Ratsarahva teine kodu

Kunagi oli üks baar nimega "Teine kodu". Minul on olnud ka sõbranna juures vaata et teine kodu, sest päris pikki aastaid oli aeg, mil ma veetsin seal rohkem aega kui oma kodus. Mida aga kõik ratsutamisega tegelevad inimesed teavad on see, et tallis veedame me ka väga väga suure osa oma ajast. Tall on meile teine kodu ja tallirahvas meie teine perekond.

Nagu päris perekonda ei saa valida, nii ei saa 100% valida ka talliperet. Sa oled seal kas trennilisena või oma hobusega ning seal on ka teised. Olgu millised nad on, nad on justnagu perekond, kus tuleb aktsepteerida ja leppida ja arvestada. Ikka ja jälle tuleb ette arusaamatusi ja naginat, aga nagu päriskodus, nii ka kodutallis tuleb suud puhtaks rääkida, olukord ära lahendada, sest vaidluses selgub tõde ja avatud meelega suhted on tugevamad ja tõesemad.

Kindlasti on inimesi, kes seda asja nii ei näe. Nad on tallis oma hobusega kliendid ja neid ei huvitagi, mis seal toimub ajal, mil neid seal ei ole. Nad ei võta osa ühistegevustest, üritustest. Jäävad eemale muredest aga ka rõõmudest. Ja fakt on ka see, et neid ei võeta päris omadena, sest ega nad ju ei olegi.. Ei tahagi olla. Sest omad on ikka need, kes on koos saba ja sarvedega asja sees. Et midagi vastu saada tuleb ju esmalt anda eksole. Anda oma aega, oma tähelepanu, jupike ennast.
Mina ei oskakski muudmoodi tallis olla. Niitväljal oli nagu kaks maailma. Olime meie, õpilased, sisering. Meid oli palju erinevate treenerite erinevates gruppides, aga ometi me olime üks pere oma valude, tülide ja rõõmudega. Ühise vaenlase vastu panid seljad kokku ka need, kes tallivahel omavahel kõva häälega kisklesid. Kui ikka oli vaja võistlustel näiteks tondikatele ära teha, siis aidati ikka üksteisel ilusamaid patse teha, silindrit juuste külge kinni teipida, vahetati saapaid, redikaid ja isegi pükse. See, et alles eile sõimeldi, sest keegi jäi kellelegi diagonaalil jalgu, või keegi võttis mingi sitakäru järtsus vahele trügides... see polnud siis ju enam oluline.
Ja siis olid tasulised. Valdavalt olid nendeks täiskasvanud, aga vahel ka lapsed. Neile panime meie hobuseid valmis ja aitasime treenereid kui vaja. Nad tulid, maksid raha ja läksid. Mingi punt neist käis ka võistlemas, aga ikka olid nad "tasulised". Kliendid, kellele alati pidi naeratama, kellele midagi kunagi ei räägitud ja kes ei kuulunud kunagi perekonda. Vähemalt mitte meie õpilaste siseringi.

Alles hiljuti küsiti minult, et miks ma ikka veel.. 10+ aastat peale nö sundolukorra lõppu, suhtlen inimesega, kes pole minu vastu kunagi teab mis tore olnud. Ja no ma pole mingi erand.. Ta ei oska kellegi vastu teab mis tore olla. Ta on selline natuke, no okei okei, päris palju kummaline persoon. Kui selline inimene satuks mu teele täna, siis läheks meie teed väga kiiresti lahku ja ma ei kulutaks ühtegi piiska oma energiast, et püüda sellist inimest mõista. Las ta olla omaette, kui ta tahab nii olla, aga mina ei tahaks mingit tegemist tega. Aga vot see konkreetne persoon, kelle kohta minult küsiti.. Et no milleks... Siis vot just selle tallipere pärast. Kui sa ikka kasvad koos inimesega üles, siis olgugi, et veri meid ei seo, siis ta on pere. Perekonda valida ei saa, lihtsalt lepid sellega, mis sulle on antud ja armastad neid just sellisena nagu nad on. Teda ma ei armasta, kaugeltki mitte. Aga ma lepin sellega, et ta on nagu ta on. Ma kannatan ära, mis mulle ei meeldi. Ma ei hakka teda nö paika panema, sest see teeks tema jaosk päris palju asju ilmselt hullemaks, kuid mina ei võidaks sellest küll mitte midagi. Ja ma ei hakka teda ka sihilikult eemale tõukama. Ma ei otsi ise kontakti, aga kui juhtume kokku, siis annan endast maksimumi, et olla tore ja tolerantne ja mis peamine, hoida oma keel hammaste taga. Kes mind teavad, need teavad, et see on minu poolt ikka väga suur panus :D

Ja no loomulikult jookseb kusagilt piir ka. On ka inimesi, kes on minu jaoks sellest piirist laias kaares teerulliga üle sõitnud ja no siis pole tõesti enam midagi parata. Kohtudes ütlen viisakalt "tere" ja ei muud. Ega kõigiga ei peagi läbi saama. Ma tahan olla ja ma püüan väga, et olla kõigi vastu viisakas. Iga kord se emul muidugi ei õnnestu ja siis olen enda peale päris kuri kah. Aga tihedalt suhtlema küll kõigiga ei pea. Vahel on nii, et inimesed, kes su elus mingil etapil väga olulisi rolle mängisid, lihtsalt kaotavad oma olulisuse sinu jaoks ja siis ongi aeg lasta neil minna. On paar inimest, kellest ma olen lahti lasknud ja no tagasi vaadates tekib küsimus, et mida asja ma niikaua klammerdusin. Asjatu aja ja energia raiskamine püüda ühepoolselt hoida suhteid, millesse teine pool ei panusta midagi head ja millest ma ise seetõttu ka mitte midagi ei võida. Mõtetu.

Aga kogu selle pika jutu kokkuvõtteks on mul hea meel, et ma olen oma hobusega maandunud talli, kus ma tunnen ot on olemas selline minu silmis hästi toimiv tallipere. Perenaine ja peremees on asjalikud ja hoiavad reegleid paigas ja on nagu konkreetse käega lapsevanemad :D Eks ütlemisi tuleb ikka ette ja naginat, aga üldjoontes on seltskond väga okei ja kõik on sellised normaalsed inimesed, et jutuga saab kõik selgeks. Niiet ma olen rahul. Kui kodus laine üle pea lööb või kui akud on tühjaks saanud, siis pagen talli pead tuulutama ja akusid laadima. Ja mul on super hea meel, et seal on minusugusied hulle veel, kelle jaoks pole tall pelgalt hobuse hotell, kus käiakse ainult trennis, vaid et oluline on ka see "tallikodu" teema.