Kui mul ei ole und

Mul on komme oma peas välja mõelda, kuidas ma tahan, et mingid olukorrad tekiks, oleks ja kulgeks. Või kuidas üks või teine asi peaks olema. Positiivse mõtlemise teoreetikud ja ka praktikud ju ainult seda usku kuulutavadki- Mõtle häid mõtteid ja head asjad tulevad su juurde. Mõtle asjadest, mida sa tahad ja need asjad juhtuvad....  Võibolla see ongi tõsi ja minu mõttejõud ja keskendumisvõime ei ole lihtsalt piisavalt tugevad, aga eluvõrrandis on liiga palju muutujaid ning sellesse kaosesse on kuradi kerge ära eksida.
Pühendunud inimesed jõuavad oma eesmärkideni. Et olla pühendunud, peab aga olema kindel eesmärk. Paraku juhtub aga liiga tihti, et selle helge tuleviku poole rühkides vajub märkamatult pilk maha ja jääme hetke kinni. Väiksemad asjad haaravad tähelepanu ja vaikselt ning märkamatult astume oma eesmärgini viivalt teelt kõrvale. Kogu seda jama saadab rahulolematus ja nurin selle üle, mis ümberringi toimub. Inimesed ajavad närvi ja teevad asju, mis lihtsalt keeravad kõik plaanid pea peale.... Kui aga korraks uuesti pilk üles tõsta ja natuke asja suuremat pilti vaadata, siis ehk oleks võimalik ka aru saada, et see kamarajura lihtsalt juhatab meid meie õigele teele tagasi. Kui oled eksinud, siis loobib elu sulle kaikaid kodaratesse. Mine tagasi, sa loll loom! Aga kus sa sellega. Ikka on vaja võidelda ja kakelda ja kannatada. Vihane olla ja kõike ja kõiki siunata.

Ma ei ole oma eluga hetkel sugugi rahul. See on suur märk, et ma ei ole õigel teel või õiges kohas. Aga kus kurat ma siis olema peaks? Või kuhu ma minema peaks? Ma olen justku kaotanud selle, mille olemasolust ma ei teadnudki. Midagi on puudu, aga ma ei tea mis... Ma tunnen, et ma tahan, vajan midagi... aga mul ei ole õrna aimu ka, mis see olla võiks. Vahva, kas pole.
Ma olen võtnud hoiaku, et ma ei virise ja ei võitke pimedas vihas kõige vastu, vaid lasen oma meeled valla ja kuulan, mis elul mulle öelda on. Äkki ma saan siis teada, et mis on see miski, mille puudumine mu jalgealuse tuliseks on kütnud.

Ma olen kade inimeste peale, kel on kindlad soovid ja sihid ja kel on seega võimalik oma unistuste nimel tööd teha ja iga pingutusega neile lähemale jõuda. Ja mul on kahju inimestest, kel on eesmärk ja puha, aga kes tasakesi ja märkamatult hakkavad rägastikku eksima. tahaks neid raputada ja öelda, et vaata ometi, sa pimeloom! See niinimetatud takistus su teel ei ole ju sein, millest sa pead end läbi närima. See on trepiaste! Roni sinn aotsa ja sa oled jälle sammukese lähemal oma soovitud tulemusele. See trepp annab sulle võimaluse ronida, võimaluse õppida midagi väga vajalikku, ilma milleta ei ole sul võimalik oma unistusi täide viia. See trepp on siin sinu ees nüüd ja praegu. Kasuta seda! Kui sa võitled ja jonnid ja närid end sellest läbi, selmet sinna otsa ronida, siis jätad sa selle võimaluse selja taha ja uut ei pruugi enam tulla. Energia saab kulutatud, töö tehtud.. Aga tulemust ei tule, sest suund oli vale. Nagu hobusegagi. Hobune võib joosta ja joosta ja joosta.. Aga kuni ta lihtsalt jookseb, aga ei lähe edasi, ei tule tulemust.

Oleks mul julgust muuta seda, mida ma saan muuta ja tugevust leppida sellega, mida ma muuta ei saa. Ning tarkust, et neil kahel vahet teha.. Oleks täitsa vahva.

PS: Pärasts elle jama kirja panekut mõtlen ma esimest korda, et ehk oleks tark see blogikuidagi niimoodi sättida, et osad postitused saaks lukku panna. Või siis kogu kupatuse. Oleks vb vähem tunnistajaid minu kesköistele natuke napakatele mõttelendudele :)