x2 ehk mul on vist ikka pigem suur hobune

Lõpuks ometi üks hobuseline päev. Vanaema tulii D hoidma ja siis sain trenni lipata. Köhin ikka veel nagu loom, aga ma hakkan kodus istumisest juba hulluks minema ja seega võtsin selle riski. Hetkel on tunne, et see ei olnud just kuigi hea idee, aga noh, mis tehtud, see tehtud.

Esmalt siis Jonny, sest J on ka haige ja ei saanud tulla. Sammus oli ta üllatavalt rahulik ja mõnus. Traavis läks alguses kismaks, aga siis saime jutule ja edasi oli päris ok. Juhitavus areneb tasapisi, aga eks ta ujub veel kõvasti. Üldjoontes oli aga traav siiski pigem hea. Galopp seevastu aga oli... njahh.. üllatav. See hullumeelne kihutas nagu torpeedo ja mul oli surmahirm, et paneme külje maha. Paremale oli veel enam-vähem, aga vasakul oli jube. Palju palju kordetööd. Palju palju.

Ja siis Otto. Minu kullakallis. Esimest korda oli mul tunne, et ta on vist ikka suur hobune :D Samm oli selline pikk ja maadhaarav ja traavi rütm rahulik. Trenn ise oli keskpärane. 2 nädalat on ju jälle pausi olnud ja seega midagi suurt nõuda pole mõtet. Aga ette-alla jooksis okeilt. Püsis ka päris okeilt. Lõpus isegi tuli kaelakaar selline mõnus, mitte sirgelt alla. Paremale galopp oli väga hea aga vasakul eselle võrra jälle sitem.
Aga ta on numpsik ikka. Kõige parem.

T meelitas mind, et oi ta sai eelmise aasta hiiumaa võistlustest ilusaid pilte.. Et ikka nii hea tehnika ja suur varu jne.. Muidugi oli meeletult hea kuulda selist asja. Muidugi.. Igatahes ootan neid pilte.

Kui mul ei ole und

Mul on komme oma peas välja mõelda, kuidas ma tahan, et mingid olukorrad tekiks, oleks ja kulgeks. Või kuidas üks või teine asi peaks olema. Positiivse mõtlemise teoreetikud ja ka praktikud ju ainult seda usku kuulutavadki- Mõtle häid mõtteid ja head asjad tulevad su juurde. Mõtle asjadest, mida sa tahad ja need asjad juhtuvad....  Võibolla see ongi tõsi ja minu mõttejõud ja keskendumisvõime ei ole lihtsalt piisavalt tugevad, aga eluvõrrandis on liiga palju muutujaid ning sellesse kaosesse on kuradi kerge ära eksida.
Pühendunud inimesed jõuavad oma eesmärkideni. Et olla pühendunud, peab aga olema kindel eesmärk. Paraku juhtub aga liiga tihti, et selle helge tuleviku poole rühkides vajub märkamatult pilk maha ja jääme hetke kinni. Väiksemad asjad haaravad tähelepanu ja vaikselt ning märkamatult astume oma eesmärgini viivalt teelt kõrvale. Kogu seda jama saadab rahulolematus ja nurin selle üle, mis ümberringi toimub. Inimesed ajavad närvi ja teevad asju, mis lihtsalt keeravad kõik plaanid pea peale.... Kui aga korraks uuesti pilk üles tõsta ja natuke asja suuremat pilti vaadata, siis ehk oleks võimalik ka aru saada, et see kamarajura lihtsalt juhatab meid meie õigele teele tagasi. Kui oled eksinud, siis loobib elu sulle kaikaid kodaratesse. Mine tagasi, sa loll loom! Aga kus sa sellega. Ikka on vaja võidelda ja kakelda ja kannatada. Vihane olla ja kõike ja kõiki siunata.

Ma ei ole oma eluga hetkel sugugi rahul. See on suur märk, et ma ei ole õigel teel või õiges kohas. Aga kus kurat ma siis olema peaks? Või kuhu ma minema peaks? Ma olen justku kaotanud selle, mille olemasolust ma ei teadnudki. Midagi on puudu, aga ma ei tea mis... Ma tunnen, et ma tahan, vajan midagi... aga mul ei ole õrna aimu ka, mis see olla võiks. Vahva, kas pole.
Ma olen võtnud hoiaku, et ma ei virise ja ei võitke pimedas vihas kõige vastu, vaid lasen oma meeled valla ja kuulan, mis elul mulle öelda on. Äkki ma saan siis teada, et mis on see miski, mille puudumine mu jalgealuse tuliseks on kütnud.

Ma olen kade inimeste peale, kel on kindlad soovid ja sihid ja kel on seega võimalik oma unistuste nimel tööd teha ja iga pingutusega neile lähemale jõuda. Ja mul on kahju inimestest, kel on eesmärk ja puha, aga kes tasakesi ja märkamatult hakkavad rägastikku eksima. tahaks neid raputada ja öelda, et vaata ometi, sa pimeloom! See niinimetatud takistus su teel ei ole ju sein, millest sa pead end läbi närima. See on trepiaste! Roni sinn aotsa ja sa oled jälle sammukese lähemal oma soovitud tulemusele. See trepp annab sulle võimaluse ronida, võimaluse õppida midagi väga vajalikku, ilma milleta ei ole sul võimalik oma unistusi täide viia. See trepp on siin sinu ees nüüd ja praegu. Kasuta seda! Kui sa võitled ja jonnid ja närid end sellest läbi, selmet sinna otsa ronida, siis jätad sa selle võimaluse selja taha ja uut ei pruugi enam tulla. Energia saab kulutatud, töö tehtud.. Aga tulemust ei tule, sest suund oli vale. Nagu hobusegagi. Hobune võib joosta ja joosta ja joosta.. Aga kuni ta lihtsalt jookseb, aga ei lähe edasi, ei tule tulemust.

Oleks mul julgust muuta seda, mida ma saan muuta ja tugevust leppida sellega, mida ma muuta ei saa. Ning tarkust, et neil kahel vahet teha.. Oleks täitsa vahva.

PS: Pärasts elle jama kirja panekut mõtlen ma esimest korda, et ehk oleks tark see blogikuidagi niimoodi sättida, et osad postitused saaks lukku panna. Või siis kogu kupatuse. Oleks vb vähem tunnistajaid minu kesköistele natuke napakatele mõttelendudele :)

Päevad kaovad

See nädal on läinud üllatavalt kiirelt. 
Kolmapäeval kontoris ei käinud, ülejäänud aja aga olin korralik ja toimetasin tööl. Keerulised olud on meil seal kontoris. Aga kuna ma käin ainult poole kohaga, siis mind väga asjadesse ei pühendata. Seega vaatan kogu seda tralli kõrvalt, saades aeg-ajalt vaid mõne infokillu. Inimesed on närvilised ja käituvad kohati minu jaoks väga veidralt. Aga noh, ilmselt olen mina seal teiste meelest veidruste tipp ja seega ma parem ei hala sel teemal, et inimesed on imelikud. 


Aga jah. Kolmapäeval puhkasin. D lasi mul päris kaua magada ja siis sõime koos hommikust ja toimetasime kodus natuke. Kuna D tahtis siiski aeda minna, siis läksime ennelõunaks sinna. Teised olid laulmas ja nii jätsin ma ta teiste juurde lauluklassi. Otsustasin natuke mööda poode kolada ja otsida lauanõusid ja plastkaste, et garderoob korda teha. Ma hakkan vist vanaks jääma, aga oiii kuidas ma ei salli poodides käimist. Ehk on asi ka selles, et mul on väga kallis maitse ja ajab marru, et asjad, mis mulle meeldivad, maksavad nii palju, et lihtsalt paha hakkab. Ei ole ju normaalne, et taldrik maksab 10 euri ja rohkemgi. Kõige tavalisem lapik plönn. Ma leidsin päris mitu ilusat variant, aga no ei. Võtsin lõpuks tavalised valged ja olen otsusega rahul. Nüüd on vanade jäänukid ka ära pandud ja kapid korras. Ma ei tea, miks ma küll seda vana kola ära ei viska, aga mingi roti-instinkt sunnib ikka koguma ja korjama. No et äkki läheb vaja. 


Olen natuke tõbine ja saatsin D asumisele. Vanaisa oli nii hea ja võttis poisi nädalavahetuseks enda juurde. Pühapäeva õhtuks on mul vaja terveks saada. See jama veel puudus, et poiss haigeks jääb. Ottoka juurde ei ole ikka veel jõudnud ja see ajab mind juba vaikselt närvi. Home lähen, aga siis on mul seal 2 tundi ja ma ei taha teda enam rohkem kiusata. 31 on veskas harrastajate kõks. 70 ja 85cm. Just paras kõrgus trenni teha, kui ei ole terve talve sõita saanud, hüppamisest rääkimata. Aga no kui ma üldse sõitma ei jõua, siis pole motet minna hobust kiusama. Muidu oleks see täitsa tore võimalus vaadata, kas vana rasva pealt olen võimeline üldse mingit parkuuri läbi sõitma, sest muud, kui vana rasv, mul hetkel küll ette näidata ei ole.

Pühapäeval kolisime Jonny Nuhja talli. Ta sai omale uued koplikaaslased ja seni on õhk rahulik. Boks on tal küll päris kinnine, aga vähemalt väike piiluauk laseb tal ka sees olemise ajal teisi näha ja suhelda ning seega ei pea ta erakuelu elama. Täkule kaaslaste leidmine on keerulina, aga minu arust on see pingutamist väärt. Väikses poissmeeste kambas on täkul kindlasti parem, kui üksinduses. Muidugi, kui silmapiiril ei ole märasid, kelle pärast konkureerima peaks.

Eile käisin Jonnyga sõitmas ka. 15,5 tolline sadul on mulle ilmselgelt liiga väike, aga kuidagi mahutan end sinna ära. Mugav ei ole, aga see ei olegi hetkel oluline, et minul mugav oleks. Ponile ei mahu suurem sadul lihtsalt selga ja sellega on asi otsustatud. Alguses olime päris tülis. Rabeles ja ei tahtnud seisma jääda ja tillerdas ringi. Tegin suure vea sellega, et allusin provokatsioonidele ja seega tüli suurenes, kuid õnneks mõistsin oma viga ruttu ja hakkasin lihtsalt ja rahulikult sammust peatusi küsima. Õrna käega ja istakuga. Peatus peatuse järel. Märguande peale edasi ja märguande peale seisma. Uuesti ja uuesti ja uuesti. Iga hea soorituse eest kiitsin ja untsu läinud katsed jätsin tähelepanuta. Lõpuks oli ta väga väga hea. Jäi vaid õrna puudutuse peale seisma ja ei läinud pingesse. Seisis ja ootas ära märguande edasi minekuks. Kuigi alguses püüdsin ka traavi teha, siis kujunes sellest fiasko ja plaanida ümber tegemine oli hea otsus. Poni sai palju kiita ja mõlemad olime rõõmsad.

Ottoka juurde ei ole ma jõudnud. Vaatan, kuidas see kuu kulgeb ja kui ma ikkagi ei jõua Kalesile, siis ei ole mul mõtet teda ka seal pidada. Nuhjas käin ma nagunii 4x nädalas kohal ja seega vähemalt näen oma kallikest.

Kiire memo

Neljapäeval tegime Jonnyga esimesed hüpped. Sadul on käes ja poni harjunud. Istub okeilt, ehkki vöö jookseb väga ette. Aga no kõht on rull ja siis see loogiline. Igatahes. Galopp oli hea ja mõtlesin, et las lustivad. J oli tahtmist täis ja panin siis 20-30cm ristikese. Esimesed 2 katset ujus. Siis sai aru, et  mis ta tegema peab ja edasi juba imes tõkkele. Teravalt tuleb ta ülesse, pagana teravalt. Ei taha teada mis päris tõketega saama hakkab. Vaene J. Aga lahe on see, et ponile meeldib hüpata. Silm läheb särama ja kõrv kikki. Hüpe on suur ja ümar. Ootan kevadet. Väga väga.

Ah jaaa. Kui keegi teab kedagi, või kedagi kes teab kedagi, kes tahaks minu kõnkuga natuke sõita ja võistelda,   siis võtke ühendust. Ma reaalselt ei jõua lapse ja töö kõrvalt piisavalt oma eluki juurde aga trenni ta vajab. Eeldus on mingi kokkulepitav summa kuus, mille eest ma siis trenni ka ikka annan ja võistelda saaks kuni 115. Esialgu muidugi väiksemaid. Eelmine suvi olid 110ned puhtad ning auhinnalised ja 115 tuli vigu sisse. Kui tööd teha siis on reaalne ;) Kui ei tee tööd, siis ei ole. Loogiline, eksole.

Ottoka imelisest loomusest, tema armastusest laste vastu ja heatahtlikusest minu vastu räägin hiljem. Ja ka supist ja sellest, et ma olen ilmselt üks päris nõme inimene ja tahan liiga palju :D

Head isu tõesti

See nn supp on nüüd jahtunud juba jupp aega, aga jahhh.. söödud ei saa kuidagi. Aga et mis siis ikkgi juhtus? Ma ei taha liiga isiklikuks minna ja seega ei saa siia ka kogu juttu kirja panna. Kes tahab teada see küsigu otse.
Kokkuvõtlikult:
Mul oli kokkulepe ja peale selle täitmist tahtsin ma järele ulatuvalt tingimusi muuta. Esitasin oma argumendid, et miks minu arust oleks õiglane tingimusi muuta ja kui teine pool ütles, et peab mõtlema, siis jäingi vastust ootma.
Oma pes mõtlesin et on 3 varinti.
a) Ta on minuga nõus ja muudame tingimusi.
b) Ta on minuga küll nõus, aga ei saa mulle vastu tulla. Ehk teeb omapoolse pakkumise tlle vastuvõetavamate tingimustega.
c) Ta ei ole minuga üldse nõus ja keeldub.

Kõik vriandid olid võimalikud ja ka mõistetavad. Loomulikult ma lootsin, et asi laheneb mulle soodsalt, aga olin valmis ka viimaseks variandiks. Takka järgi mingeid asju küsida on alati raske ja võimalus oma soove saada väike.
Milleks ma aga valmis ei olnud oli see, et küsija suu pihta mitte ei löödud vaid küsija sai nii haledlt peksa, et raske oli hingatagi.
Ma ei kannata kui minu peale karjutakse. Veel vähem kannatan ma seda, kui keegi püüab mind maha teha pelgalt selleks, et oma ego upitada. Sellised mängud kuuluvad põhikooli. Ma ei kannata seda, kui erimeelsuse lahendamisel ei suudeta jääda antud konteksti ja hakatke kõrvlisi asju teemasse kiskuma. Ja kohe eriti ei kannta ma seda, kui inimene, kelles ma ei näe autoriteeti, püüab mind õpetad, ilma et ma seda palunud oleks. Või mulle eluks olulisi nõuandeid jagda, teadmata minust või minu elust eriti midgi...
Tänu heale sõbrale olen aru saanud, et just see ongi probleem, et ma temas autoriteeti ei näe. Ja ta püüab mulle nüüd vahendeid valimata selgeks teha ja tõestada, et mina olen loll ja tema tark.. Kahjuks aga ei saa tõestada asju, mis ei ole tõde. Ma tahan siinkohal rõhutada, et ka tema ei ole loll ja mina tark, vaid et see on jabur võrdlus. Nii ei saa inimesi pingeritta seada. Rääkimata veel nii erineva tausta, elukogemuse ja väärtushinnngutega inimesi. Ei saa. See mingisugune tõestamine või koha kätte näitamine on kusjuures juba suve algusest saati toimunud. Seni aga tagasihoidlikumalt, sest kokkupuute punkte oli vähem. Nüüd aga oli minu jaosk liig mis liig.

Me oleme ka hiljem rääkinud, kuid tulemuseta. Selles mõttes tulemuseta, et minu jaoks ei ole konflikt lõpetatud. Mulle on vajalik, et ma tunneks, et teine pool on minust aru saanud ja mind mõistnud. Ta ei pea minuga nõustuma, see ei ole üldse oluline. Vaid see, et ta tahaks mõista ja ka mõistaks. Mina ju püüan temast aru saada, et miks ta nii tegi v ei teinud. Kui ma mõistan, saan ka andeks anda ja unustada juhul, kui tunnen, et ka minu tunded on kohale jõudnud ja aktsepteeritud. Ma saan aru, et minu nõudmised on ilmselgelt liig kõrged ja egoistlikud. Aga kas ma tõesti pean siis latti alla laskma ja suhtlema inimestega, kellel on minu tunnetest ükskõik....
Selles ongi hetkel minu jaoks küsimus. Ma tõesti ei thaks selle inimesega võõrks jääda, sest tegelikult on ta täitsa tore inimene. Aga ma ei saa lihtsalt lubada, et minust niimoodi teerulliga üle sõidetaks ja hiljem isegi ei taheta mõista, et miks see ometigi haiget tegi. Jah, pakutkse oma versioone, et miks ma endast väljusin, aga minu versioon ei huvita. Sellise hoolimatuse põhjused võivad olla mis iganes. Ja ma olen püüdnud mõistatada, sest ta ise ju ei räägi, mis need olla võiks. Ometi ei suuda ma ka leida põhjusi, miks ma peaks lihtsalt niisama leppima sellega, et mind solvatakse aga siiras vabandus üle huulte ei tule.

Eks aeg annab arutust. Ja ehk aitab mul siis ka otsustada, mida edasi teha. Hetkel olen segaduses ja ilma selguseta ei taha ma ka midagi otsustada.