Otto ja Wilbu

Olen nüüd tänu heale sõbrannale saanud 2 päeva Ottokaga trenni teha.
Eile oli kohutav. Ma ei tea, kas ta oli peale jõulude ajal puhkamist ka nii puulõug või on see mingi suve sündroom. Igatahes oli raske ja paha. Nii minul kui ka hobusel. Sõitsin ma muidugi sokkis ja põhimõtteliselt paljajalu, sest saapad läksid katki ja jala otsa oli mul torgata vaid pehmed pehmed sussi moodi asjandused. Ei olnud mitte hää. Vasakule oli olukord kohe eriti nutune.  Ühelt poolt lippas ta sääre vahelt minema, samas oli selline puulõug, et anna olla. Ja kui siis tagasi võtma hakkasin, hakkas vastu. Pusisime sammus ikka hea jupp aega ja kahjuks kiskus ka tüliks. Säilitasin külma närvi ja lihtsalt hoidsin vastu, kui ta sikutama hakkas ja ei lasknud tal kuhugi lipata. Lõpuks saavutasime ühise keele ja oli isegi ok.
Täna olin targem ja panin jalga oma buutsad (head matkasaapad, millest ma isegi korra siin rääkinud olen). Hoopis teine teema oli sõita, kui talla all ikka mingi toetus on. Eilne töö ei olnud just palju vilja kandnud ja algus oli ikka jube. Sääre peale põgenes ja ratsme peale hakkas mässama. Natuke vähem aega kui eile, tuli sammus teha üleminekuid ja iga väikese hea liigutuse eest kiita, enne kui ta normaliseerus. ja siis äkki käis mingi klõps. Mina sain ennast paika ja Ottokas vist ärkas puhkuseunest üles. Toimis nii, nagu ta mul eelmine suvi oli. Jah, eest oli raske, sest toetas liiga palju, aga ei vedanud. Aga kõik allüürid olid reguleeritavad. Pikemaks, kokku, peatus, tõsted galopile mõlemasse jalga. 5+ Isegi paar jalavahetust proovisin :D Ta on kummaline, sest vahetas tagant ära aga eest jäi risti. Siis paari sammu pärast tuli ka esimene ots järele. Vääääga veider oli olla, kui ta risti jooksis.
Kui ta toimima hakkas sõitsin ehk 5 minutit ja lõpetasin. Kiitsin palju palju ja siis jalutasime nagu ikka. Võtsin poja enda ette ja tegime sõitu. Ottokas on tore eluk. Võtsin poisi ja ta nii vaikselt jalutas. Kui alla ronisin, siis seisis kannatlikult, kuniks ka poisi alla sain. Kui puhastan tallis, siis poiss ikka toob talle heina ja siis nii vaikselt  võtab. Ma ei luba D-d ta boksi sisse, aga uksevahelt nad ikka suhtlevad. Poja teeb pai-pai ja Otto siis laseb nina alla, et poiss saaks silitada.

Wilbu on ka kodus. Sõi just kõhu täis ja nüüd tukub mu jala juures, pea minu varvastel. Ta oli nii kirjeldamatult õnnelik, kui koju sai. Ja mina ka. Käime mitu korda päevas aias jalutamas, sest üksi ta õues olla ei tohi. Juhtub, et sööb midagi sisse ja siis on haigushoog jälle platsis (tal on EPI). Ja kui ma kodus olen, siis on uksed lahti. Ta ei lähe ise üldjuhul õue. Istub koridoris ukse peal ja vaatab välja. Ja kui siis miski teda siiski köidab, siis tuleb ta kohe esimese kutsumise peale tuppa tagasi. Paar korda on naabri koeraga vestluseks läinud ja siis ei tahtnud ta mitte tuppa tulla. Lasin neil jutud ära rääkida ja siis läksime koos tuppa :) kahjuks on viimased päevad hullu moodi sebimist olnud ja ei ole jõudnud mujale jalutama. Homme lõuna ajal peaks see auk tekkima trenni ja hoiulapse tuleku vahel. Siis võtan D ja käru ning lähme Wilbuga külaelu kaema.
Ma olen kohe palju rahulikumalt maganud, kui ta mu voodi ees und valvab. Minu suur valvur :D
Poisiga klapivad nad ka endiselt hästi. D küll ahistab teda hirmsasti. Kallistab ja tirib, lükkab ja ronib selga, kui ta pikali on. Tirib sabast ja kõrvadest (ehkki ma kogu aeg keelan). Aga Wilbukene on nii kannatlik ja laseb sel kõigel juhtuda. Läheb lihtsalt eest ära, kui tal kõrini saab. Ma olen Wilbur vaid korra keelanud, kui ta tundis huvi poisi käes olnud toidu vastu aga see on ka kõik. D-d tuleb aga ikka ja jälle korrale kutsuda, et koera ei tohi sabast tirida ja talle selga ronida :D
Kui saaks nüüd kuidagi nii, et Wilbukene lepiks sellega, et lisaks talle on meie südametes ka hobused, ning neid ei ole vaja taga ajada ja meist eemale peletada, siis oleks kohe eriti lahe. Saaks teda rohkem igale poole kaasa võtta.
Oi kui hea, kui oma lemmikud on nii muhedad ja head.