Venitame.

Ottokas sai vahepeal sundpuhkust ja oli töösse tagasi tulles vasakule poole kange ja vastik. Tegelikkuses tähendab see seda, et ta parem külg oli lühike ja kinni ja ei taht kuidagi venida. Ei saaju vasakule järele anda ja painutada, kui parem külg ei veni.
Nii me siis olemegi tegelenud ette-alla lõdvestamise ja külg suunas venitamisega. Ikka ühele ja teisele poole. Mina tegin pühapäeval latte. M oli endale väga hea "rõõmuringide" harjutuse paika pannud ja ma kohe kasutasin juhust ka seal keerutada. Paremale poole oli Ottokal kerge joosta ja hoolimata sellest, et harjutus oli maneeži taga otsas, siis paremale sõites ta isegi vaatas ja keskendus. Vasakule aga oli alguses ikka väga hädas. Oli vaja ju seda kolli otsa passida ja siis ei saanud ta painutatud ja kadus tasakaal ja need latid jäid ka kogu aeg jalgu. Vahetasin tihedalt suunda ja meelitasin teda ette-alla sirutama/venitama ja vaikselt ikka külgsuunas ka. Lõpuks sai ta vist ennast soojaks võimeldud ja ka parem pool hakkas järgi venima ning seega tuli ka vasakule sõites asi enam-vähem söödavalt välja.

Esmaspäevasest trennist ma juba kirjutasin. Tegin kiire trennikese ja katsetasin, kas ma suren risti peal ära v ei. Jäin ellu ja Ottokale oli pühapäevane "väntsutamine" väga hästi mõjunud.

T sõitis JB. Tiksusid natuke niisama ja siis tegime jälle venitusi ja sirutusi. Lasin tal kerge sisemise asetusega, hästi ees-all lõdvestunud asendis küsida hobuselt natuke rohkem tõuget. Et töötraavist tsipake veel rohkem, sinna keskmise poole. Siis jälle natuke rahulikumaks ja jälle edasi. Tagasi ja jälle edasi. Pidevalt tegime suunakaid ka, et mõlemad pooled saaks venima meelitada, mitte jõuga teda külje peale kõveraks tõmmata ja siis edasi kolkida. See ei annaks tulemust. Läks natuke aega ja hobune muutus silmaga nähtavalt mõnusaks. Tõukas edasi, aga ei pannud ajama, oli pehme ja mõnus.
Galoppis tegime ka kokku-lahti. Algtempo selline mõnus ja elav, nagu sõidaks parkuuri ning siis vahele väikesed tagsivõtmised suvaliste kohtade peal. Toimis väga hästi :) Ma olin kohe kade, et ise sõita ei saanud :D

Õnneks aga sain ühe teise väga laheda hobuse valmis panna ja soojendustöllerdamise ära teha. Tuiasin sammu ja natukese traavikest ka. Omanik juhendas kõrvalt, sest no ma olen ju meharatsutaja, kel kannuseid naljalt peal ei ole ja stekki ma ka kätte ei võta, kui just otsest vajadust pole. See tupsujalg sai aga kohe aru, et ahhaaaa, tädi ei ole väga nõudlik, saan lohh olla :D Omanik siis julgustas, et ma oleks konkreetsem natuke ja ei laseks tal päris lonkida ka, et vaja ikka edasi ka tõugata. Kohe tuli teine tunne sisse ja no väga vahva hobune on! Suur ja harjumatu ja lahe! Ega ma talt midagi peale lihtsalt traavi jooksmise ei nõudnud, sest aitasin vaid esmast sooja teha, aga no kuna ma polnud arvestanud, et ma üldse ratsutada saan, siis olin väga õnnelik, et üldse sadulasse sain :)
Ma mõtlesin jupp aega, et kuidas seda hobust kirjeldada, sest ta oli nii teistsugune, kui Ottokas. Sellise tugeva kehaga, ent väga mõnusas toonuses lihastega. Hästi pehme eest. Nii kuklast, kaelast kui suust. Samas kere oli selline tugev ja tihke. Ma ei tea, kas hobuste kohta saab öelda hea rühiga, aga vot just seda väljendit ma kasutaks. Ta on veel nooruke ja seega on neid "beebide teemasid" ka, aga üldine hoiak, paindlikkus, nõtkus aga samas lihaste toonus ja tugevus olid väga mõnusad. Ta on nö hästi kokku pandud. Hea rühiga spordipoiss :D