Head isu tõesti

See nn supp on nüüd jahtunud juba jupp aega, aga jahhh.. söödud ei saa kuidagi. Aga et mis siis ikkgi juhtus? Ma ei taha liiga isiklikuks minna ja seega ei saa siia ka kogu juttu kirja panna. Kes tahab teada see küsigu otse.
Kokkuvõtlikult:
Mul oli kokkulepe ja peale selle täitmist tahtsin ma järele ulatuvalt tingimusi muuta. Esitasin oma argumendid, et miks minu arust oleks õiglane tingimusi muuta ja kui teine pool ütles, et peab mõtlema, siis jäingi vastust ootma.
Oma pes mõtlesin et on 3 varinti.
a) Ta on minuga nõus ja muudame tingimusi.
b) Ta on minuga küll nõus, aga ei saa mulle vastu tulla. Ehk teeb omapoolse pakkumise tlle vastuvõetavamate tingimustega.
c) Ta ei ole minuga üldse nõus ja keeldub.

Kõik vriandid olid võimalikud ja ka mõistetavad. Loomulikult ma lootsin, et asi laheneb mulle soodsalt, aga olin valmis ka viimaseks variandiks. Takka järgi mingeid asju küsida on alati raske ja võimalus oma soove saada väike.
Milleks ma aga valmis ei olnud oli see, et küsija suu pihta mitte ei löödud vaid küsija sai nii haledlt peksa, et raske oli hingatagi.
Ma ei kannata kui minu peale karjutakse. Veel vähem kannatan ma seda, kui keegi püüab mind maha teha pelgalt selleks, et oma ego upitada. Sellised mängud kuuluvad põhikooli. Ma ei kannata seda, kui erimeelsuse lahendamisel ei suudeta jääda antud konteksti ja hakatke kõrvlisi asju teemasse kiskuma. Ja kohe eriti ei kannta ma seda, kui inimene, kelles ma ei näe autoriteeti, püüab mind õpetad, ilma et ma seda palunud oleks. Või mulle eluks olulisi nõuandeid jagda, teadmata minust või minu elust eriti midgi...
Tänu heale sõbrale olen aru saanud, et just see ongi probleem, et ma temas autoriteeti ei näe. Ja ta püüab mulle nüüd vahendeid valimata selgeks teha ja tõestada, et mina olen loll ja tema tark.. Kahjuks aga ei saa tõestada asju, mis ei ole tõde. Ma tahan siinkohal rõhutada, et ka tema ei ole loll ja mina tark, vaid et see on jabur võrdlus. Nii ei saa inimesi pingeritta seada. Rääkimata veel nii erineva tausta, elukogemuse ja väärtushinnngutega inimesi. Ei saa. See mingisugune tõestamine või koha kätte näitamine on kusjuures juba suve algusest saati toimunud. Seni aga tagasihoidlikumalt, sest kokkupuute punkte oli vähem. Nüüd aga oli minu jaosk liig mis liig.

Me oleme ka hiljem rääkinud, kuid tulemuseta. Selles mõttes tulemuseta, et minu jaoks ei ole konflikt lõpetatud. Mulle on vajalik, et ma tunneks, et teine pool on minust aru saanud ja mind mõistnud. Ta ei pea minuga nõustuma, see ei ole üldse oluline. Vaid see, et ta tahaks mõista ja ka mõistaks. Mina ju püüan temast aru saada, et miks ta nii tegi v ei teinud. Kui ma mõistan, saan ka andeks anda ja unustada juhul, kui tunnen, et ka minu tunded on kohale jõudnud ja aktsepteeritud. Ma saan aru, et minu nõudmised on ilmselgelt liig kõrged ja egoistlikud. Aga kas ma tõesti pean siis latti alla laskma ja suhtlema inimestega, kellel on minu tunnetest ükskõik....
Selles ongi hetkel minu jaoks küsimus. Ma tõesti ei thaks selle inimesega võõrks jääda, sest tegelikult on ta täitsa tore inimene. Aga ma ei saa lihtsalt lubada, et minust niimoodi teerulliga üle sõidetaks ja hiljem isegi ei taheta mõista, et miks see ometigi haiget tegi. Jah, pakutkse oma versioone, et miks ma endast väljusin, aga minu versioon ei huvita. Sellise hoolimatuse põhjused võivad olla mis iganes. Ja ma olen püüdnud mõistatada, sest ta ise ju ei räägi, mis need olla võiks. Ometi ei suuda ma ka leida põhjusi, miks ma peaks lihtsalt niisama leppima sellega, et mind solvatakse aga siiras vabandus üle huulte ei tule.

Eks aeg annab arutust. Ja ehk aitab mul siis ka otsustada, mida edasi teha. Hetkel olen segaduses ja ilma selguseta ei taha ma ka midagi otsustada.