Kes teeb, see jõuab.

See nädal on väga tegus olnud. Olen võimalusel aias nokitsenud ja otsustasin viimaks ära, kuhu tulevad peenrad. Poja tahab herneid ja maasikaid ja nii ma olen sunnitud ennast kokku võtma ja püüdma natuke aedniku ametit. Ma ei ole selles just osav, aga no egas siis harjutamata meistriks ei saa. 

Ratsutanud olen ka. See on tore. Neljapäeval oli hüppetrenn. Enne pabistasin küll, aga kui hüppama hakkasime, siis oli päris mõnus tunne. Ottokas oli nii hasartis sellest, et no päris keeruline oli teda tagasi hoida, aga sain ise targemaks ja see on alati tore.

Täna olid siis veska võistlused. Ma väga lootsin, et suudan ise mitte hirmukrampe saada. Soojendusel passis Ottokas okserit iga kord. Iga jumala kord võdistas jalgu. See on nii vastik tunne. Parkuuri sõitma hakates oli esimene kohe okser, mis ei näinud minu meelest just kõige kutsuvam välja, aga õnneks Ottokas väga ei kõhelnud. Teine-kolmas oli seotud 4 fuleed sirgel ja sinna meie sõit läks. Hobune vajutas gaasi põhja ja mina ei saanud hakkama. Ma olen endaga ses suhtes rahul, et ma ei lükanud ükski kord ise juurde vaid hoidsin elu eest lõpuni, aga paraku polnud sellest mingit tolku. Süsteemi teine, mis oli toosama "jube" hakk okser, tuli maha. Väga vastik tunne jäi sisse aga no ma keskendun vabandustele :D Pole ma ju kuu aega hüpanud ja ma vähemalt ei kartnud nii meeletult. Ma ei lükanud juurde ja närv pidas vastu lõpuni hoida. Hea seegi :D

Kuna ma olin ise oma väikse treikuga, mida mu kallis õekene oma autoga vedas, siis saime kohe peale minu sõitu koju tulla. On ikka mugav küll niimoodi, et liigud just siis  kui ise tahad. Ei pea ootama ega venitama. Ja no Ottokas on selle reisimise suhtes ikka üli mõnus hobune. Astub reipalt treikusse, sõidu ajal on vana rahu ja ei mingit siputamist. Maha tuleb küll natuke kiiruga ja siis on esimesed minutid ärev, et kuhu teda nüüd viidi, aga siis rahuneb maha ja on mõnus toimetada. 

Kui ma ise ennast veel rohkem suudan usaldama hakata ja seeläbi suudan ka otsustada ja olla kindel, siis hakkab meil see võistlemine ka paremini sujuma :)

Koju saime juba poole 3 paiku ja seega jõudsin veel aias müttata. Lõikasin sireleid maha sealt, kus pole neil asja kasvada ja juurisin kaks kreegikändu välja. Istutasin keset hoovi kasvavad lumikellukesed maja seina äärde ümber ja loodan nüüd, et nad selle ka üle elavad. Paar päeva tagasi samamoodi kolitud lilled on peenras küll täitsa rahul ja ei näita välja suremise märke :)

Eile oli aga üli super tore päev. Õde oli siin ja veetsime terve päeva koos. Lapsed olid ka kaasas ja nii me seiklesime. Esmalt talli, kus sõitsin Ottoga ja siis sai õde ka nats sõita ja DK oma ringid tehtud. Siis pesin Ottoka ära. Jeebus mariia ma ei saa aru, kuidas saab tekitatud hobune nii mustaks minna. Kintsude pealt tuli sellist porivett, et jube lausa. Kui hobune kuiv ja oma pesas, läksime sööma. Kõhud täis, läkime ujuma. Toit oli nii hea, et mul vajus ujudes kõht vastu põhja. Õnneks olime ainult lastebassus :D Lapsed olid väga rahul ja ega mulle kulus ka see väike leotamine ära. Mõnus. 

Õhtul tegin veel A-ga trenni ja siis oligi päev läbi. Kodus Õekesele väike massaaziseanss ja siis mudis tema mind kah. Ohh see laud on ikka hea asi. Isegi kui ma ei käi just palju sellega tööd tegemas, siis juba ainuüksi endale kasutamiseks on see superlux :)