba kirjutasin. Tegin kiire trennikese ja katsetasin, kas ma suren risti peal ära v ei. Jäin ellu ja Ottokale oli pühapäevane "väntsutamine" väga hästi mõjunud.

T sõitis JB. Tiksusid natuke niisama ja siis tegime jälle venitusi ja sirutusi. Lasin tal kerge sisemise asetusega, hästi ees-all lõdvestunud asendis küsida hobuselt natuke rohkem tõuget. Et töötraavist tsipake veel rohkem, sinna keskmise poole. Siis jälle natuke rahulikumaks ja jälle edasi. Tagasi ja jälle edasi. Pidevalt tegime suunakaid ka, et mõlemad pooled saaks venima meelitada, mitte jõuga teda külje peale kõveraks tõmmata ja siis edasi kolkida. See ei annaks tulemust. Läks natuke aega ja hobune muutus silmaga nähtavalt mõnusaks. Tõukas edasi, aga ei pannud ajama, oli pehme ja mõnus.
Galoppis tegime ka kokku-lahti. Algtempo selline mõnus ja elav, nagu sõidaks parkuuri ning siis vahele väikesed tagsivõtmised suvaliste kohtade peal. Toimis väga hästi :) Ma olin kohe kade, et ise sõita ei saanud :D

Õnneks aga sain ühe teise väga laheda hobuse valmis panna ja soojendustöllerdamise ära teha. Tuiasin sammu ja natukese traavikest ka. Omanik juhendas kõrvalt, sest no ma olen ju meharatsutaja, kel kannuseid naljalt peal ei ole ja stekki ma ka kätte ei võta, kui just otsest vajadust pole. See tupsujalg sai aga kohe aru, et ahhaaaa, tädi ei ole väga nõudlik, saan lohh olla :D Omanik siis julgustas, et ma oleks konkreetsem natuke ja ei laseks tal päris lonkida ka, et vaja ikka edasi ka tõugata. Kohe tuli teine tunne sisse ja no väga vahva hobune on! Suur ja harjumatu ja lahe! Ega ma talt midagi peale lihtsalt traavi jooksmise ei nõudnud, sest aitasin vaid esmast sooja teha, aga no kuna ma polnud arvestanud, et ma üldse ratsutada saan, siis olin väga õnnelik, et üldse sadulasse sain :)
Ma mõtlesin jupp aega, et kuidas seda hobust kirjeldada, sest ta oli nii teistsugune, kui Ottokas. Sellise tugeva kehaga, ent väga mõnusas toonuses lihastega. Hästi pehme eest. Nii kuklast, kaelast kui suust. Samas kere oli selline tugev ja tihke. Ma ei tea, kas hobuste kohta saab öelda hea rühiga, aga vot just seda väljendit ma kasutaks. Ta on veel nooruke ja seega on neid "beebide teemasid" ka, aga üldine hoiak, paindlikkus, nõtkus aga samas lihaste toonus ja tugevus olid väga mõnusad. Ta on nö hästi kokku pandud. Hea rühiga spordipoiss :D

Idiotismi tipp liikluses

Täna oli liikluses mingi eriliselt debiilne päev.
Esmalt hakkasin ma linna sõitma, et pisike preili vanaema juurde viia ja siis ise talli minna. Kuna ma olen ühe asja pärast üsna stressis hetkel, siis mu tähelepanu hajus ja sõitsin suur-sõjamäe teeotsast sujuvalt edasi otse talli poole. Sõidan ja sõidan ja äkki vaatan, et autod tulevad vastu kahes reas. Vastassuuna vööndis terve pikk pikk rodu rekkasid ja vahele mõni väikeauto ja siis üks hull jeebijuht rallitab otse mulle vastu. Ei olnud tal suunda sees ega võtnud ta hoogu maha. Ta isegi ei üritanud oma suunda tagasi pressida. Lihtsalt sõitis vasatssuuna vööndis otse mulle vastu. Pidurdasin blokki ja ronisin nii serva kui sain. Teepeenar oli pehme ja jumal tänatud, et ma sinna suurema hooga peale ei sõitnud, sest siis oleks ma ilmselt kraavis lõpetanud. Minust mööda minnes pressis see tore jeepar ennast ka natuke keskjoonele lähemale ja paarutas siis ülbelt edasi, et oma "super möödasõitu" jätkata. Täitsa pekkis noh.. Oleks mul pardakaameraolnud, siis see video oleks küll olnud nagu saatest "võimalik vaid venemaal".
Ehmatasin endal ka pea selgemaks ja taipasin, et Jessu on ka autos ja pidin hoopis linna, mitte otse talli minema. Kirusin ennast vaikselt ja suundusin esimesel võimalusel linna poole.

Preili vanaema hoolde antud suunsusin linnast välja. Linnapiiril oli ummik. Põhjuseks see, et Tartu mnt-l linnast välja suunas viimase valgusfoori all oli pauk. 2 autot olid seal endid päris korraliku hooga leidnud nii, et ühel oli tagumik paremast nurgast korralikult puruks. Teine oli paiskunud keset teed ja vasak esinurk oli.... noh... seda polnud. Linnast välja sõitjad pressisid siis ennast riburadapidi paremalt mööda ja nii see ummik kasvas.

Tallis oli õnneks liiklus väga okei, aga kui poistele ujuma järele läksin, siis olid autojuhtidele lisaks jalakäijad ka ära keeranud. Imantast välja sõites on vaja mäest üles sõita ja kui tavaliselt on seal okeilt ruumi, siis täna vist oli mingi kokkutulek seal, sest teeäär oli tuugalt täis pargitud. Ruumi oli just nii, et üks auto mahub vahelt läbi sõitma. Ja siis mingi mees lihtsalt töllas seal tee peal. Kõrval oli ilus valgustatud kõnnitee, aga tal oli vaja ikka sõidutee peal autode ääres komberdada. Et temast rahulikult mööda minna olin sunnitud mina kõnniteelt lisa haukama. No normaalne ju, et jalakäia töllab autoteel ja auto sõidab mööda kõnniteed. Väga normaalne muidugi :)

Kui ma olin jõudnud otsaga viru tänavale siis oli seal ilmselt selle sõduteel töllaja sugulane. Ka see meesterahvas leidis, et hoolimata kõnniteede olemasolust on just keset sõiduteed see kõigse õigem jalutamise koht. Urisesin vaikselt ja roomasin jalutaja tempos oma teeotsani, kust sain ära keerata. Töllaja nr 2 ilmselt jätkas oma kulgemist kuhu iganes ta teel oli.
Ujula juures lasin I rooli, sest kogu see liiklushullus võttis mul roolis olemise isu ära. Ja no hea oligi, sest viru ringil sõitis üks takso meile julmalt ette. Tuli vabaka poolt ja ilma hetkekski meile teed andmata kihutas otse ringteele välja. Oli I kord uriseda.

Õnneks edasi saime rahulikult sõita. Selleks korraks oli "meelelahutus" liikluses lõppenud. Ma ei tea kas on mingi magnet torm või täiskuu või ma ei tea veel mis asi, aga mul on hea meel, et ma homme kuuhugi sõitma ei pea :D

Ratsarahva teine kodu

Kunagi oli üks baar nimega "Teine kodu". Minul on olnud ka sõbranna juures vaata et teine kodu, sest päris pikki aastaid oli aeg, mil ma veetsin seal rohkem aega kui oma kodus. Mida aga kõik ratsutamisega tegelevad inimesed teavad on see, et tallis veedame me ka väga väga suure osa oma ajast. Tall on meile teine kodu ja tallirahvas meie teine perekond.

Nagu päris perekonda ei saa valida, nii ei saa 100% valida ka talliperet. Sa oled seal kas trennilisena või oma hobusega ning seal on ka teised. Olgu millised nad on, nad on justnagu perekond, kus tuleb aktsepteerida ja leppida ja arvestada. Ikka ja jälle tuleb ette arusaamatusi ja naginat, aga nagu päriskodus, nii ka kodutallis tuleb suud puhtaks rääkida, olukord ära lahendada, sest vaidluses selgub tõde ja avatud meelega suhted on tugevamad ja tõesemad.

Kindlasti on inimesi, kes seda asja nii ei näe. Nad on tallis oma hobusega kliendid ja neid ei huvitagi, mis seal toimub ajal, mil neid seal ei ole. Nad ei võta osa ühistegevustest, üritustest. Jäävad eemale muredest aga ka rõõmudest. Ja fakt on ka see, et neid ei võeta päris omadena, sest ega nad ju ei olegi.. Ei tahagi olla. Sest omad on ikka need, kes on koos saba ja sarvedega asja sees. Et midagi vastu saada tuleb ju esmalt anda eksole. Anda oma aega, oma tähelepanu, jupike ennast.
Mina ei oskakski muudmoodi tallis olla. Niitväljal oli nagu kaks maailma. Olime meie, õpilased, sisering. Meid oli palju erinevate treenerite erinevates gruppides, aga ometi me olime üks pere oma valude, tülide ja rõõmudega. Ühise vaenlase vastu panid seljad kokku ka need, kes tallivahel omavahel kõva häälega kisklesid. Kui ikka oli vaja võistlustel näiteks tondikatele ära teha, siis aidati ikka üksteisel ilusamaid patse teha, silindrit juuste külge kinni teipida, vahetati saapaid, redikaid ja isegi pükse. See, et alles eile sõimeldi, sest keegi jäi kellelegi diagonaalil jalgu, või keegi võttis mingi sitakäru järtsus vahele trügides... see polnud siis ju enam oluline.
Ja siis olid tasulised. Valdavalt olid nendeks täiskasvanud, aga vahel ka lapsed. Neile panime meie hobuseid valmis ja aitasime treenereid kui vaja. Nad tulid, maksid raha ja läksid. Mingi punt neist käis ka võistlemas, aga ikka olid nad "tasulised". Kliendid, kellele alati pidi naeratama, kellele midagi kunagi ei räägitud ja kes ei kuulunud kunagi perekonda. Vähemalt mitte meie õpilaste siseringi.

Alles hiljuti küsiti minult, et miks ma ikka veel.. 10+ aastat peale nö sundolukorra lõppu, suhtlen inimesega, kes pole minu vastu kunagi teab mis tore olnud. Ja no ma pole mingi erand.. Ta ei oska kellegi vastu teab mis tore olla. Ta on selline natuke, no okei okei, päris palju kummaline persoon. Kui selline inimene satuks mu teele täna, siis läheks meie teed väga kiiresti lahku ja ma ei kulutaks ühtegi piiska oma energiast, et püüda sellist inimest mõista. Las ta olla omaette, kui ta tahab nii olla, aga mina ei tahaks mingit tegemist tega. Aga vot see konkreetne persoon, kelle kohta minult küsiti.. Et no milleks... Siis vot just selle tallipere pärast. Kui sa ikka kasvad koos inimesega üles, siis olgugi, et veri meid ei seo, siis ta on pere. Perekonda valida ei saa, lihtsalt lepid sellega, mis sulle on antud ja armastad neid just sellisena nagu nad on. Teda ma ei armasta, kaugeltki mitte. Aga ma lepin sellega, et ta on nagu ta on. Ma kannatan ära, mis mulle ei meeldi. Ma ei hakka teda nö paika panema, sest see teeks tema jaosk päris palju asju ilmselt hullemaks, kuid mina ei võidaks sellest küll mitte midagi. Ja ma ei hakka teda ka sihilikult eemale tõukama. Ma ei otsi ise kontakti, aga kui juhtume kokku, siis annan endast maksimumi, et olla tore ja tolerantne ja mis peamine, hoida oma keel hammaste taga. Kes mind teavad, need teavad, et see on minu poolt ikka väga suur panus :D

Ja no loomulikult jookseb kusagilt piir ka. On ka inimesi, kes on minu jaoks sellest piirist laias kaares teerulliga üle sõitnud ja no siis pole tõesti enam midagi parata. Kohtudes ütlen viisakalt "tere" ja ei muud. Ega kõigiga ei peagi läbi saama. Ma tahan olla ja ma püüan väga, et olla kõigi vastu viisakas. Iga kord se emul muidugi ei õnnestu ja siis olen enda peale päris kuri kah. Aga tihedalt suhtlema küll kõigiga ei pea. Vahel on nii, et inimesed, kes su elus mingil etapil väga olulisi rolle mängisid, lihtsalt kaotavad oma olulisuse sinu jaoks ja siis ongi aeg lasta neil minna. On paar inimest, kellest ma olen lahti lasknud ja no tagasi vaadates tekib küsimus, et mida asja ma niikaua klammerdusin. Asjatu aja ja energia raiskamine püüda ühepoolselt hoida suhteid, millesse teine pool ei panusta midagi head ja millest ma ise seetõttu ka mitte midagi ei võida. Mõtetu.

Aga kogu selle pika jutu kokkuvõtteks on mul hea meel, et ma olen oma hobusega maandunud talli, kus ma tunnen ot on olemas selline minu silmis hästi toimiv tallipere. Perenaine ja peremees on asjalikud ja hoiavad reegleid paigas ja on nagu konkreetse käega lapsevanemad :D Eks ütlemisi tuleb ikka ette ja naginat, aga üldjoontes on seltskond väga okei ja kõik on sellised normaalsed inimesed, et jutuga saab kõik selgeks. Niiet ma olen rahul. Kui kodus laine üle pea lööb või kui akud on tühjaks saanud, siis pagen talli pead tuulutama ja akusid laadima. Ja mul on super hea meel, et seal on minusugusied hulle veel, kelle jaoks pole tall pelgalt hobuse hotell, kus käiakse ainult trennis, vaid et oluline on ka see "tallikodu" teema.

Kiire ülevaade trennist.

Liiga ammu pole Ottokast ja ratsutamisest kirjutanud, aga pole nagu olnud midagi kirjutada. Jamasime ta absessidega jupp aega ja siis tuli arst Nauris ja tegi augud sisse. Siis tuli sepp ja pani rauad alla ja nüüd on korras. Esialgu oli sõites päris nukker. Tunda oli, ets ee sees passimine oli talle halvasti mõjunud. Vasak pool on kohe eriti nõme.
Täna aga tegime lattidega harjutusi ja trenni lõpuks oli täitsa söödav. Vana hea rõõmuring ja selle kombinatsioonid on ikka supper harjutused! Keerutasime ja tiirutasime seal nii et seda nägu ja lõpuks oli väga mõnus. Homme lähen jälle ratsutama :)

Veel natuke koogijuttu jaa sünnipäeva juttu ka.

Kuna mul oli oma sünnipäeva tähistamiseks vaja teha kook, siis tahtsin seekord oma tavalise firmaka kuidagi natuke erilisemaks tuunida ja tekkis mõte teha vahele ja peale mingit mõnusat pehmet kreemi. Hiljuti käisin oma sõbranna lapse sünnal ja seal oli kodukondiiter teinud väga hea tordi. Ja seal oli just selline mõnus kreem vahel ja peal. Aga mis te arvate, et kui ma küsisin, kas ta saaks mulle selle kreemi retsepti anda, siis ma selle sain?? Ilmselgelt ei saanud. Ma ei saa aru, mis tõug inimesi need kokanduse huvilised on, et oma retsepte hoitakse nagu mingit riigisaladust. Vot ei oska mina sellisest asjast aru saada. Ilusa ja müügiks kõlbuliku tordi tegemiseks on vaja ju palju muudki peale retsepti. Käelist osavust kaunistamisel näiteks. Küsisin siis veel oma kunagiselt klassiõelt, kes on ka hobukorras torte teinud päris palju ja no jutt täpselt sama.. Ei retsepti ma küll anda ei oska.. Nagu mida helli?? Räägi  kuidas sa teed selle kreemi sinna peale. Võehh ma kohe vihastasin.

Mul on üks sokolaadiraamat kodus ja otsisin siis sealt mascarpoonetordi, mis ei vajanud küpsetamist. Tegin selle kreemi ja panin koogile. Maitse oli super, aga konsistents ei olnud päris see, mida ma oleks tahtnud. Aga noh, esimese korra kohta tuli siiski superhea ja ehkki ma polnud ka kunagi varem tordipritsi kasutanud, siis tulemus oli täitsa enam-vähem. Päris 5 aastase kunstiprojekt ei olnud :D
Ja sööjad kõik kiitsid, seega võis koogi igati kordaläinuks lugeda.

Aga no aru ma ei või, mis teema inimestel selle "know how" varjamisega on. Kui ebakindlad või kadedad inimesed ikka olla võivad, on lausa hämmastav.

Aga õhtu ise oli super. Mõtlesin pikalt, et kus ja kuidas ma pean ja kas ma pean üldse jne. Arutasime I-ga ühte ja teist varianti, kuni lõpuks jäi sõelale see, et kutsun oma näputäie nn siseringi sõbrannesid ja lähme istume Mc BBQ-s. Mõtlesin ka mingit muud kohta katsetada, aga mulle see mäki toit meeldib ja teenindus meeldib kohe väga ning sellisel õhtul ma ei tahaks pettuda ei ühes ega teises ning uut kohta proovida tundus natuke riskantne. Ja ma ei kahetse hetkeks ka, et just sinna maandusime. Igaüks valis eelroa ja jagasime kõike. Siis võtsime veel ribide valiku ja sellest oli meile rohkem kui küll. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks olime viimased lahkujad. Naerda sai kõvasti ja no ma ütlen ausalt, et ma olen väga väga õnnelik, et minu elus on sellised inimesed. Staazikaima sõbrantsiga teame juba 25ishh aastat.. Järgmine listis on 18 aastat ja sealt siis samm haaval vähem.
Sain A autoga koju ja kuna olime jutuhoos, siis lobisesime mo värava taga veel tunde. Täna oli mul zombiland muidugi, sest kodu uksest sisse astudes tervitas mind kriiskav Jessu ja seega magama sain vist alles 6 ajal. Aga noh. Täna oli kodune päev nagunii ja sain päeval natuke tukkuda :)

Koogid ja liivataigen

Ossam tossam kui palju ma viimasel ajal küpsetanud ja otse loomulikult ka maiustanud olen. Päris karm kohe. Aga kuna küpsetised tulid head, siis panen siia ka ruttu retseptid kirja.

Esmalt minu nn firmakas, ehk šokolladi-mee kook. Retsept on originaalis Nigella lehelt, aga ma olen seda ajaga natukese tuuninud ja nii on sell natuke ka minu "nägu" küljes. Viimane kord tehes juhtus aga nii, et I tõi nisujahu asemele kogemata täistera rukkijahu ja nii sai koogike hoopis huvitava, aga väga mõnusa maigu. Tegin kooki vabariigi aastapäevaks ja seega oli väike leivane mekk igati asjakohane. Just selle viimase retsepti siia panengi.

Kook:
100g tumedat šokolaadi (olen teinud ka piimakaga pooleks)
275g heledat muscavado suhkrut (olen teinud ka fariinsuhkruga)
225g võid
125ml vedelat mett
2 suurt muna
200g jahu
1tl soodat/küpsetuspulbrit
1sl kakaod
250ml keevat vett (mina asendan 50-57ml rummiga)

Glasuur:
60ml vett
125ml vedelat mett
175g tumedat šokolaadi
75g tuhksuhkrut

Kook küpseb 180 kraadi juures u 1,5 tundi. Kui pealt on küps, siis kata fooliumiga ja piilu u 15min tagant.
Koogitaina jaoks segan köögikombainis kõik asjad peale vedelike esmalt ühtlaseks massiks ja viimasena lisan segades keeva vee ja rummi. Tainas jääb väga vedel, aga see peabki nii olema ;) Kallan võiga määritud koogivormi ja ahju. Kasutanud olen erinevaid vorme, et saada erineva kujuga kooki. Kook kerkib päris hästi, seega mahult on kõige sobilikun 24cm läbimõõduga vorm. Kook jääb niiske ja pehme ja mõnus :)

Väga hästi sobib kõrvale hapukas moos, näiteks ilma suhkruta tehtud vaarika toormoos. Ja vaid näpuotsa suhkruga tehtud vahukoor.

Minu leivamaitselise koogi puhul oli pool jahust täistera rukkijahu.
Viimane kord ma glasuuri ei tenud. Lõikasin hoopis koogi pikuti kaheks ja panin nii vahele kui peale kreeka jogurti ja mee segu. Kaunistasin mustikate, vahukoore ja riivitud tumeda sokolaadiga.

Olen lisanud veel kreeka pähkleid, mis minu arust sobivad lausa imeliselt :)

---
Järgmiseks tegin toorjuustu mustika kooki oma sünnipäeva külalistele. Väga mõnus ja lihtne retsept, mis pärit vist nami-namist, kui ma nüüd ei eksi. Koguseid natuke muutsin, sest magusaineid oli minu jaoks liiga palju.

Põhi
180g digestive küpsiseid
80g võid
Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Suru segu 24cm läbimõõduga vormi põhja. Pane külmikusse tahenema. Mina panin võrmi servadesse küpsetuspaberi ka.

Sisu:
600g toorjuustu
200g valget šokolaadi (originaalis oli 300, aga seda oleks olnud ilmselgelt liiga palju)
2sl suhkrtu
1tl vaniljesuhkrut
600g mustikaid

Pane šokolaad vesivanile sulama ja vahusta toorjuust suhkrutega kreemjaks. Jahuta sulanud šokolaad natuke maha ja sega toorjuustu hulka. Kalla vormi ja peale pane mustikad, mis vajuta õrnalt toorjuustu sisse. Lase külmas olla 4+ tundi.

Mina tegin koogi valmis eelmisel õhtul ja seega oli see mul külmas üle 12 tunni. Lisaks niristasin ma üle jäänud sokolaadist peale säbrumustri, mis jäi väga ilus, aga natuke liiga kõva. Järgmine kord segaks mustri tegemiseks sokolaadile vahukoort hulka ja siis jääks see veits pehmem. Samuti lisaks toorjuustule suts sidrunit. Kerge hapukus sobiks sellele koogile hästi.

---

Eile viisin talli ka koogi oma sünnipäeva puhul. Esialgu mõtlesin küpsetada šoksikooki aga kuna kodus ei olnud vajalikke asju, siis loobusin. Vaatasin mis kodus oli ja nii sai sellest muretaina põhjaga mustikakook. Peale veel beseekiht, sest mulle väga meeldib see asi :D

Põhja retsepti leidsin googeldades kusagilt blogist, mida ma viitamiseks enam leida ei suuda.

150g võid
100g suhkrut
1 muna
0,5tl soola
0,5tl küpsetuspulbrit
240g jahu

Sega toasoe või, suhkur ja muna ühtlaseks massiks. Sega laual kuivained. Kalla munasegu jahu peale ja haki noa, või siis ka pahtlilabidaga, nagu seal blogis soovitati, kuniks moodustub munapudru taoline mass. Vajuta segu 5-10 liigutusega palliks, mässi kilesse ja pane vähemalt 30 minutiks külmkappi puhkama. Mida vähem käsi kasutada, seda parem pidavat tainas ja hiljem ka küpsetis tulema.

Kui aeg käes, siis rulli tainas küpsetuspaberi ja toidukile vahel parajaks ja pane vormi põhja ja äärtele. Tee kahvliga augud sisse, suru tugevasti peale küpsetuspabed ja võimalusel lisa raskus. Küpseta põhja 200 kraadi juures u 12 min, eemalda raskus ja pealmine küpsetuspaber ning küpseta veel 5min.

Kuniks põhi eelküpseb valmista sisu.

3 munakollast
300g hapukoort.
3sl suhkrut

Beseekiht:
3 munavalget
3 kuhjaga sl suhkrut

Minul oli seekord kõvasti rohkem muna, sest 2 muna läks nii katki, et ma ei saanud valget ja kollast eraldatud. Ja hapukoort oli vähem. Ausalt, ma ei teagi seda õiget vahekorda selle katte jaoks. Iga kord panen nagu juhtub ja tulemus on siis kah... nagu juhtub :D

Kui põhi oli enam-vähem, siis kallasin u 600g mustikaid peale ja kohe sinna otsa hapukoore-muna segu ja tagasi ahju.

Küpses see seal omajagu. 20min vähemalt. Kui oli enam vähen tahkunud, siis lasin munavalge vahtu, lisasin vähe haaval pidevalt vahustades suhkru. Tõstsin vahu koogi peale ja uuesti ahju, kuniks pealt oli ilus pruunikas.

Tulemus tuli täitsa hää. Tallis rahvas kiitis ja mulle endale meeldis ka, seega teine kordki ;)