Neljapäeval tegime Jonnyga esimesed hüpped. Sadul on käes ja poni harjunud. Istub okeilt, ehkki vöö jookseb väga ette. Aga no kõht on rull ja siis see loogiline. Igatahes. Galopp oli hea ja mõtlesin, et las lustivad. J oli tahtmist täis ja panin siis 20-30cm ristikese. Esimesed 2 katset ujus. Siis sai aru, et mis ta tegema peab ja edasi juba imes tõkkele. Teravalt tuleb ta ülesse, pagana teravalt. Ei taha teada mis päris tõketega saama hakkab. Vaene J. Aga lahe on see, et ponile meeldib hüpata. Silm läheb särama ja kõrv kikki. Hüpe on suur ja ümar. Ootan kevadet. Väga väga.
Ah jaaa. Kui keegi teab kedagi, või kedagi kes teab kedagi, kes tahaks minu kõnkuga natuke sõita ja võistelda, siis võtke ühendust. Ma reaalselt ei jõua lapse ja töö kõrvalt piisavalt oma eluki juurde aga trenni ta vajab. Eeldus on mingi kokkulepitav summa kuus, mille eest ma siis trenni ka ikka annan ja võistelda saaks kuni 115. Esialgu muidugi väiksemaid. Eelmine suvi olid 110ned puhtad ning auhinnalised ja 115 tuli vigu sisse. Kui tööd teha siis on reaalne ;) Kui ei tee tööd, siis ei ole. Loogiline, eksole.
Ottoka imelisest loomusest, tema armastusest laste vastu ja heatahtlikusest minu vastu räägin hiljem. Ja ka supist ja sellest, et ma olen ilmselt üks päris nõme inimene ja tahan liiga palju :D
No comments:
Post a Comment