Kell on 100, poiss magab ja mul on veel paras ports asju teha. Mitte ei viitsi :s  aga peab.

Täna sain ka mandril käe valgeks. Tegin esimese eratrenni. Tunne oli hea ja loodan väga, et sõitja jäi rahule. Seekord oli poiss kahel lahedal pliksil külas. Hea Anneliis võttis ta enda juurde. Alguses oli ikka natuke trianglit teinud aga lõpuks oli ilusti mänginud.

Ottokas pidas end ka üle ootuse hästi üleval. Lõdvestas ilusti ja käitus igati eeskujulikult. Galopilt traavile üleminekute ajal lükkas natuke kangeks, aga see oli ka sääre puudumise pärast. Kohe kui sõitja jala paika sai, tuli neil ka üleminek täitsa normaalselt välja. 

Aga igasugused jamad ei taha lõppeda. Üks häda ajab teist taga ja millal see sadu lõppeb, ei tea. Ei jõua ühte tulekahjut veel kustutada, kui juba uus põlema lahvatab :(  Ei tea, millega me selle kõik ära teeninud oleme. Seni oleme kõigest kuidagi välja rabelenud, aga tunnen, kuidas jõud raugema hakkab. Meel läheb mõruks ja kuidagi ei jaksa enam võidelda. Aga alla ka anda ei saa. Ikka edasi. Kas või roomates, aga edasi. Eks pikali olles ole vähemalt tuule takistus väiksem, niiet hea seegi :D

Aga mis ma siin ikka halan. Panen mingi game plan-i paberile ja siis hakkan aga näpuga järge ajama. Kui plaan paigas ja must-valgel kirjas, siis on lihtsam end tagant torkida, kui jõudu ja viitsimist napib.