Ehk kuidas päästa näljasurmast laps, kes ei taha eriti midagi süüa.
Ma ei ole varem sel teemal kirjutanud, ehkki ilmselt võiksin kokku panna raamatu, mida mõtleb, tunneb ja teeb ema, kelle laps ei ole nõus sööma pea aegu mitte midagi.
Kui alustada algusest, siis esimesed 6 kuud olid täitsa head. Piima oli mul terve sõjaväe jagu ja mul on siia maani südamest kahju, et piimapank tehti minu jaoks liiga hilja. Neid liitreid kasulikku kraami, mis pidevalt kraanist alla läksid, oleks kellelgi ilmselt hädasti vaja läinud. Aga mis olnud see olnud. Rinnapiima aja oli D kõht täis ja pirtsutamist ei olnud. Juurde võttis ta keskmiselt ja kõik oli tore.
Mured hakkasid siis, kui tuli aeg lisatoiduga tutvust teha. Lükkasin selle projekti nii kaugele kui andis, sest nagu lastearst ja ka igasugused raamatud väidavad, siis võib lisatoitu pakkuma hakata 4 kuusele aga enne 6 kuud ei ole selleks olulist vajadust. Ja nii saigi D 6 kuuni piima ja kõik oli hästi. Kui hakkasime talle muid asju pakkuma, siis ilmnesid kohe ka probleemid. Pudrusid sai ta juba natuke enne 6 kuud ja neid sõi ta üsnagi hästi. Aga kui jõudsime juurikateni, siis hakkas see trall pihta. Ainuke asi, mida ta oli nõus sööma, oli kõrvitsapüree. Ahjus küpsetatud ja siis saumikseriga püreestatud kõrvits. Kui panin 100g sisse kasvõi pool tl midagi muud, porgandit või lillkapsast või kartulit, siis sülitati söök mulle vastu nägemist ja oligi selleks korraks söödud. Suukene seisis lukus ja kõik.
Proovisin ja katsetasin kõikvõimalikke asju nende juurikatega. Kui tulemusi ei tulnud, siis liikusin edasi puuviljade juurde. Tulemus: 0:2 minu kahjuks. D keeldus ka töödeldud puuvilju söömast. Läbimurre tuli siis, kui pakkusin talle esimest korda töötlemata pirni. Kaapisin pehmet pirni ja seda ta sõi. Edasi proovisin veel teisi töötlemata puuvilju ja enamik neist läks kaubaks. Kui jõudsime tomati ja kurgini, siis ka neid ta sõi. Kui aga tegin nende asjadega midagi- keetsin, küpsetasin, aurutasin, siis sain neid pärast põrandalt kokku korjata ja muud ei midagi. Minu pisike punn oli toortoitlane :D Ainuke, mida ta ka keedetult sõi, oli väga väike valik pudrusi. Hipp head ööd pudrud ja hiljem 4 vilja puder. Tänaseks on lisandunud mannapuder ja kaerahelbe puder.
Liha söömine oli aga kah paras fiasko. keedetud või hautatud, maitsestatud või mitte.. Ainult põrandalt sain ma seda korjata.
Veel enne, kui talle hambad tulla jõudsid tekkis uus probleem. Enam ei sobinud puruks tehtud asjad. Keeldus söömast pirni ja õuna, kui seda talle lusikaga kaapida, ehkki ta neid varem oli söönud. Kõike, mida ta oli nõus sööma, tuli serveerida suurte tükkidena ja ta ise siis järas sealt nii palju kui sai. Puder oli veel minu ainuke kindla peale minek.
Tänaseks on D 2 aastane. Olukord on veidike parem, aga siiski mitte roosiline.
Väga hea meelega süüakse aed ja juurvilju töötlemata kujul. Tomat, kurk, herned, porgand, kartul, jääsalat, kapsas, sibul, küüslauk. Kõiki neid sööb ta niisama. Mida suuremad tükid, seda parem, sest siis saab ise hammustada.
Jätkuvalt on probleem nö töödeldud toidu söömisega. Hästi lähevad peale: Supp (kana või frikadellisupp või siis piimasupp makaronidega) ja makaronid (ilma milletagi). Sink ja 1 sorti vorst. Suure näljaga ja kui mingisugust silo nähtaval kohal ei ole, süüakse paar ampsu: ahjukartulit, ahjukana, hästi õnnestunud ahjuliha, seeni (kas siis ahjus koos lihaga tehtult või praetult või siis nokitakse need kastme seest välja).
Mitte mingil tingimusel ei lähe kaubaks: riis, tatar, pizza, leib, vähekenegi kuuma saanud juurikad (va kartul).
Ja nii ongi meie majas toorsalat magustoidu staatuses, sest kui see on silmapiiril või saadaks kasvõi ampsuke, siis muid asju ei võeta suu sissegi.
Kui nüüd tekib küsimus, et kust otsast ta siis nälga peaks surema, kui tegelikult sööb ta ju päris palju asju. Eriti kui siia hulka arvata see, et kõiki puuvilju on ta ju ka nõus sööma. Siis vastus on selles, et kõiki asju, misnimekirjas on, et sööda mitte kindla peale ja kindlasti mitte iga päev. On paras tegemine ära arvata, et kas täna on ta nõus sööma suppi või on ta täna nõus sööma kana. Või läheb täna kaubaks juust ja jogurt. Või äkki on see õnnis päev, kus ta võtab ampsu liha. Kui ma aga valest arvan, siis ta lihtsalt ei söö. Suutäis ja kõik.
Ma olen proovinud nii, et kui on söök laual, siis nii on ja kui ei, siis ei. Aga kui möödub nädal ja niigi väga pisikest kasvu laps on söönud iga päev igal söögikorral vaid mõne suutäie, siis ei pea minu süda enam vastu. Annan alla ja pakun talle kõike, mida ma parasagu saan, kuni jõuan otsaga jälle tomatite juurde ja siis ta sööb neid.
Maiustused on ta ka avastanud, kuid need on privileeg siis, kui põhitoit on piisavas koguses manustatud. Vähemalt tema tibatillukese rusika suurune ports tahket ja "magusaks" siis toorsalat või midagi rohelist. Maiustusteks on vahel küpsis, enamus ajast puuviljad. Maasikad, viinamarjad ja mustikad on lemmikud.
Täna ajendas mind kirjutama asjaolu, et kartuliputru seenekastmega söödi väga suur hunnik ja pea aegu ise (natuke pidin ise andma, sest ta kipub mängima ja siis maandub suurem osa põrandal). Peale seda vitsutas sisse veel korraliku portsu salatit. Ja see oli nii nii hea tunne, kui poiss sööb isukalt ja ilma jamata. Sööb ja kiidab takka, et "päris hea" :D Neid kordi on vähe ja seega mõtlesin, et panen kirja ;)
Tavaliselt on nii, et juhe jookseb kokku ja mure ja masendus on korraga. Kas ma ei oska süüa teha või mis ma peaks tegema. Olgugi, et toiduainete nimekiri, mida D on nõus tarbima, on päris korralik, siis neid päevi, kus süüakse hommiku, lõuna ja õhtusöök, on nii vähe, et ma ei mäletagi millal viimati selline ette tuli. Täna ta sõi hommikupudru väga ilusti aga lõunaks sai lõpuks maasikad, sest midagi muud ei võetud (ta kusjuures ei teadnud, et meil maasikaid oli ja need tõin välja siis, kui muud variandid olid proovitud). Õhtusöök läks aga väga hästi. Juba 2 õnnestunud toidukorda on aga piisav haruldus, et minu tähele-panu äratada ja kirjutama panna ;)
Kui minu blogi juhtub lugema keegi, kel ka lapse söömisega mured, siis vastan kõigile küsimustele nii hästi kui oskan ja samal ajal kuulan soovitusi ja nõuandeid neilt, kel kogemust selja taga rohkem, kui mul. Seniks aga,
Head Isu!
No comments:
Post a Comment