Wilbul on jälle halvem. Ta on kuidagi leidnud viisi, kuidas saada naabrite aeda ja täna oli ta seal ka midagi endale sisse söönud. Seedimine on tuksis ja nina oli kuum ja kuiv. Panin talle riisi keema ja nüüd on ta paar päeva ainult riisi peal. Tehobakti ja rohtu annan ka. Kui tal parem ei hakka, siis küsin arstilt ka talle ab ja edasi tubasele elule. Pole parata. Talv on tulemas ja on vaja talle natuke liha luudele saada, muidu ta seda talve üle ei ela. Mure on. Ja süda on raske. Kurb on ka, aga midagi ma teha ka ei saa ning see on kõige raskem.
Ottokat ei ole ma ka juba üle nädala näinud. Ilmad on kehvad olnud ja ma ei saa seega minna. Poiss haige ju ja ei hakka teda väntsutama. Ehk on homme parem ilm, siis saaks minna lõunaune ajal. Kui õnnestub.
D on ka jõudnud huvitavasse ikka, kus käib meeletu piiride kompamine ja samal ajal oma võimete avastamine. Kui siis suures ise tegemise hoos midagi ei taha õnnestuda, siis on katastroof kuubis. "Emme aita" ja "ei tahaaaaa" on kaks põhiväljendit, mida kasutatakse korda mööda. Eks haigus annab ka oma osa jonni juurde ja seega saame siin ikka iga päev vähemalt korra jageleda. Aga eks ma püüan tubli olla ja mitte kurjaks saada. Annan endast parima ja välja tuleb nii, nagu tuleb ;)
No comments:
Post a Comment