Kuna mul oli oma sünnipäeva tähistamiseks vaja teha kook, siis tahtsin seekord oma tavalise firmaka kuidagi natuke erilisemaks tuunida ja tekkis mõte teha vahele ja peale mingit mõnusat pehmet kreemi. Hiljuti käisin oma sõbranna lapse sünnal ja seal oli kodukondiiter teinud väga hea tordi. Ja seal oli just selline mõnus kreem vahel ja peal. Aga mis te arvate, et kui ma küsisin, kas ta saaks mulle selle kreemi retsepti anda, siis ma selle sain?? Ilmselgelt ei saanud. Ma ei saa aru, mis tõug inimesi need kokanduse huvilised on, et oma retsepte hoitakse nagu mingit riigisaladust. Vot ei oska mina sellisest asjast aru saada. Ilusa ja müügiks kõlbuliku tordi tegemiseks on vaja ju palju muudki peale retsepti. Käelist osavust kaunistamisel näiteks. Küsisin siis veel oma kunagiselt klassiõelt, kes on ka hobukorras torte teinud päris palju ja no jutt täpselt sama.. Ei retsepti ma küll anda ei oska.. Nagu mida helli?? Räägi kuidas sa teed selle kreemi sinna peale. Võehh ma kohe vihastasin.
Mul on üks sokolaadiraamat kodus ja otsisin siis sealt mascarpoonetordi, mis ei vajanud küpsetamist. Tegin selle kreemi ja panin koogile. Maitse oli super, aga konsistents ei olnud päris see, mida ma oleks tahtnud. Aga noh, esimese korra kohta tuli siiski superhea ja ehkki ma polnud ka kunagi varem tordipritsi kasutanud, siis tulemus oli täitsa enam-vähem. Päris 5 aastase kunstiprojekt ei olnud :D
Ja sööjad kõik kiitsid, seega võis koogi igati kordaläinuks lugeda.
Aga no aru ma ei või, mis teema inimestel selle "know how" varjamisega on. Kui ebakindlad või kadedad inimesed ikka olla võivad, on lausa hämmastav.
Aga õhtu ise oli super. Mõtlesin pikalt, et kus ja kuidas ma pean ja kas ma pean üldse jne. Arutasime I-ga ühte ja teist varianti, kuni lõpuks jäi sõelale see, et kutsun oma näputäie nn siseringi sõbrannesid ja lähme istume Mc BBQ-s. Mõtlesin ka mingit muud kohta katsetada, aga mulle see mäki toit meeldib ja teenindus meeldib kohe väga ning sellisel õhtul ma ei tahaks pettuda ei ühes ega teises ning uut kohta proovida tundus natuke riskantne. Ja ma ei kahetse hetkeks ka, et just sinna maandusime. Igaüks valis eelroa ja jagasime kõike. Siis võtsime veel ribide valiku ja sellest oli meile rohkem kui küll. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks olime viimased lahkujad. Naerda sai kõvasti ja no ma ütlen ausalt, et ma olen väga väga õnnelik, et minu elus on sellised inimesed. Staazikaima sõbrantsiga teame juba 25ishh aastat.. Järgmine listis on 18 aastat ja sealt siis samm haaval vähem.
Sain A autoga koju ja kuna olime jutuhoos, siis lobisesime mo värava taga veel tunde. Täna oli mul zombiland muidugi, sest kodu uksest sisse astudes tervitas mind kriiskav Jessu ja seega magama sain vist alles 6 ajal. Aga noh. Täna oli kodune päev nagunii ja sain päeval natuke tukkuda :)
No comments:
Post a Comment