Kell on 100, poiss magab ja mul on veel paras ports asju teha. Mitte ei viitsi :s  aga peab.

Täna sain ka mandril käe valgeks. Tegin esimese eratrenni. Tunne oli hea ja loodan väga, et sõitja jäi rahule. Seekord oli poiss kahel lahedal pliksil külas. Hea Anneliis võttis ta enda juurde. Alguses oli ikka natuke trianglit teinud aga lõpuks oli ilusti mänginud.

Ottokas pidas end ka üle ootuse hästi üleval. Lõdvestas ilusti ja käitus igati eeskujulikult. Galopilt traavile üleminekute ajal lükkas natuke kangeks, aga see oli ka sääre puudumise pärast. Kohe kui sõitja jala paika sai, tuli neil ka üleminek täitsa normaalselt välja. 

Aga igasugused jamad ei taha lõppeda. Üks häda ajab teist taga ja millal see sadu lõppeb, ei tea. Ei jõua ühte tulekahjut veel kustutada, kui juba uus põlema lahvatab :(  Ei tea, millega me selle kõik ära teeninud oleme. Seni oleme kõigest kuidagi välja rabelenud, aga tunnen, kuidas jõud raugema hakkab. Meel läheb mõruks ja kuidagi ei jaksa enam võidelda. Aga alla ka anda ei saa. Ikka edasi. Kas või roomates, aga edasi. Eks pikali olles ole vähemalt tuule takistus väiksem, niiet hea seegi :D

Aga mis ma siin ikka halan. Panen mingi game plan-i paberile ja siis hakkan aga näpuga järge ajama. Kui plaan paigas ja must-valgel kirjas, siis on lihtsam end tagant torkida, kui jõudu ja viitsimist napib.

Otto ja Wilbu

Olen nüüd tänu heale sõbrannale saanud 2 päeva Ottokaga trenni teha.
Eile oli kohutav. Ma ei tea, kas ta oli peale jõulude ajal puhkamist ka nii puulõug või on see mingi suve sündroom. Igatahes oli raske ja paha. Nii minul kui ka hobusel. Sõitsin ma muidugi sokkis ja põhimõtteliselt paljajalu, sest saapad läksid katki ja jala otsa oli mul torgata vaid pehmed pehmed sussi moodi asjandused. Ei olnud mitte hää. Vasakule oli olukord kohe eriti nutune.  Ühelt poolt lippas ta sääre vahelt minema, samas oli selline puulõug, et anna olla. Ja kui siis tagasi võtma hakkasin, hakkas vastu. Pusisime sammus ikka hea jupp aega ja kahjuks kiskus ka tüliks. Säilitasin külma närvi ja lihtsalt hoidsin vastu, kui ta sikutama hakkas ja ei lasknud tal kuhugi lipata. Lõpuks saavutasime ühise keele ja oli isegi ok.
Täna olin targem ja panin jalga oma buutsad (head matkasaapad, millest ma isegi korra siin rääkinud olen). Hoopis teine teema oli sõita, kui talla all ikka mingi toetus on. Eilne töö ei olnud just palju vilja kandnud ja algus oli ikka jube. Sääre peale põgenes ja ratsme peale hakkas mässama. Natuke vähem aega kui eile, tuli sammus teha üleminekuid ja iga väikese hea liigutuse eest kiita, enne kui ta normaliseerus. ja siis äkki käis mingi klõps. Mina sain ennast paika ja Ottokas vist ärkas puhkuseunest üles. Toimis nii, nagu ta mul eelmine suvi oli. Jah, eest oli raske, sest toetas liiga palju, aga ei vedanud. Aga kõik allüürid olid reguleeritavad. Pikemaks, kokku, peatus, tõsted galopile mõlemasse jalga. 5+ Isegi paar jalavahetust proovisin :D Ta on kummaline, sest vahetas tagant ära aga eest jäi risti. Siis paari sammu pärast tuli ka esimene ots järele. Vääääga veider oli olla, kui ta risti jooksis.
Kui ta toimima hakkas sõitsin ehk 5 minutit ja lõpetasin. Kiitsin palju palju ja siis jalutasime nagu ikka. Võtsin poja enda ette ja tegime sõitu. Ottokas on tore eluk. Võtsin poisi ja ta nii vaikselt jalutas. Kui alla ronisin, siis seisis kannatlikult, kuniks ka poisi alla sain. Kui puhastan tallis, siis poiss ikka toob talle heina ja siis nii vaikselt  võtab. Ma ei luba D-d ta boksi sisse, aga uksevahelt nad ikka suhtlevad. Poja teeb pai-pai ja Otto siis laseb nina alla, et poiss saaks silitada.

Wilbu on ka kodus. Sõi just kõhu täis ja nüüd tukub mu jala juures, pea minu varvastel. Ta oli nii kirjeldamatult õnnelik, kui koju sai. Ja mina ka. Käime mitu korda päevas aias jalutamas, sest üksi ta õues olla ei tohi. Juhtub, et sööb midagi sisse ja siis on haigushoog jälle platsis (tal on EPI). Ja kui ma kodus olen, siis on uksed lahti. Ta ei lähe ise üldjuhul õue. Istub koridoris ukse peal ja vaatab välja. Ja kui siis miski teda siiski köidab, siis tuleb ta kohe esimese kutsumise peale tuppa tagasi. Paar korda on naabri koeraga vestluseks läinud ja siis ei tahtnud ta mitte tuppa tulla. Lasin neil jutud ära rääkida ja siis läksime koos tuppa :) kahjuks on viimased päevad hullu moodi sebimist olnud ja ei ole jõudnud mujale jalutama. Homme lõuna ajal peaks see auk tekkima trenni ja hoiulapse tuleku vahel. Siis võtan D ja käru ning lähme Wilbuga külaelu kaema.
Ma olen kohe palju rahulikumalt maganud, kui ta mu voodi ees und valvab. Minu suur valvur :D
Poisiga klapivad nad ka endiselt hästi. D küll ahistab teda hirmsasti. Kallistab ja tirib, lükkab ja ronib selga, kui ta pikali on. Tirib sabast ja kõrvadest (ehkki ma kogu aeg keelan). Aga Wilbukene on nii kannatlik ja laseb sel kõigel juhtuda. Läheb lihtsalt eest ära, kui tal kõrini saab. Ma olen Wilbur vaid korra keelanud, kui ta tundis huvi poisi käes olnud toidu vastu aga see on ka kõik. D-d tuleb aga ikka ja jälle korrale kutsuda, et koera ei tohi sabast tirida ja talle selga ronida :D
Kui saaks nüüd kuidagi nii, et Wilbukene lepiks sellega, et lisaks talle on meie südametes ka hobused, ning neid ei ole vaja taga ajada ja meist eemale peletada, siis oleks kohe eriti lahe. Saaks teda rohkem igale poole kaasa võtta.
Oi kui hea, kui oma lemmikud on nii muhedad ja head.

Saare laager

19-21 tegime saares Kõljalas laagrit. 2x päevas trenni ja lõuna ajal ajasime natuke juttu ka. Kokku oli tulnud väga lahe seltskond ja koos sai tehtud ära üksjagu asju. Esialgu oli plaan teha hommikul 2 vahetust ja õhtul 3, aga juhtus nii, et tuli hoopis 3+4. Eks ma natuke kartsin ka, et kas ma pean vastu ja et kas suudan ikka piisavalt sõitjatele huvitavat ja vajalikku trenni anda ja mis veel, et kas hääl pea vastu või ainult piiksul lõpuks.

Aga läks hästi. Ma arvan. Ilmaga meil ei vedanud, sest sadas ikka päris korralikult pea iga päev. Vahepeal sai paar trenni ka ilma sajuta teha, aga siis avanesid taevakraanid taas ja nii me siis seal ligunesime. Õnneks oli suhteliselt soe. sõitjad olid lühikese varrukaga ja kurtsid, et palav on, olgugi, et vesijahutus töötas täiel võimsusel. Mina olin muidugi talveriietesse pakitud, sest kui seisad, siis hakkab ikka jahe lõpuks.

Esimesel päeval hommikused satsid olid lihtsad. Vaatasime üle istakud ja tasakaalud. Sõitsime hobuseid liikuma ja reageerima. Ühesõnaga saime tuttavaks. Õhtul hüppasime. Kõrgustesse ei hakanud ma midagi tõstma. Ei ole väga minu teema neid piire otsida, et kui kõrgele paugutab. Pigem teen ma tööd selle kallal, et oleks liikumine ja rütm ja selle arvelt ka hobuse poolt loodud kontakt. Et siis sõitja sammu näeks ja ise rabistama ei hakkaks. Kui madalatel kõik toimib ja ei ole mingit kasaka stiilis uhamist, siis tulevad ka kõrgemad asjad välja. Ja neid, kes latte taevasse tõstavad leidub küll ja veel.

Teine päev oli plaani kohaselt latitöö ja võimlemine. Alustasime maalattide ja rütmiharjutustega. Oli neid, kel tuli kohe ilusti välja, oli neid, kes ikka pusisid. Tihti juhtus, et harjutus ei tulnud välja, kui juhtimine lonkas. Sai see paika, loksusid muud asjad iseenesest oma kohale. Harjutused olid päris parajad pähklid pureda ja seega ma natuke pelgasin, et kuidas üks või teine sõitja või hobune hakkama saab, aga kõik tegid head tööd. Mõni küll jonnis natuke, aga lõpuks oli ikka hea :)
Päeva teises pooles kerasime vinti peale ja lisasime veel kokku ja lahti sõidu ka. Hommikune põhi all, ei olnud  õhtul enam nii raske. Soojenduseks kerged painutused ja muu toimis hästi ja sel päeval saime kõikide gruppidega kõik harjutused ruttu tehtud ja nii jäi trenni lõppu aega rahulikult hinge tõmmata ja natuke asju arutada.

Kolmandal päeval olid kõik juba vässud ja seega tegime hommikul kergelt. Ratsastus ja põhirõhk juhtimise täpsusel. Et kui otse, siis otse ja kui volt, siis ikka ümmargune, õige suurusega ja õiges kohas. Ei mingit kujundujumist. Õiged võtted pööramisel. Tasakaal, istak.
Õhtul võtsime endid veel korraks kokku ja hüppasime. Kuna eelnevatel päevadel oli sadanud ja me ei hakanud murul uisutama, siis nüüd kasutasime ära kuiva ilma ja proovisime muruplatsi ja uued värvilised tõkked ära. Oli ju võistlus tulemas ja ei saanud jätta head juhust kasutamata. Võistlusplatsile meid ei lastud, aga soojenduse alal oli 6 tõket ja neist sai ilusa lühikse parkuuri. Pinnase säästmiseks tegime sooja liival ja siis parkuur murul.

Ega ma ei oska teiste eest rääkida, aga loodan, et kõik jäid rahule. Minul oli väga väga tore! Lahe rahvas, lahedad hobused. Super söögid ja toetus pererahvalt! Minu poolest iga kell uuesti ;) Siinkohal kutsun üles kõiki, kes laagris käisid või niisama kuulama juhtusid andma tagasisidet. Mis meeldis, mis mitte? Millest puudu jäi ja mida üle oli. Siis õpin ka ise ja kui sellist asja veel teha, siis on veel toredam.

Issanda loomaaed on kirju

Reedel oli mul kõndimise päev. Hommikul olime sõbrannal külas ja last lõunaune ajal kärutasime nendega 2h ringi. Sealt läksin teise sõbrantsi ja D-ga loomaaeda. Seal olime kella 3st 8ni, kuniks suur vihmasadu meie ekskursiooni kiirelt lõpetas. Kuna ma suutsin oma tallad šoti unustada, siis pani see pikk tatsamine mulle korraliku põntsu. Vasak jalg on ikka väga väga valus. Talla alt mingid lihased hakkavad pikema seismise või kõndimise peale ikka endast päris valjuhäälselt märku andma ja vasakule reielihasele tegin ka liiga. Ilmselt püüdis see kompenseerida labajala puudujääke. Tnase pika seismise peale sai aga ka parem jalg mahvi ja nüüd hakkas ka see talla alt tunda andma. :s Nagu invaliid. Kohutav. Peaks ikka nagu noor inimene olema ju :D

Aga hoolimata sellest jala jamast, oli redel täiega lahe päev. Nägin mitut kalist inimest, keda polnud ammu näinud ja loomaaias käisin ma ka viimati liiga ammu. Dommi ei arvanud loomadest veel midagi. Jooksis niisama ringi ja nautis ilusat ilma. Selleks ajaks kui sadama hakkas oli ta juba kärus ja vaatas muheledes pealt, kuidas kõik teised ligunesid. Tal oli ju vihmakile sees seal tõeline loss :)

Home sweet home

Olen tagasi Eestis. Tagasi Lagedil. Ja lõpuks ometi sain ka neti toimima.
Lend läks täitsa normaalselt. Isa tuli lennujaama vastu ja tõi meid koju. Ta oli siin palju toimetanud ja vaatepilt oli väga ilus arvestades, mida ma ootasin. Heinamaa oli ära niidetud ja tuba isegi elatav. Külmkapis oli üht-teist süüa  ning san-tehnika toimis. Kõik oli hea.
Pühapäeva me puhkasime. Käisin poes varusi täiendamas ja muud ei midagi. Natuke koristasin. Vanaisa tegi lapsele liivakasti, kuhu vaja veel liiv sisse tellida ja D müttas õues. Sellina rahulik pühapäev oli.
Nädala alguses sebisin korteri üürimise asjadega ja homme siis saab ehk lepingud tehtud ja inimesed sisse. Siis on see asi poolenisti kaelast ära. Eelmise üürnikuga peab ka veel asjad ilusti ära lõpetatud saama ja siis on mure murtud.

Eile käisin ka lõpuks Ottokat vaatamas. Poiss on ilus. Natuke putukatest puretud, aga muidu rõõmus ja roosa. Ta on saanud jälle ca kuu aega lebotada ja seega oli ta sõidus mitte just kõige parem, aga lõpus oli täitsa hää. Natuke jagelesime lõdvestusega ja siis painutusega, aga nagu öeldud, oli lõpus hää. Mina aga tundsin end nagu märg pesu. Nii lahti, nii logisev. No jah, ei olnud mul ei saapaid (millest ühe lukk läks jalga pannes katki) ega ka sapse ning see tegi asja õige pisut keerulisemaks, aga see ei tohiks vabandus olla. Fakt on see, et olen füüsiliselt vormist väljas ja sõidupraktikat on olnud viimase 8 kuu jooksul vaid loetud korrad. No mis seal ikka. Vaja lihtsalt nüüd usinalt end liigutada.

Aga nagu sel aastal kombeks, siis ei jäta igasugused jamad mind maha. Täna läks auto lihtsalt keset linna katki. Käisin turul ja poes ja korteris paari asja võtmas. Siis läksin rehvi rõhku panema ja viimane peatus pidi  olema ülemiste, et siis veel netipulk haarata ning veel midagi. Aga ülemistesse ma ei jõudnudki. Auto lihtsalt ei läinud enam käima. Ma tänan õnne ja saatust ja keda kõike veel, et on olemas head sõbrad, kes aitavad supist välja ujuda. Üks kõne, ja kalli-kalli E tuli ja viis meid koju. Pakkisime kogu mu killavoori ta autosse ja saimegi ilusti koju. Vot sellised on sõbrad, kes isegi haigest peast on nõus end liigutama, kui häda käes on :) Siinkohal teritused sulle E! Saa ruttu terveks ja suured suured tänud veelkord!!

Mul oli plaan ka täna talli minna sõitma, aga nagu näha, siis see ei teostunud. Nagu ma korra juba olen öelnud, siis plaanid on selleks, et teada, kuidas asjad ei lähe :p Millal uuesti sõitma saan, ei tea, sest isa tuleb ka nii hilja töölt, et siis trenni minna oleks juba enesetapp. Ja mis veel hullem, vb ka hobusetapp :D

Nämm

Panen kirja oma ühe viimastest lemmiktoitudest.
Vaja läheb:
seafilee steike
šampinjone
sinihallitusjuustu
tavalist tugeva maitsega juustu (hetkel lemmik: mature coloured cheddar)
natuke sibulat
paar küünt küüslauku
tüümiani (sidrunitüümiani- meil siin oli nii paki peal kirjas)
värsket peterselli ja basiilikat
hapukoort
piima ja natuke jahu.
oliiviõli
soola ja pipart (ise kasutan hetkel piprasegu, mida siis värskelt jahvatada saab)

Ahi sooja. 180-200 kraadi, oleneb ahjust.
Seened hakkida üsna peeneks. Sibul ja küüslauk väga peeneks. Ürdid ka. Kuumuta õli pannil ja pane sibul ja küüslauk pradima, lisa iga lihalõigu kohta väike peotäis seeni. Prae, kuni seened valmis (mõnusalt pruunid ja pehmed. Mulle meeldib kui juba natuke ka krõbedaks hakkavad minema) ja lisa maitseroheline. Prae veel veidi ja maitsesta vähese soola ja pipraga. Pane segu kaussi ootama.
Anna lihale peksa (ehk siis vasarda kergelt üle, et pehmem oleks). Kui vaja, pese pann ja kuumuta uus õli. Prae liha esmalt ühelt poolt pruunikaks, siis keera külge. Soovi korral maitsesta vähese soola ja pipraga (mina panen natu-natuke soola ja pipart). Kui ka teine pool pruun aseta liha küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile maitsestatud külg allpool. Kata lihatükid seeneseguga ja siis veel juustuviiludega. Lase ahjus küpseda, kuni juust on sulanud.

Kuniks liha ahjus, tee kaste.
Prae seened pannil, kus praadisid liha (loodan, et taipasid hea maitsega praadimismahlad ikka alles jätta). Kui seened küpsed, lisa natuke hapukoort ja tükeldatud hallitusjuust. Kui juust sulanud, lisa veel hapukoort. Lisa umbes supilusikas jahu ja sega hoolega, et tükke ei tekiks. Piima pane nii palju, et kaste oleks sulle sobiva paksusega. Mina olen veel pannud pisut piprasegu. Soola peaks juustust piisavalt tulema. Maitse enne, kui midagi juurde hakkad panema.

Kastme tegemine ei tohiks kaua võtta ja ka liha peaks selle ajaga valmis olema. Olen kõrvale teinud nii kartuliputru kui ahjukartuleid (need tuleks sellisel juhul esimesena ahju panna, et siis koos lihaga valmis saaks). Ilmselt sobib kõrvale väga hästi ka riis.

Täna sõime mehega mõlemad kõhu liiga täis :D

Päevad pole vennad

Alles eile tundsin ma rõõmu toreda õhtusöögi üle. Täna oli jälle dieedi pidamise päev. Kui ma ka nii usinalt dieeti peaks, siis oleksin super-vormis :p

Toorsalat magustoiduks? Miks ka mitte :)

Ehk kuidas päästa näljasurmast laps, kes ei taha eriti midagi süüa.

Ma ei ole varem sel teemal kirjutanud, ehkki ilmselt võiksin kokku panna raamatu, mida mõtleb, tunneb ja teeb ema, kelle laps ei ole nõus sööma pea aegu mitte midagi.
Kui alustada algusest, siis esimesed 6 kuud olid täitsa head. Piima oli mul terve sõjaväe jagu ja mul on siia maani südamest kahju, et piimapank tehti minu jaoks liiga hilja. Neid liitreid kasulikku kraami, mis pidevalt kraanist alla läksid, oleks kellelgi ilmselt hädasti vaja läinud. Aga mis olnud see olnud. Rinnapiima aja oli D kõht täis ja pirtsutamist ei olnud. Juurde võttis ta keskmiselt ja kõik oli tore.
Mured hakkasid siis, kui tuli aeg lisatoiduga tutvust teha. Lükkasin selle projekti nii kaugele kui andis, sest nagu lastearst ja ka igasugused raamatud väidavad, siis võib lisatoitu pakkuma hakata 4 kuusele aga enne 6 kuud ei ole selleks olulist vajadust. Ja nii saigi D 6 kuuni piima ja kõik oli hästi. Kui hakkasime talle muid asju pakkuma, siis ilmnesid kohe ka probleemid. Pudrusid sai ta juba natuke enne 6 kuud ja neid sõi ta üsnagi hästi. Aga kui jõudsime juurikateni, siis hakkas see trall pihta. Ainuke asi, mida ta oli nõus sööma, oli kõrvitsapüree. Ahjus küpsetatud ja siis saumikseriga püreestatud kõrvits. Kui panin 100g sisse kasvõi pool tl midagi muud, porgandit või lillkapsast või kartulit, siis sülitati söök mulle vastu nägemist ja oligi selleks korraks söödud. Suukene seisis lukus ja kõik.
Proovisin ja katsetasin kõikvõimalikke asju nende juurikatega. Kui tulemusi ei tulnud, siis liikusin edasi puuviljade juurde. Tulemus: 0:2 minu kahjuks. D keeldus ka töödeldud puuvilju söömast. Läbimurre tuli siis, kui pakkusin talle esimest korda töötlemata pirni. Kaapisin pehmet pirni ja seda ta sõi. Edasi proovisin veel teisi töötlemata puuvilju ja enamik neist läks kaubaks. Kui jõudsime tomati ja kurgini, siis ka neid ta sõi. Kui aga tegin nende asjadega midagi- keetsin, küpsetasin, aurutasin, siis sain neid pärast põrandalt kokku korjata ja muud ei midagi. Minu pisike punn oli toortoitlane :D Ainuke, mida ta ka keedetult sõi, oli väga väike valik pudrusi. Hipp head ööd pudrud ja hiljem 4 vilja puder. Tänaseks on lisandunud mannapuder ja kaerahelbe puder.
Liha söömine oli aga kah paras fiasko. keedetud või hautatud, maitsestatud või mitte.. Ainult põrandalt sain ma seda korjata.

Veel enne, kui talle hambad tulla jõudsid tekkis uus probleem. Enam ei sobinud puruks tehtud asjad. Keeldus söömast pirni ja õuna, kui seda talle lusikaga kaapida, ehkki ta neid varem oli söönud. Kõike, mida ta oli nõus sööma, tuli serveerida suurte tükkidena ja ta ise siis järas sealt nii palju kui sai. Puder oli veel minu ainuke kindla peale minek.

Tänaseks on D 2 aastane. Olukord on veidike parem, aga siiski mitte roosiline.
Väga hea meelega süüakse aed ja juurvilju töötlemata kujul. Tomat, kurk, herned, porgand, kartul, jääsalat, kapsas, sibul, küüslauk. Kõiki neid sööb ta niisama. Mida suuremad tükid, seda parem, sest siis saab ise hammustada.
Jätkuvalt on probleem nö töödeldud toidu söömisega. Hästi lähevad peale: Supp (kana või frikadellisupp või siis piimasupp makaronidega) ja makaronid (ilma milletagi). Sink ja 1 sorti vorst. Suure näljaga ja kui mingisugust silo nähtaval kohal ei ole, süüakse paar ampsu: ahjukartulit, ahjukana, hästi õnnestunud ahjuliha, seeni (kas siis ahjus koos lihaga tehtult või praetult või siis nokitakse need kastme seest välja).
Mitte mingil tingimusel ei lähe kaubaks: riis, tatar, pizza, leib, vähekenegi kuuma saanud juurikad (va kartul).

Ja nii ongi meie majas toorsalat magustoidu staatuses, sest kui see on silmapiiril või saadaks kasvõi ampsuke, siis muid asju ei võeta suu sissegi.

Kui nüüd tekib küsimus, et kust otsast ta siis nälga peaks surema, kui tegelikult sööb ta ju päris palju asju.  Eriti kui siia hulka arvata see, et kõiki puuvilju on ta ju ka nõus sööma. Siis vastus on selles, et kõiki asju, misnimekirjas on, et sööda mitte kindla peale ja kindlasti mitte iga päev. On paras tegemine ära arvata, et kas täna on ta nõus sööma suppi või on ta täna nõus sööma kana. Või läheb täna kaubaks juust ja jogurt. Või äkki on see õnnis päev, kus ta võtab ampsu liha. Kui ma aga valest arvan, siis ta lihtsalt ei söö. Suutäis ja kõik.
Ma olen proovinud nii, et kui on söök laual, siis nii on ja kui ei, siis ei. Aga kui möödub nädal ja niigi väga pisikest kasvu laps on söönud iga päev igal söögikorral vaid mõne suutäie, siis ei pea minu süda enam vastu. Annan alla ja pakun talle kõike, mida ma parasagu saan, kuni jõuan otsaga jälle tomatite juurde ja siis ta sööb neid.
Maiustused on ta ka avastanud, kuid need on privileeg siis, kui põhitoit on piisavas koguses manustatud. Vähemalt tema tibatillukese rusika suurune ports tahket ja "magusaks" siis toorsalat või midagi rohelist. Maiustusteks on vahel küpsis, enamus ajast puuviljad. Maasikad, viinamarjad ja mustikad on lemmikud.

Täna ajendas mind kirjutama asjaolu, et kartuliputru seenekastmega söödi väga suur hunnik ja pea aegu ise (natuke pidin ise andma, sest ta kipub mängima ja siis maandub suurem osa põrandal). Peale seda vitsutas sisse veel korraliku portsu salatit. Ja see oli nii nii hea tunne, kui poiss sööb isukalt ja ilma jamata. Sööb ja kiidab takka, et "päris hea" :D Neid kordi on vähe ja seega mõtlesin, et panen kirja ;)
Tavaliselt on nii, et juhe jookseb kokku ja mure ja masendus on korraga. Kas ma ei oska süüa teha või mis ma peaks tegema. Olgugi, et toiduainete nimekiri, mida D on nõus tarbima, on päris korralik, siis neid päevi, kus süüakse hommiku, lõuna ja õhtusöök, on nii vähe, et ma ei mäletagi millal viimati selline ette tuli. Täna ta sõi hommikupudru väga ilusti aga lõunaks sai lõpuks maasikad, sest midagi muud ei võetud (ta kusjuures ei teadnud, et meil maasikaid oli ja need tõin välja siis, kui muud variandid olid proovitud). Õhtusöök läks aga väga hästi. Juba 2 õnnestunud toidukorda on aga piisav haruldus, et minu tähele-panu äratada ja kirjutama panna ;)

Kui minu blogi juhtub lugema keegi, kel ka lapse söömisega mured, siis vastan kõigile küsimustele nii hästi kui oskan ja samal ajal kuulan soovitusi ja nõuandeid neilt, kel kogemust selja taga rohkem, kui mul. Seniks aga,
Head Isu!

:)

Eile oli üle tüki tüki aja meie päev. I-l oli vaba päev ja seega sain mina natuke kauem voodis olla. Magasin isu täis ja siis pikutasin veel natuke. Luksus, mida ma tavaliselt nautida ei saa. Ma olen hommikune magaja ja seega ei ole vara ärkamine just minu lemmik tegevus ning sellised hommikul pikalt voodis vedelemised on mulle tõeline maiuspala.
Poisid olid  juba söönud ja seega tegin endale puuviljasalati ja vahvleid :) Viimasel ajal olen päris palju masikaid söönud ja no ei saa mul see isu täis. Poisile ka väga meeldivad ja õnneks ei ole tal ka allergiat.

Siis viisime D Sherry juurde. Sherry on nagu tõeline vanaema raamatust. Pikad hallid juuksed krunni keeratud ja ise tohutult rõõmsameelne ja kõbus. Aastaid on tal juba 80+, kuid välja ei paista see küll kusagilt. Jah, kortsud siin seal ja natuke nurgelisemad liigutused, aga see tema meeletu rõõmsameelsus ja entusiasm on lihtsalt nii super, et vabalt võiks teda 50 aastat nooremaks pidada :)
D-le meeldib ta ka väga. Tavaliselt on ta just ärganuna natuke arglik teiste suhtes ja tahab kas minu või issi süles olla. Kui aga Sherry juurde jõudsime ja ta autos üles ärkas läks nägu kohe naeru täis. Ilma pikema jututa sügeleti minu sülest tädi sülle ja siis juba maha ja sikutati teda kätt pidi tuppa mänguasju otsima.
Need mõned korrad, mis ma olen poissi sinna hoida viinud, on kõik olnud super. Nii hea on jätta last inimese hoolde, kellele laps meeldib ja kes ka ise lapsele väga meeldib. Lahkusime rahuliku südamega ja seega saime oma kahekesi olemise aega ka täielikult nautida.

Käisime kinos ja siis ka mulle teksasid vaatamas. Mingid leidsima ka. Täiesti tavalised, aga istuvad enam-vähem ja on terved :D Üks paar terveid teksaseid võiks ju ikka olla, et kui vaja kuhugi inimeste sekka minna. Mõnus oli üle tüki aja koos olla ja rääkida ja naerda.
Poisile järele minnes oli ta üksjagu üle väsinud. Keerles nagu vurr ühest kohast teise ja kilkas autos ka veel terve tee. Sõime kiirelt õhtust ja siis sain ta kuidagi moodi magama. Elamusi täis päev oli oma töö teinud ja kuidagi ei tahtnud uni tulla.

Siis maiustasime ise veel seenekestega (sinihallitusjuustuga täidetud väiksemad šampinjonid, mis siis ahjus on ilusti pehmeks küpsetatud) ja valge veiniga. Mõnus mõnus pühapäev oli. Kahjuks ei saanud väga pikalt õhtul üleval olla, sest I pidi juba 6ks kontoris olema ja see tähendas kell 5 ärkamist. Aga mõnus mõnus päev oli, üle pika aja.

Vässu

Vässu on peal. Tahaks lihtsalt natuke olla, ilma kohustuste või tähtaegadeta. Ilma vaidluste ja koristamiseta. Tahaks, et see olemise aeg oleks tähtajatu ja kui tunnen, et jõud on tagasi siis naasen argiellu. Aga jah.. tahtmine on taevariik, saamine aga iseasi.

Ma arvan, et kõige rohkem olen ma väsinud kodus olemisest. Ja järgmiseks D iselooma taltsutamisest. Ma ei taha teda kuidagi moodi materdada ega kammitseda aga teen ilmselt midagi ikka valesti. Või siis ongi see tavaline  "kohutav kaks".
Me oleme päevad läbi koos. Ma olen kogu aeg siin. Ma ei käi mitte kusagil. Aga kui võtan korraks läpaka sülle, või istun diivanile, siis ta sõna otseses mõttes hakkab mind vallutama. Ronida on vaja igale poole- sülle ja pähe ja selga. Ehk ma pühendan talle liiga vähe kvaliteetaega.. Aga no ööpäevas ei ole rohkem kui 24 tundi ja vahepeal on vaja ka süüa teha ja koristada.
Poti teemad ei ole ka eriti palju liikunud. Kui, siis kehvemaks. Vahepeal tundus juba, et edusammud tulevad kuid nüüd on jälle täielik kaos. Kui pissihäda tuleb, siis lidub kuhugi ja laseb põrandale. Kui potile panna tuleb kisma. Seleta ja räägi ja räägi ja seleta... Kui siis viimaks ikka potile tirin ja ütlen, et pissi käib potti ja tee ruttu ära saame edasi mängida, siis läbi suure nutu ja jonni teeb oma sortsu ära. Kiidan ja kõike ja siis on ise ka rahul. Aga vot see kauplemine ja jonn enne potile minekut on lihtsalt jube. Ei teagi, mida teha või mida mitte teha.

Muud juttu ka.

11.06. lendame D-ga Eesti. Tunded on segased. Kohati olen elevil ja rõõmus, et saan tuttavasse keskkonda tagasi. Kohati on aga väike hirm, et kuidas seal kõigega toime tulen ja igatsus I järele saab ka metsik olema. Plaanid on suured. Teha palju palju tööd nii kodus kui mujal. Kuidas poiss aga seda tööd teha laseb... See on juba omaette küsimus.
Ma ei muretse väga nende asjade pärast, mis kodus vaja teha. Neid kõike saame koos teha. Aias valitsevat džunglit ohjeldada ja meie pisikest onni kõpitseda. Aga vot tallis hakkab alles nalja saama. Niisama toimetada,  koristada ja trenni anda saan veel, aga kuidas ma ise sõitma peaks... No näis..

Poja magab. Juba teist päeva lasen tal diivanile lõunaunne jääda, aga ta nii armsalt poeb siia teki sisse ja jääb magama. Ja uni on pikk ning rahulik. Eile tegi 3 korda silmad lahti. Küsisin, et kas tahad pissile. Tuttu, teatas ta, tõmbas teki uuesti peale ja magas edasi :) Lihtsalt nii nii armas, kui ta selliseid asju teeb. No ja nii ta siis magabki siin diivanil. Las ta siis olla, ei hakka teda üles ka viima ;)

Ilm on üle tüki aja isegi päris ilus. Või noh aknast paistab nii. Päike on ja vihma ei saja, aga tuul on ikka. Temperatuuri kohta ei oska midagi kosta. Tuul võib ilma vabalt väga vastikuks muuta. Ometigi on täna ehk võimalus ka natukeseks välja saada ja kui poisil peale und hea tuju, siis lähme välja jalutama.

Teisipäeval käisin trenni ka andmas. Tore naine ja tore hobune. Tegime tasakaalu harjutusi ja mõlemad olid väga tublid. Hobused on siin valdavalt väga hea närvikavaga ja seega on väga lihtne tööd teha. Jah, nad ei oska harjutusi ja ka ratsanikud ei oska harjutusi, aga ometigi on vahva teha asju, kui kõik osapooled on rõõmsad, et saab koos toimetada. Hobused jooksevad kõrv kikkis ja sära silmis, ning inimesed naudivad iga hetke oma lemmiku seltsis. See on väga vahva ja annab sellise positiivse energialaksu, et kohe mitu päeva on hea tuju ;)

:(

Nii nii raske ja paha ja valus, kui laps nutab valust ai-ai-ai.. tahab magama jääda aga ei saa, sest on valus.. :(
D'l õnnestus eile õhtul veel enne magama minekut käsi kuumale pliidiraiale toetada ja parema käe kolm sõrme on suurte villidega kaetud. Jahutsin kohe kaua kaua jaheda vee all ja siis andsin talle külma vee sees märjaks tehtud rätiku kätte ja mässisin käe sinna sisse.
Poja muudkui nuttis ja nuttis. Vahele ütles, et tuttu ja pikali ja tuttu.. Hoidsin teda süles ja kaisus aga kuidagi ei olnud hea. Kui räti uuesti jahedaks tegin, siis korraks pani silmad kinni, aga üsna pea hakkas jälle nutma :(
Lõpuks ronis meie voodist välja ja oma voodisse. Pikalt paisid ja kallisid. Pidevat rätiku jahedaks tegemist ja siis ta lõpuks ikka uinus.
Panadoli andsime ka, sest tal oli ikka nii valus ja paha. Ta sai ilusti aru, et see teeb olemise kergemaks ja võttis ilusti. Jõi lonksu vett ka peale.
Ei oskagi kirjeldada, kui vastik on selline olukord. Vastik ja valus ja paha.

Täna on tal õnneks tuju hea. Käega on küll ettevaatlik. Villid on suured ja servad roosatavad. Ilm on jälle kehva ja kuna ta nohune ja pisut ka köhib, siis ma teda kuhugi tirima ei hakka. Oleme kodus. Kui õhtuks paremaks läheb, siis lähen trenni andma, aga kui ikka tormab, siis ei lähe täna kuhugi.

Hetkel magab ta siin diivanil. Mängis teki all peitust ja üks hetk viskas pikali, tiris teki peale ja magaski :) Peaks ta voodisse viima, aga nii mõnus on ta hingamist kuulata, kui ta tudub. Tean tean, et olen ilmselt imelik, aga mis sa teed. See vist emmede värk.