Pühapäeval kolisime Jonny Nuhja talli. Ta sai omale uued koplikaaslased ja seni on õhk rahulik. Boks on tal küll päris kinnine, aga vähemalt väike piiluauk laseb tal ka sees olemise ajal teisi näha ja suhelda ning seega ei pea ta erakuelu elama. Täkule kaaslaste leidmine on keerulina, aga minu arust on see pingutamist väärt. Väikses poissmeeste kambas on täkul kindlasti parem, kui üksinduses. Muidugi, kui silmapiiril ei ole märasid, kelle pärast konkureerima peaks.

Eile käisin Jonnyga sõitmas ka. 15,5 tolline sadul on mulle ilmselgelt liiga väike, aga kuidagi mahutan end sinna ära. Mugav ei ole, aga see ei olegi hetkel oluline, et minul mugav oleks. Ponile ei mahu suurem sadul lihtsalt selga ja sellega on asi otsustatud. Alguses olime päris tülis. Rabeles ja ei tahtnud seisma jääda ja tillerdas ringi. Tegin suure vea sellega, et allusin provokatsioonidele ja seega tüli suurenes, kuid õnneks mõistsin oma viga ruttu ja hakkasin lihtsalt ja rahulikult sammust peatusi küsima. Õrna käega ja istakuga. Peatus peatuse järel. Märguande peale edasi ja märguande peale seisma. Uuesti ja uuesti ja uuesti. Iga hea soorituse eest kiitsin ja untsu läinud katsed jätsin tähelepanuta. Lõpuks oli ta väga väga hea. Jäi vaid õrna puudutuse peale seisma ja ei läinud pingesse. Seisis ja ootas ära märguande edasi minekuks. Kuigi alguses püüdsin ka traavi teha, siis kujunes sellest fiasko ja plaanida ümber tegemine oli hea otsus. Poni sai palju kiita ja mõlemad olime rõõmsad.

Ottoka juurde ei ole ma jõudnud. Vaatan, kuidas see kuu kulgeb ja kui ma ikkagi ei jõua Kalesile, siis ei ole mul mõtet teda ka seal pidada. Nuhjas käin ma nagunii 4x nädalas kohal ja seega vähemalt näen oma kallikest.