Lõpuks ometi üks hobuseline päev. Vanaema tulii D hoidma ja siis sain trenni lipata. Köhin ikka veel nagu loom, aga ma hakkan kodus istumisest juba hulluks minema ja seega võtsin selle riski. Hetkel on tunne, et see ei olnud just kuigi hea idee, aga noh, mis tehtud, see tehtud.
Esmalt siis Jonny, sest J on ka haige ja ei saanud tulla. Sammus oli ta üllatavalt rahulik ja mõnus. Traavis läks alguses kismaks, aga siis saime jutule ja edasi oli päris ok. Juhitavus areneb tasapisi, aga eks ta ujub veel kõvasti. Üldjoontes oli aga traav siiski pigem hea. Galopp seevastu aga oli... njahh.. üllatav. See hullumeelne kihutas nagu torpeedo ja mul oli surmahirm, et paneme külje maha. Paremale oli veel enam-vähem, aga vasakul oli jube. Palju palju kordetööd. Palju palju.
Ja siis Otto. Minu kullakallis. Esimest korda oli mul tunne, et ta on vist ikka suur hobune :D Samm oli selline pikk ja maadhaarav ja traavi rütm rahulik. Trenn ise oli keskpärane. 2 nädalat on ju jälle pausi olnud ja seega midagi suurt nõuda pole mõtet. Aga ette-alla jooksis okeilt. Püsis ka päris okeilt. Lõpus isegi tuli kaelakaar selline mõnus, mitte sirgelt alla. Paremale galopp oli väga hea aga vasakul eselle võrra jälle sitem.
Aga ta on numpsik ikka. Kõige parem.
T meelitas mind, et oi ta sai eelmise aasta hiiumaa võistlustest ilusaid pilte.. Et ikka nii hea tehnika ja suur varu jne.. Muidugi oli meeletult hea kuulda selist asja. Muidugi.. Igatahes ootan neid pilte.
No comments:
Post a Comment