Suveks saledamaks noa abiga

Kui muudmoodi suveks saledaks ei saa, siis on alati võimalus lasta endalt mõned jupid siit-sealt vähemaks lõigata.
Päris selline plaanmul muidugi polnud. Õigemini polnud mu plaanid üldse mingi lõikusega seotud, vaid hoopis töö ja trenniga, aga nagu ma juba korduvalt olen öelnud, et mina teen plaane ja saatus naerab :D
Tesipäeva öösel 12 paiku hakkas mul kõht tuikama ja iiveldas. Valu järjest tugevnes. Püüdsin ibukat võtta, aga oksendasin selle kohe välja. 2 korda proovisin, kasu ei midagi. Magamata öö seljataga, kutsus I mulle 6 paiku kiirabi, kes mu pikema jututa ITK-sse sõidutas. Kodus sain veel süsti kanni, et sõidu paremini välja kannataks.

Kohapeal pandi kohe kanüül, tilguti ja valuvaigistid ka peale. Saadeti röntgenisse. Ei midagi. Ootasin mingi aeg ja siis ultraheli ja ikka ei midagi. Siis rulliti mind ratastooliga naistekliinikusse. Konutasin seal ooteruumis päris pikalt. Kössitasin kuidagi oma ratastoolis, sest ainuke mõeldav asend oli olla nii krussis kui vähegi võimalik. Peale mitmeid sünnitama minejaid võeti mind letti. Kogu torustik sai põhjaliku kontrolli aga midagi ei leitud. Kõik 5+ ja värvipliiatsid. Abiline rullis mu tagasi emosse ja sain jälle koridori peal toolis kössitada.
Lõpuks sain voodisse pikali, mis oli päris tore. Siis tuli noormees ja tõi suure pudeli vett. Jess mõtlesin ma, polnudki juua saanud eelmisest õhtust saadik ja mitmed oksendamised olid keha suht kuivaks tõmmanud. Noormees ütles, et pean selle 45 minutiga ära jooma ja et ärgu ma kiirustagu, kui hakkanjooma, siis pissile ei tohi enne minna,kui kompuutertomograafia (ehk sai õige kirjapilt) tehtud. Mõtlesin, et asi see liiter siis allakulistada ja võtsin ahnelt esimese lonksu. Assssaaaasüda kui rõve see asi oli. Mingine joodilahus, ülirõveda kibeda maitsega ja suud kuivatava toimega. JÄLK!!! Kui järgmine kord emos küsitakse, kas on joodiallergia, siis ehk peaks ütlema, et on :D
Jõin selle rõveduse sisi sisse ja 13:15 sõidutati mind toru-uuringule. Kanüüli sain veel mingit kontrastainet, mis tegi keha väga soojaks ja mul oli tunne nagu oleksin end täis pissinud. Tegelikkuses aga oli see soe vedelik, mis kubemeveenidesse voolas ja sellise sooja tunde tekitas. Olin ikka õnneks viks ja väärikas ja ei mingeid lekkeõnnetusi :D

Vaevu olin jõudnud tagasi oma voodisse komberdada, kui tuli arst ja teatas, et ikkagi on pimesoolepõletik ja vaja opile minna. Ohh seda õnne eksole. Rulliti mind siis tooliga kirurgiasse, kus selgus, et pole palatikohta. Tore lugu küll. Istusin siis seal koridori peal ja vaatasin telekat. Väga külm hakkas ja panin jope peale omale. Väsimus oli nii suur, et oleks sealsamas äärepealt magama jäänud. Keha oli valuvaigisteid täis topitud ja kui ma ei liigutanud, siis polnud ka suuremat hullu valu.

Lõpuks tekkis vaba voodi ja sain pikali. Sain ka tilga ja veel valurohtusid. Siis tuli arst ja teatas, et 1 inimene on enne midn veel ja siis võetakse mind ette. Hirm hakkas nahka pugema.
Ükshetk olidki nad mu voodi ees, kamandasid mingi eest nööridega särgi selga ja kõik muu ära, toppisid mütsikese pähe ja rullisid mu opituppa. Laud oli väga kitsas. Kurtsin, et mul on külm ja sain lina ja teki peale. käed pandi kõrvale kätelaudadele ja pandi krõpsudega kinni. Jalad ka. Lebasin seal suht alasti lina all nagu risti löödud jeesuke. Hirm oli nahas. Keegi minuga otseselt ei rääkinud. Räägiti omavahel ja hakati narksi veeni laskma. Arusaamatud raviminimed ja kogused. Siis tuli üks keegi mu pea juurde ja rääkis minuga ka. Pani hapnikumaski ette, tegi pai ja lohutas, et ärgu ma kartku ja hingaku rahulikult. Selleks hetkeks oli mul aga juba suht paanikaosakond, silm niiske ja ainult ahmisin veel õhku. Pilt kiskus eest ära ja tundsinkuidas keha ja teadvus püüab sellega võidelda. Kauaks seda võitlust ei olnud.

Järgmine mälestus oli juba palatis ja oiiii ooooooi kui sitt olla. Kõht valutas roppu moodi igalt poolt ja liigutada ei saanud. Pea oli uimane ja süda nii nii paha. Ägisesin seal ja korraga tundisn, et kohe oksendan. Ma ei saanud aru, kas kedagi on seal mu juures abiks ka v ei, ütlesin nii valjult kui jaksasin, et mul on väga paha ja kuulsin kuidas keegi hüüdis, et oota kohe kutsun õe, aga ma ei jaksanud midagi ega kedagi oodata. Vinnasin pea üle voodiserva ja oksendasin põrandale. Kohe tuli ka õde ja kutsus sanitari koristama. Vabandasin kuis oskasin, aga nad polnud sugugi kurjad. Lohutasid hoopis mind, et varsti läheb kergemaks. Tegid kanüüli iivelduse vastu rohtu ja panid valuvaigisti tiksuma. Öö oli raske ja paha. Magasin vist ikka jupiti aga pidevalt oli ikka paha ja valus. Hommikune kontroll oli varakult. Siis toodi ka süüa. Alla ei läinud midagi, peale väikeste lonksukeste vee. Kummeliteed sain ka, see isegi läks alla. Iiveldas endiselt päris korralikult.
Enne lõunat sain veel valuvaigistit ja iivelduse rohtu ja siis oli murdepunkt ja hakkas oluliselt parem. Lõunasöögiks oli mulle supileem ja tee. Supp kadus nagu mutiauku. Maitses hästi ja kõht võttis ka kõik vastu. Sain veel tilka ja siis edasi rohud juba tablettidena.
I ja DK käisid ka külas ja tõid jogurtit ja tahvli ja riideid.
Kuna ma hommikul olin nii hädine jäeti mind ööseks veel sisse. Järgmine, ehk reede hommik algas vara. Magada ma ei saanud, sest haiglas on vooditel kiled peal ja see ei hinga ja ajab higistama. Vastik. Lisaks norsksas palatinaaber nagu traktor. Masendav :D Ärkasin poole 5 paiku ja enam magama ei jäänudki. 6st võeti veeniverd ja siis käisid mingi hetk arstid. 8-9 paiku saime süüa ja pks proua sai koju. Käisin oma tulemusi ka uurimas ja küsimas ja kuna veri oli ok, siis sain ka mina koju.

Nüüd olen kodus voodikaunistus, sest ega muud asja minust pole. 3-4 nädalat ei tohi füüsilist teha ega trenni. Jama! Täielik jama ma ütlen. Loodan, et selle füüsilise osas saan varem asjalikuks. Homme tahaks ikka perilasse vaatama minna natukesekski.. Näis, kuidas õnnestub.