Jää tasa, sest sõnu ei kuule sa veel.
Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel.
http://www.youtube.com/watch?v=1ubOws53UDw
See on üks mu lemmiklaule. Aga see selleks. Meil on ka nüüd majas vaikus :D
Neljapäeval, 30. 08. oli D op. Sai oma adenoididest lahti. Hommikul 9.30 pidime kohal olema ja kui haigla ette jõudsin avastasin, et kott koos kõigi asjadega- poisi riided, dokumendid, rahakott jne, on koju ununenud. Väljusin endast. Kogusin end uuesti kokku. Ja läksin siis kõrvad ludus vastuvõttu ning rääkisin oma mure ära. Naisterahvas teisel pool letti küsis rahulikult, et kas laps ikka on kaasas. Jaatava vastuse peale ulatas uue paki pabereid ja ütles, et jõuan need ilusti ka kohapeal ära täita. Kivi langes südamelt.
Suundusime teisest uksest sisse ja treppidest üles teisele korrusele. Kraapisin poisi t-särgi ja trusbade väele, endale tõmbasin kitli selga ja täitsin paberid. Kui meie aeg käes, siis viisin ta ise opituppa. Minu süles istudes sai ta läbi näomaski õhupalli täis puhuda ja hingas end samal ajal gaasiga magama. Mulle selgitati rahulikult mis temaga tehakse ja mis, kus ja kuidas edasi. Kui poja mgama jäi hakkas ta lõrisema, nagu ikka ja arst küsis, et kas selline ongi kogu aeg hingamine. Seletasin siis, et kui magab, siis jah, ja vahele köhib ka. Arst muigas, et no raudteejaama kõrval on ka vaiksem :D
Kui ta täiesti magas, võttis narkoosiarst ta mu sülest ja pani opilauale. Vot siis oli küll tunne, et ei taha teda oma käest ära anda... Ära ta aga võeti ja mind suunati sujuvalt ootama. Umbes 20min ja arst tuli. kõik oli hästi läinud. Adenoid oli suur ja lima oli ka ikka olnud, aga see polnud mädane ega midagi. Üsna pea tuli ka narkoosiarst ja viis mu poja juurde.
Ta magas. Nii vaikselt. Aga üsna pea hakkas jorrama, oli pooärkvel ja virises ja nuttis ja hädaldas. Peakene oli sassis ja süda paha. Lõpuks oksendas ta välja, mis teda segas ja olemine oli kohe rõõmsam. Jõi vett natuke ja kaisutasime. Valveõde julgustas mind, et mine aga mine ka talle kaissu! Viska pikali ja lase silm looja. Poja muidugi nõudis ka valju häälega, et emme kaissu ja emme kaissu. Nii ma siis ronisin kah voodisse ja minu kõhu peal tukkus poja mingi aeg. Siis tahtis mängida ja ronis natuke ringi. Oli suht viril. Mingi hetk teatas, et tema tahab tuttu ja mina pean ka kaissu minema. Ronisime teki alla ja ta uinus sekundiga. Magas minu peal ca 2 tundi ja siis ma nügisin ta maha. Maga siis veel tunni, kuniks anti luba ta üles ajada.
Ärgates oli ta rõõmus ja roosa. Sai kohe oma jäätise kätte ja kanüül võeti ka ära. Olime veel natuke, et õed veenduksid, kas jäätis püsib sees ning saimegi tulema.
Töö kiire ja korralik.
Täna on reede õhtu ja pojal on kõik hästi. Magab ta niiiiiiii vaikselt, et ma käin teda vahepeal kontrollimas, et kas ikka hingab :D Lõunal magas 4 tundi rahulikuu ja vaikset und. Ma loodan kogu südamest, et meie majja saabunud vaikus ei jää ainukeseks heaks tulemuseks.
Friday, August 31, 2012
Monday, August 27, 2012
Vapruse värinad
Mul erutusest lausa käed värisevad. Olen niiiiiiii väga elevil.
Kui me oma onnikest renoveerima hakkasime ja seinad maha lammutasime tulid sealt välja imelised vanad talad. Armusin neisse ja plaan oli nii teha, et soojustus ja tal vahele kips nii, et tala jääb paistma. Kips viimistleda paberkrohviga ja siis jääb sein ühte tasapinda, aga talad paistavad. Kogu oma vanaduses ja ajahambast puretud hiilguses.
Paraku aga olid sinad no nii kõverad kui veel olla saab ja seega oli vaja need sirgeks ajada ning vanade talade näha jäämine ei olnud mingi valemiga teostatav. Minul aga oli pilt silme ees ja lahenduse pidi leidma. Tekkis plaan, et otsime lauad, mis näevad võimalikult vanad välja ja paneme siis kipsplaatide vahele. Nö petekas :D Aga katsu sa leida sellist lauda. Meil hoovi peal on küll väike virn vanu põrandalaudu, aga need on liiga paksud. Saage, millega neid õhemaks saagida aga ei ole. Ehituspoodides on kamaluga erinevaid laudu ja prusse ja kõike, aga kõik on padu-uued. Mitu reidi sai käidud ja otsitud sobivaid, aga tulutult.
Ja täna siis näkkas! Leidsime lauad! Väga väga ilusad. Ei ole küll nii retrod, kui ma esialgu unistasin, aga kohe kui neid nägin, oli minu otsus tehtud. Pood pandi juba kinni, kui me ikka veel sahmisime ja saagisime neid parajaks. Müüja oli päris kuri, aga kannatas siiski ära. Krahmasime oma lauad ja ruttu koju.
Mina hakkasin kiirelt süüa tegema ja I pani kipsi ja lauda seina. Kui esimene paika sai siis ma hüppasin rõõmust ringi. Mul on slime ees lõpptulemus ja ma ei jõua ära oodata, et saakisn oma väikesed käed ka tööle panna. Ma olen hetke seisuga teki all juba, aga ikka veel on selline sabin sees.. Kui vaid saaks nüüd kiirelt materjali piisavalt, et hakta seinu paberkrohviga katma.. Ohh ma nii ootan juba.
Siit ka üleskutse, kui keegi seda lugema juhtub.
Mul on vaja palju palju vana koopiapaberit. Täis prinditud või kortsus, vahet pole. Lasen selle kõik hundis häst peeneks. Ei hakka vaatamagi, mis seal peal on v ei ole. Kui kellelgi on näiteks tööl hävitamisele minevat paberit, siis palun palun andke see võimalusel mulle. Kui ülemused muidu ei luba, siis tulen kontorisse juba läbi hundi lastud peene pudi järgi. Peamine, et see oleks tõesti peenike pudi.
Kui me oma onnikest renoveerima hakkasime ja seinad maha lammutasime tulid sealt välja imelised vanad talad. Armusin neisse ja plaan oli nii teha, et soojustus ja tal vahele kips nii, et tala jääb paistma. Kips viimistleda paberkrohviga ja siis jääb sein ühte tasapinda, aga talad paistavad. Kogu oma vanaduses ja ajahambast puretud hiilguses.
Paraku aga olid sinad no nii kõverad kui veel olla saab ja seega oli vaja need sirgeks ajada ning vanade talade näha jäämine ei olnud mingi valemiga teostatav. Minul aga oli pilt silme ees ja lahenduse pidi leidma. Tekkis plaan, et otsime lauad, mis näevad võimalikult vanad välja ja paneme siis kipsplaatide vahele. Nö petekas :D Aga katsu sa leida sellist lauda. Meil hoovi peal on küll väike virn vanu põrandalaudu, aga need on liiga paksud. Saage, millega neid õhemaks saagida aga ei ole. Ehituspoodides on kamaluga erinevaid laudu ja prusse ja kõike, aga kõik on padu-uued. Mitu reidi sai käidud ja otsitud sobivaid, aga tulutult.
Ja täna siis näkkas! Leidsime lauad! Väga väga ilusad. Ei ole küll nii retrod, kui ma esialgu unistasin, aga kohe kui neid nägin, oli minu otsus tehtud. Pood pandi juba kinni, kui me ikka veel sahmisime ja saagisime neid parajaks. Müüja oli päris kuri, aga kannatas siiski ära. Krahmasime oma lauad ja ruttu koju.
Mina hakkasin kiirelt süüa tegema ja I pani kipsi ja lauda seina. Kui esimene paika sai siis ma hüppasin rõõmust ringi. Mul on slime ees lõpptulemus ja ma ei jõua ära oodata, et saakisn oma väikesed käed ka tööle panna. Ma olen hetke seisuga teki all juba, aga ikka veel on selline sabin sees.. Kui vaid saaks nüüd kiirelt materjali piisavalt, et hakta seinu paberkrohviga katma.. Ohh ma nii ootan juba.
Siit ka üleskutse, kui keegi seda lugema juhtub.
Mul on vaja palju palju vana koopiapaberit. Täis prinditud või kortsus, vahet pole. Lasen selle kõik hundis häst peeneks. Ei hakka vaatamagi, mis seal peal on v ei ole. Kui kellelgi on näiteks tööl hävitamisele minevat paberit, siis palun palun andke see võimalusel mulle. Kui ülemused muidu ei luba, siis tulen kontorisse juba läbi hundi lastud peene pudi järgi. Peamine, et see oleks tõesti peenike pudi.
Kõks
Mingil hetkel tekkis mõte teha üks võike võistlus ja 25.08 sai see teoks. Ponikool ja Nuhja tall panid õlad kokku ja koostöös sai tore võistluspäev, mis suunatud eelkõige noortele ja rohelistele.
Liina Nuhjast vastutas platsi korrasoleku ja takistuste eest. Samuti platsimeeskonna olemasolu ja pädevuse eest. Mina tegelesin juhendi, stardikate ja radadega. Sanna valis rosetid ja tegi diplomid.
Nagu ikka, oli viimane päev paras sebimine. Peale tööd kihutasin rosettidele järgi ja siis veel poodi auhindadeks maiustusi otsima. Pika valimise peale sai lõpuks korralik hunnik nänni autosse pakitud ja siis kiirelt koju. Õhtul laekusid veel viimased hilinenud ülesandmised ning stardikad ja protokollipõhjad saidki valmis. Starte oli kokku oodata 57, mis ületas kõiki meie ootusi. Kõige rohkem, 20 starti, oli maalattide juhtimisrajal. See tegi tuju heaks.
Hommikul 8 hakkasin esimest rada üles panema. Väga täpselt 9ks laekus ka Isabel, kes oli tulnud esialgu sekretäriks aga lõpuks oli kõik ühes isikus. Kuidas ta jõudis, ma ei tea. Müts maha igatahes.
Mõned lapsevanemad sai ka töösse haaratud. Üks oli väravas, teine hüüdis võistlejatele kes valmistuma peab. Kellegi emale surusin ma diplomite kirjutamise kaela. Väga ilusad diplomid olid :)
Esimene klass ei olnud pealtvaatajatele just teab mis lõbus vaadata, aga hoolimata sellest oli nii palju emasi-isasi ja muid sõpru-sugulasi tulnud väikestele võistlejatele kaasa elama. See oli ääretult vahva. Kõik lapsed olid tublid ja kõik said ka roseti, diplomi ja auhinna. Eraldi märgiti ära Ponikooli kasvandik Mia, kes tegi kõige ilusama sõidu- lattidele otse peale ja ilusad ümarad pöörded.
Üsna ruttu sai üles rada nr 2: juhtimisparkuur 40cm. Seal oli juba natuke pusimist ka. Ponikooli nooruke My Polo suutis oma suured pabinast hoolimata ilusa puhta raja sõita. K oli tubli ja sisendas talle piisavalt julgust. Loodan, et sellest midagi ka püsivalt hobusele külge jääb, et kunagi saaks tema lastele julgust sisendada.
Edasi tuli 60-70cm, kus ja J+J sõitsid. Ilus sõit oli. Väikesi pöördeid me veel ei hakka tegema ja seega ei olnud aeg just kiire. Puhas sõit tagas aga siiski 4nda auhinnalise koha.
Päeva viimane sõit 85cm oli minu jaoks paras närvikõdi. J+J ja K+Z olid stardis. Viimaste pärast ma väga ei muretsenud. Trennis hüppame nendega natuke suuremaid kõrgusi ja hetkel on vorm päris hea. J-d aga seevastu pole sellist kõrgust koos varem startinud. Trennis oleme üksikud korrad nii kõrgeid hüpanud. Viimane võistlus perilas oli ka väike minu kala, sest panin Jonny G-ga 90sse starti ja see oli liiga raske. Poni sai haiget ja hakkas põdema. Nüüd ma siis muretsesin hullult, kuidas Jdel läheb.
Plats oli juba väga pehmeks muutunud ja üks hetk käisid nad pöördes potsti pikali. Ei olnud suur hoog ega midagi, pinnas lihtsalt kadus alt ära. Õnneks ei saanud kumbki haiget. Kloppisime J puhtaks ja ta ronis selga tagasi. Hüpeid see väike apsakas ei mõjutanud, sest juhtus ju tõkkest eemal ja polnud kuidagi moodi hüppamisega seotud.
Parkuur oli neil kuni 4nda tõkkeni ilus. Siis aga läks väga alla ja okser lagunes koost. Hüüdsin et ta sõidaks lõpuni. Tüdrukul oli vist korralik pingelangus, sest edasi oli nii hea sõit. Poni liikus ilusti, kõik tõkked klappisid. Kõik hüpped olid kenad. Õnneks on J tark tüdruk ja oskab ilusast sõidust rõõmu tunda ka siis, kui auhinnalist kohta ei saa. Mina aga olen temaga ääretult rahul.
K+Z tegid täitsa okei sõidu. Üks okser läks nässu, sest see oli nurga all ja pealesõit ei läinud õnneks. Muidu hüppas hobune hästi ja K toimib ise hobuse seljas üha paremini. Reaktsioon on järjest kiirem ja otsused õigemad. Eks vigu tuleb ikka, aga üliinimne pole ju keegi.
Koju jõudes olin väga väga laip. Tegin tulemused ära ja vajusin voodisse.
Liina Nuhjast vastutas platsi korrasoleku ja takistuste eest. Samuti platsimeeskonna olemasolu ja pädevuse eest. Mina tegelesin juhendi, stardikate ja radadega. Sanna valis rosetid ja tegi diplomid.
Nagu ikka, oli viimane päev paras sebimine. Peale tööd kihutasin rosettidele järgi ja siis veel poodi auhindadeks maiustusi otsima. Pika valimise peale sai lõpuks korralik hunnik nänni autosse pakitud ja siis kiirelt koju. Õhtul laekusid veel viimased hilinenud ülesandmised ning stardikad ja protokollipõhjad saidki valmis. Starte oli kokku oodata 57, mis ületas kõiki meie ootusi. Kõige rohkem, 20 starti, oli maalattide juhtimisrajal. See tegi tuju heaks.
Hommikul 8 hakkasin esimest rada üles panema. Väga täpselt 9ks laekus ka Isabel, kes oli tulnud esialgu sekretäriks aga lõpuks oli kõik ühes isikus. Kuidas ta jõudis, ma ei tea. Müts maha igatahes.
Mõned lapsevanemad sai ka töösse haaratud. Üks oli väravas, teine hüüdis võistlejatele kes valmistuma peab. Kellegi emale surusin ma diplomite kirjutamise kaela. Väga ilusad diplomid olid :)
Esimene klass ei olnud pealtvaatajatele just teab mis lõbus vaadata, aga hoolimata sellest oli nii palju emasi-isasi ja muid sõpru-sugulasi tulnud väikestele võistlejatele kaasa elama. See oli ääretult vahva. Kõik lapsed olid tublid ja kõik said ka roseti, diplomi ja auhinna. Eraldi märgiti ära Ponikooli kasvandik Mia, kes tegi kõige ilusama sõidu- lattidele otse peale ja ilusad ümarad pöörded.
Üsna ruttu sai üles rada nr 2: juhtimisparkuur 40cm. Seal oli juba natuke pusimist ka. Ponikooli nooruke My Polo suutis oma suured pabinast hoolimata ilusa puhta raja sõita. K oli tubli ja sisendas talle piisavalt julgust. Loodan, et sellest midagi ka püsivalt hobusele külge jääb, et kunagi saaks tema lastele julgust sisendada.
Edasi tuli 60-70cm, kus ja J+J sõitsid. Ilus sõit oli. Väikesi pöördeid me veel ei hakka tegema ja seega ei olnud aeg just kiire. Puhas sõit tagas aga siiski 4nda auhinnalise koha.
Päeva viimane sõit 85cm oli minu jaoks paras närvikõdi. J+J ja K+Z olid stardis. Viimaste pärast ma väga ei muretsenud. Trennis hüppame nendega natuke suuremaid kõrgusi ja hetkel on vorm päris hea. J-d aga seevastu pole sellist kõrgust koos varem startinud. Trennis oleme üksikud korrad nii kõrgeid hüpanud. Viimane võistlus perilas oli ka väike minu kala, sest panin Jonny G-ga 90sse starti ja see oli liiga raske. Poni sai haiget ja hakkas põdema. Nüüd ma siis muretsesin hullult, kuidas Jdel läheb.
Plats oli juba väga pehmeks muutunud ja üks hetk käisid nad pöördes potsti pikali. Ei olnud suur hoog ega midagi, pinnas lihtsalt kadus alt ära. Õnneks ei saanud kumbki haiget. Kloppisime J puhtaks ja ta ronis selga tagasi. Hüpeid see väike apsakas ei mõjutanud, sest juhtus ju tõkkest eemal ja polnud kuidagi moodi hüppamisega seotud.
Parkuur oli neil kuni 4nda tõkkeni ilus. Siis aga läks väga alla ja okser lagunes koost. Hüüdsin et ta sõidaks lõpuni. Tüdrukul oli vist korralik pingelangus, sest edasi oli nii hea sõit. Poni liikus ilusti, kõik tõkked klappisid. Kõik hüpped olid kenad. Õnneks on J tark tüdruk ja oskab ilusast sõidust rõõmu tunda ka siis, kui auhinnalist kohta ei saa. Mina aga olen temaga ääretult rahul.
K+Z tegid täitsa okei sõidu. Üks okser läks nässu, sest see oli nurga all ja pealesõit ei läinud õnneks. Muidu hüppas hobune hästi ja K toimib ise hobuse seljas üha paremini. Reaktsioon on järjest kiirem ja otsused õigemad. Eks vigu tuleb ikka, aga üliinimne pole ju keegi.
Koju jõudes olin väga väga laip. Tegin tulemused ära ja vajusin voodisse.
Wednesday, August 22, 2012
Perila
Kõigest nädal pärast derbyt oli perilas summer show, kus valikus hulganisti parkuure igale maitsele. G arvas, et ta sinna Ottokaga ei lähe, sest see võistlemine on kallis lõbu, mis annab sulle küll hulganisti kogemusi aga rahakotti teeb suure augu.
Hetke ajel tekkis siis mõte, et võiks ju ise minna. Ainuke jama, et ma pole ju terve suve jooksul eriti trenni teinud. Raytsastanud küll, aga hüppetrenne on peale perila kevadet olnud 2. Esimesel neist tulin üksikut lattaeda mõned korrad ja teine oli see trenn, kus G mulle kõrgusi rea lõppu lappis. Pole just päris võistlusteks valmistumise moodi :D
Kolmapäeval siis aitas G mul hüpata, et näha, kas ma vean välja või kukun alla. Panime mõned tõkked, et saaks parkuuri moodi asja tulla ja hakkasime kõksima. G on väga lahke käega. Urisesin ja virisesin, aga tegelikult on hea, kui keegi tagant utsitab. Ottokas oli lihtsalt ulmeliselt hea. Palju ei hüpanud ja seega kruvis G kohe tõkked üles. Süsteemi tagumine okser oli 110, üksik okser ka 110 ja lai ning eest filleriga. Üksik lattaed oli 105. Seotud vahest lattaed-lattaed olid 105 ja 110.
Minu jaoks päris kuri kõrgus. Pöörded olid lihtsad. Harjutasime meie põhilist komistuskivi- pikka lähenemist, millelt tuli ka paar eksimust sisse. Üldiselt oli tunne aga üllatavalt hea. Kordagi ei jooksnud hobune alt ära. Tõmbas küll tõkkele, aga see polnud selline minema kihutamine, vaid mõnus tõmme nii, et nägin hästi sammu ja kõik klappis. Ühe korra okserile hakkasin näppima ja siis ei olnud nii hea. G laulis selle peale mulle minu enda juttu, et pöördes peab juba sammu nägema ja tõkke ees ei tohi enam näppida :D Naersime siis kõik koos seda ja uuesti tulles olin tubli õpilane ja tegin nagu kästud. Panin kaugelt sammud paika ja edasi ootasin seda ulmeliselt head hüpet. Adrenaliin pani kõrvad kohisema ja käed värisesid aga kokkuvõttes oli hää.
Tuju oli nii laes pärast sellist trenni. Nii nii tubli Ottokas! Minu karvapall.
Reedel siis Perila Summer Show ja 90cm avatud klass.
Viisime hobused neljapäeva õhtul kohale. Käisin enne veel sammumaastikul. Suur ring niisama sammu. Ottokas küll vahtis ja sabistas, aga päris mõnus oli niisama jalutada.
Meie transa jäi 1,5 tundi hiljaks ja seega olime tallis poole ööni. Hobuseid läks perilasse kokku 20 ehk 4 vahetust. Otto oli kolmandas. Läks esimesena ilusti peale ja tuli ka ilusti maha. Lahti pakkimine pimedas ei olnud just kerge, aga saime hakkama. Järvel on see hea, et kõik aitavad kõiki ja suhtumine on väga muhe. See teeb sellise kambaga võistlemise nii mõnusaks, sest sa pole üksi ja ikka on keegi, kes aitab, kui vaja. Panime enamuse meie hobuseid suurde koplisse ja mõned olid ka boksides. Kopli elanikud said suured hunnikud heina ka ette, et tegevust jaguks ja tülisid ei tekiks.
Mina sian koju pool 1. Viimase vahetuse omad aga veel hiljem. Hommikul esimene 70cm start oli juba kell 8, seega oli äratus ka varajane. Mina sõitsin alles teises sõidus, seega nii vara polnud vaja minna :)
Reede hommikul viisin I tööle ja ise perilasse. Kui paar torinat välja arvata, siis oli hommik ilus. Ilm oli väga soe ja Ottokas tundud heas tujus. 90cm oli plaanis 90! starti aga kuna palju jäi ka ära siis sai protokolli lõpuks 71 paari. Soojendusel olin närvis nagu ikka. Keha tegi omi asju ja minu tahtele eriti ei allunud. ottokas oli tubli. Tõkked tundusid kolmapäevase trenni varjus õnneks madalad. Üks hetk läks Ottokas okserile kaugelt lendu ja tundsin, kuidas jäin pisut eest peale. Pagan küll, jõudsin mõelda. Uuesti minnes oli tulemus käes ja ta paterdas alla. Hüppas küll puhtalt üle, aga oli minu käe suhtes väga kartlik. Otsustasin rohkem mitte hüpata. Siis aga tehti võistlusesse paus, sest koerte eest elektriposti otsa põgenenud kass oli hüpanud mingi elektrijubina otsa ja see oli pehmelt öeldes ohtlik. Kui ta selle kupatus eoleks lühisesse ajanud oleks saanud korraliku tulevärgi ja grill-kassi. Päästeteenistus koos elektrimeestega võtsid pinge maha ja tõid kassikese sealt alla. Rahvas nautis vaatemängiu ja päästemees sai suure aplausi, kui ta hirmunud kassi omale kaissu krahmas ja sellega redelitpidi alla ronis.
Kuna olin 10 min jalutanud, siis tegin uuesti natuke traavi ja Merle saatis lattaeda hüppama. Kõik klappis ja rohkem ma ei tulnud.
Nii palju starte tähendas konveierit ja mind lasti platsile kui eelmine alles stardiliinile lähenes. Tegin aiaääres oma ringikest ja tundisin kuidas süda tagus. Esimest korda peale poissi Ottokaga võisteldes oli mu keskendumisvõime piisavalt alles, et mulle midagi ka meelde jääks. Kordasin rada nagu mingit mantrat ja tegin oma naljakaid hingamisharjutusi. Korrutasin endale, et käed ja jalad on ikkagi minu omad ja teevad nii nagu mina tahan, mitte ei tudise omaette. Sellele kõigele on nii naljakas tagasi mõelda, et ma olen nagu väike paanikas laps seal keset suurt platsi.. Et mis mõnu sellest siis on? Aga minu jaoks on see nagu väike võit iseenda üle ja selle suve 2 võistlust on eelmise aasta omadega võrreldes ikka väga toredad olnud.
Igatahes oli parkuur hea. Rajameister ei olnud asja liiga keeruliseks ajanud ja tõkked olid mõnusad. Teisele läksime liiga alla, aga tundes Ottokat viskasin ratsme ära ja ta ronis sealt üle. Rääkisin talle juttu, kui tubli ta on ja edasi läks hästi. Teises osas püüdsin natuke ikka sõita ka. Väga väikesi pöördeid ei teinud, aga kõik tuli nii, nagu plaanisin, mitte suuremad, ja selle üle oli mul väga hea meel. Viimasele läks ta juba päris lendu ning mul oli valida, kas liiga alla või liiga kaugelt. Usaldasin Ottoka võimet kaugelt välja hüpata ja saatsin ta lendu. Poiss ei hakelnud ja hüppas. Natuke lame hüpe tuli ja ta katsus ka, aga õnn oli meie poolel. Tulemuseks puhas sõit ja 11 auhinnaline koht. 18 paari said kohale :D
Ma ei olegi kunagi varem nii rohkearvulises konkurentsis startinud. Minust eespool olid tublid sõitjad. Palju poniratsanikke, kelle jaoks raja teine osa võimaldas päris häid pöördeid teha, kui hobune ka viltu kindlalt hüppab. Pinnas oli superhea ja seega julgesid ka paljud riske võtta.
Mina olin ja olen nii oma sõiduga kuid eelkõige Ottokaga väga väga rahul. Poja hoolitseb minu eest ülimalt eeskujulikult ja nagu näha, siis annab mulle ka väikesed apsud andeks. Söötsin talle pärast hunniku porgandeid sisse ja ootasime 105 algust. G läks seda sõitma. Mulle jääb see veel paljuks, aga kui kodus sedasi trenni edasi teha, siis vb kunagi....
Hetke ajel tekkis siis mõte, et võiks ju ise minna. Ainuke jama, et ma pole ju terve suve jooksul eriti trenni teinud. Raytsastanud küll, aga hüppetrenne on peale perila kevadet olnud 2. Esimesel neist tulin üksikut lattaeda mõned korrad ja teine oli see trenn, kus G mulle kõrgusi rea lõppu lappis. Pole just päris võistlusteks valmistumise moodi :D
Kolmapäeval siis aitas G mul hüpata, et näha, kas ma vean välja või kukun alla. Panime mõned tõkked, et saaks parkuuri moodi asja tulla ja hakkasime kõksima. G on väga lahke käega. Urisesin ja virisesin, aga tegelikult on hea, kui keegi tagant utsitab. Ottokas oli lihtsalt ulmeliselt hea. Palju ei hüpanud ja seega kruvis G kohe tõkked üles. Süsteemi tagumine okser oli 110, üksik okser ka 110 ja lai ning eest filleriga. Üksik lattaed oli 105. Seotud vahest lattaed-lattaed olid 105 ja 110.
Minu jaoks päris kuri kõrgus. Pöörded olid lihtsad. Harjutasime meie põhilist komistuskivi- pikka lähenemist, millelt tuli ka paar eksimust sisse. Üldiselt oli tunne aga üllatavalt hea. Kordagi ei jooksnud hobune alt ära. Tõmbas küll tõkkele, aga see polnud selline minema kihutamine, vaid mõnus tõmme nii, et nägin hästi sammu ja kõik klappis. Ühe korra okserile hakkasin näppima ja siis ei olnud nii hea. G laulis selle peale mulle minu enda juttu, et pöördes peab juba sammu nägema ja tõkke ees ei tohi enam näppida :D Naersime siis kõik koos seda ja uuesti tulles olin tubli õpilane ja tegin nagu kästud. Panin kaugelt sammud paika ja edasi ootasin seda ulmeliselt head hüpet. Adrenaliin pani kõrvad kohisema ja käed värisesid aga kokkuvõttes oli hää.
Tuju oli nii laes pärast sellist trenni. Nii nii tubli Ottokas! Minu karvapall.
Reedel siis Perila Summer Show ja 90cm avatud klass.
Viisime hobused neljapäeva õhtul kohale. Käisin enne veel sammumaastikul. Suur ring niisama sammu. Ottokas küll vahtis ja sabistas, aga päris mõnus oli niisama jalutada.
Meie transa jäi 1,5 tundi hiljaks ja seega olime tallis poole ööni. Hobuseid läks perilasse kokku 20 ehk 4 vahetust. Otto oli kolmandas. Läks esimesena ilusti peale ja tuli ka ilusti maha. Lahti pakkimine pimedas ei olnud just kerge, aga saime hakkama. Järvel on see hea, et kõik aitavad kõiki ja suhtumine on väga muhe. See teeb sellise kambaga võistlemise nii mõnusaks, sest sa pole üksi ja ikka on keegi, kes aitab, kui vaja. Panime enamuse meie hobuseid suurde koplisse ja mõned olid ka boksides. Kopli elanikud said suured hunnikud heina ka ette, et tegevust jaguks ja tülisid ei tekiks.
Mina sian koju pool 1. Viimase vahetuse omad aga veel hiljem. Hommikul esimene 70cm start oli juba kell 8, seega oli äratus ka varajane. Mina sõitsin alles teises sõidus, seega nii vara polnud vaja minna :)
Reede hommikul viisin I tööle ja ise perilasse. Kui paar torinat välja arvata, siis oli hommik ilus. Ilm oli väga soe ja Ottokas tundud heas tujus. 90cm oli plaanis 90! starti aga kuna palju jäi ka ära siis sai protokolli lõpuks 71 paari. Soojendusel olin närvis nagu ikka. Keha tegi omi asju ja minu tahtele eriti ei allunud. ottokas oli tubli. Tõkked tundusid kolmapäevase trenni varjus õnneks madalad. Üks hetk läks Ottokas okserile kaugelt lendu ja tundsin, kuidas jäin pisut eest peale. Pagan küll, jõudsin mõelda. Uuesti minnes oli tulemus käes ja ta paterdas alla. Hüppas küll puhtalt üle, aga oli minu käe suhtes väga kartlik. Otsustasin rohkem mitte hüpata. Siis aga tehti võistlusesse paus, sest koerte eest elektriposti otsa põgenenud kass oli hüpanud mingi elektrijubina otsa ja see oli pehmelt öeldes ohtlik. Kui ta selle kupatus eoleks lühisesse ajanud oleks saanud korraliku tulevärgi ja grill-kassi. Päästeteenistus koos elektrimeestega võtsid pinge maha ja tõid kassikese sealt alla. Rahvas nautis vaatemängiu ja päästemees sai suure aplausi, kui ta hirmunud kassi omale kaissu krahmas ja sellega redelitpidi alla ronis.
Kuna olin 10 min jalutanud, siis tegin uuesti natuke traavi ja Merle saatis lattaeda hüppama. Kõik klappis ja rohkem ma ei tulnud.
Nii palju starte tähendas konveierit ja mind lasti platsile kui eelmine alles stardiliinile lähenes. Tegin aiaääres oma ringikest ja tundisin kuidas süda tagus. Esimest korda peale poissi Ottokaga võisteldes oli mu keskendumisvõime piisavalt alles, et mulle midagi ka meelde jääks. Kordasin rada nagu mingit mantrat ja tegin oma naljakaid hingamisharjutusi. Korrutasin endale, et käed ja jalad on ikkagi minu omad ja teevad nii nagu mina tahan, mitte ei tudise omaette. Sellele kõigele on nii naljakas tagasi mõelda, et ma olen nagu väike paanikas laps seal keset suurt platsi.. Et mis mõnu sellest siis on? Aga minu jaoks on see nagu väike võit iseenda üle ja selle suve 2 võistlust on eelmise aasta omadega võrreldes ikka väga toredad olnud.
Igatahes oli parkuur hea. Rajameister ei olnud asja liiga keeruliseks ajanud ja tõkked olid mõnusad. Teisele läksime liiga alla, aga tundes Ottokat viskasin ratsme ära ja ta ronis sealt üle. Rääkisin talle juttu, kui tubli ta on ja edasi läks hästi. Teises osas püüdsin natuke ikka sõita ka. Väga väikesi pöördeid ei teinud, aga kõik tuli nii, nagu plaanisin, mitte suuremad, ja selle üle oli mul väga hea meel. Viimasele läks ta juba päris lendu ning mul oli valida, kas liiga alla või liiga kaugelt. Usaldasin Ottoka võimet kaugelt välja hüpata ja saatsin ta lendu. Poiss ei hakelnud ja hüppas. Natuke lame hüpe tuli ja ta katsus ka, aga õnn oli meie poolel. Tulemuseks puhas sõit ja 11 auhinnaline koht. 18 paari said kohale :D
Ma ei olegi kunagi varem nii rohkearvulises konkurentsis startinud. Minust eespool olid tublid sõitjad. Palju poniratsanikke, kelle jaoks raja teine osa võimaldas päris häid pöördeid teha, kui hobune ka viltu kindlalt hüppab. Pinnas oli superhea ja seega julgesid ka paljud riske võtta.
Mina olin ja olen nii oma sõiduga kuid eelkõige Ottokaga väga väga rahul. Poja hoolitseb minu eest ülimalt eeskujulikult ja nagu näha, siis annab mulle ka väikesed apsud andeks. Söötsin talle pärast hunniku porgandeid sisse ja ootasime 105 algust. G läks seda sõitma. Mulle jääb see veel paljuks, aga kui kodus sedasi trenni edasi teha, siis vb kunagi....
Monday, August 13, 2012
Lagedy Derby
Õhtul plaani pidades, et kes kellega autosse panna ja millisesse vahetusse, sest lagedile pidi järvelt tulema 3x5 +2 hobust/poni, tekkis mul mõte, et mingi osa neist saaks ju ka minu hoovi panna, et lapsed ei peaks neid terve päeva näpu otsas hoidma.
Moosisin I ära ja hommikul 9 saabus esimene sats. Samuti ka võistlejad oma sõiduautodega. Juhendasin neid, et nad naabrite hoovidesse või murule ei pargiks ja esimesed 5 elukat said oma päevahotelli sisse kolitud. Jossikule tegime eraldi aiakese aia taha nurka ja ülejäänud gäng oli siis tee poolses osas. Naabrid tulid suure sagimise peale vaatama, et mis toimub. Nähes kampa kabjalisi minu õues muru söömas oli üllatus korralik. Vabandasin juba ette, et me nende sissesõiduteed natuke kasutame ja lubasin kõiki manitseda, et sinna parkida ei tohi. Seletasin ka, et vot suured võistused ja siis peab ju elukad kuhugi panema :)
Kõik 17 päris korraga mul aias ei olnud, aga päeva lõpuks käisid kõik sealt läbi küll. Lisaks veel üks, kes oli teisest tallist ja paraku sai selle tõttu ka natuke kiusakate ponide kapju tunda. Meie talli oma elukad said õnneks viisakalt läbi. Natuke kiuksumist ikka oli, sest palju loomi ja väike plats, aga õnneks piirdus nende omavaheline jagelemine vaid kiuksumisega. Hambad ja jalad käiku ei läinud.
Esimene sõit oli ülikerge maastikusõit kõrgusega kuni 50cm. Tõkked olid tõepooles maasse kaevatud ja väga väga pisikesed. Simoni klubi alt startis terve rodu sõitjaid ja minu enda õpilastest oli stardis JB ja K. Juba üksi Simonlasi oli terve trobikond ja omadele elati ikka meeletult kaasa. Kisakoori aktiivsus oli jalkamängule vastav. Vaata et hoogsamgi. Tundus, et sõitjad said publiku toest kasu ka, sest rosetirivisse oli trüginud vaid 3 teiste klubide esindajat.
JB ja Jossik tegid ka puhta sõidu! Terve selle aja klammerdusin ma posti külge, et oma jäsemeid paigal hoida. JB sai hea tunde kätte ja sõit oli väga ilus. Ponikene küll vahtis publikut natuke ja tahtis ühest tõkkest mööda hiilida, aga plika oli tubli ja võitles lõpuni. Pressis poni tõkkeni ja naksti üle. Ma lähen alati nii nii sapsu täis ja kui ta sõidu lõpetas siis röökisin ikka meie kooriga täiest kõrist kaasa. Ise värisesin nagu haavaleht. Minu pabistamine pakkus paljudele nalja. naersin ise kah, et nüüd ma vähemalt kallistan posti ja ei hüple raja ääres kaasa :D
T sõitis ka Jossikuga aga kitsas süsteem sai saatuslikuks ja seega said nad maha ajamise eest 4kp. Aga sõit oli vägagi söödav ja seega võib ka tema endaga rahul olla. Oma teise poniga sai ta ka auhinnalisele kohale ja seega oli päev igati korda läinud.
Miniderby, 80cm, oli päris korralik. Kõrgused ei olnud laes, küll aga oli palju tehnilisi kohti sisse pandud.
Kitsas süsteem väga pikast lähenemisest.
Mäest alla hüpe süsteemina. See oli küll märgitud kaheks eraldi tõkkeks, aga siiski oli see pankett alla, fule ja uuesti alla koos lattaiaga. Siis veel mõned sammud ja jälle lattaed. Piisavalt keeruline.
Mäe otsas oli herdel ja kohe maandumisel mäest alla sõit ning valik, kas minna otse ja järsust mäest ja mõne fulee pärast lattaed, või siis kaarega ja raskest pöördest see lattaed.
Tagasipöördest pruun lai okser.
Ja muidugi klassikaline tugevalt viltune lattaed, peale mida järsk pööre vasakule. Kui välja ei keera, siis sumad tiiki sisse.
Samuti lagedi platsile omane metsa sisse sõit ja metsavahel tõkked.
Seega oli pusimist piisavalt. Minu arust liigagi palju, sest 45 startinust lõpetasid vigadetta vaid 4 paari. G ja Ottokas ajasid tagasipöördest pruuni okseri maha. Aga see 4kp ja kiire aeg olid piisavad 5ndaks kohaks. See koht oli aga piisavat magus, sest sõit oli hea ja selja taha jäeti ju ikkagi 40 sõitjat.
K ja Zortsik startisid nii 50cm kui ka 80s. 50s tuli õnnetu kukkumine, sest Z ei saanud aru, mida ta hüppama peaks ja põrutas üle suure kännu, jäi jalgupidi sinna natuke kinni ja K sadas üle kaela korraliku matsuga alla. Õnneks oli ehmatus suurem kui tegelik kahju ja seega läksid nad ka 80s starti. Kokku said vist 12kp, aga lõpetatud sõit oli meie jaoks tõeline saavutus. K ise suutis mõelda ja toimetada ja mis peamine, hobune ei tõrkunud. Maha ajamist juhtub ikka, sellest pole pooltki nii hullu, kui tõrkumisest.
100cm derby oli aga lisaks tehnilisusele ka korralikult lakke kruvitud. starte oli taaskord palju, aga puhtaid parkuure vaid 1 ja seegi paar sai karistuspunkte, seda siis ületatud normiaja eest. Seega liiga raske rada oli seekord üles pandud. Aga mis seal ikka kogemusi said sõitjad kuhjaga.
G ja Ottokas tegid rajal 3 viga. Kitsas süsteem, okser-lattaed, oli esimene. Aed tuli maha, sest G ei taju veel hästi, kui suur see hoog ikkagi on ja pikk lähenemine andis oma osa. Teine oli jälle seesama tagasipööre, kus käsi jäi natuke peale ja hobune tõkke suhtes viltu ka. Viimane majaajamine tuli mäe taga, seega ma ei tea, mis juhtus.
Aga puhtalt tuli allahüppe rida, kus lattaed teisel allahüppel ja järgmine lattaed kohe sinna otsa said komistuskiviks päris paljudele. Samuti viimane kombinatsioon: mäe otsas herdel, mäest alla ja siis kohe järsem langus ning päris lähedale toodud kõrge lattaed. Enam ei olnud võimalik sinna peale ringiga minna ja seega pidi järsu allamineku valima. Sealt otse aga osutus kõrge lattaed paljudele liiga raskeks. Ottokas punnis end sealt üle.
Tulemuseks 12kp ja II koht! Super tulemus ja oii kui magus võit. Meie jaoks oli see võit. G ei ole Ottokaga veel palju kogemusi. Ei saaks öelda, et tal sellistel kõrgustel üldse palju kogemusi oleks, seega väga tubli tulemus!
Pakkisime oma kabjaliste karja sisse ja kell 8 lahkus minu hoovist viimane autotäis. Käisin ise ka tallis, et Otto maha võtta ja asjad ära panna. Andsin poistele veel porgandit ja tulin koju. Hobuste päevahotelli ala oli puhtaks näritud. Vaid üksikud söömiskõlbmatuks tunnistatud jurakad turritasid siin-seal. Kõvasti väetist, mida ma saan nüüd kokku koguda ja vaarikate alla panna, vedeles ka igal pool. Hobustele oli pandud aiakärusse ka joogivesi ja seda kasutasid nad tublisti. Mitu korda sai käru täidetud. Kogu seltskond kiitis ürituse igate pidi õnnestunuks.
Nv oli ka mu õde perega meil, et oma ponile Jossikule kaasa elada. Kui Jossik oli esimese vahetusega kodu poole teele saadetud siis startisid ka nemad Otepää poole emale külla. Kaasa haarasid nad ka DK. Juba eelmine nädal leppisime emaga kokku, et ta võtab poisi nädalaks enda juurde, aga kuidagi äkki jõudis see mineku hetk kätte. Keset melu, hobustega mässamist ja asjade pakkimist sia ka DK-le kott pakitud. Ja ilma korrliku hüvastijätuta, vaid ühe kasima kallistuse ja musiga ta läkski. Lehvitas autost naeratus näos ja saatis õhumusisid ja kallisid.
Ma tunnistan ausalt, et olen napakas kontrollfriigist ema, sest olen täna hommikul juba 3x oma emale helistanud :D Ema õnneks vaid naerab mu muretsemise peale. Eks ta saab aru, et esimest korda oma last nii kaugele saata ei ole väga lihtne. Ma usun, et ajaga läheb see kergemaks, aga hetkel on mõtted ikka päris hajevil seega andestage kirjavead :D
Moosisin I ära ja hommikul 9 saabus esimene sats. Samuti ka võistlejad oma sõiduautodega. Juhendasin neid, et nad naabrite hoovidesse või murule ei pargiks ja esimesed 5 elukat said oma päevahotelli sisse kolitud. Jossikule tegime eraldi aiakese aia taha nurka ja ülejäänud gäng oli siis tee poolses osas. Naabrid tulid suure sagimise peale vaatama, et mis toimub. Nähes kampa kabjalisi minu õues muru söömas oli üllatus korralik. Vabandasin juba ette, et me nende sissesõiduteed natuke kasutame ja lubasin kõiki manitseda, et sinna parkida ei tohi. Seletasin ka, et vot suured võistused ja siis peab ju elukad kuhugi panema :)
Kõik 17 päris korraga mul aias ei olnud, aga päeva lõpuks käisid kõik sealt läbi küll. Lisaks veel üks, kes oli teisest tallist ja paraku sai selle tõttu ka natuke kiusakate ponide kapju tunda. Meie talli oma elukad said õnneks viisakalt läbi. Natuke kiuksumist ikka oli, sest palju loomi ja väike plats, aga õnneks piirdus nende omavaheline jagelemine vaid kiuksumisega. Hambad ja jalad käiku ei läinud.
Esimene sõit oli ülikerge maastikusõit kõrgusega kuni 50cm. Tõkked olid tõepooles maasse kaevatud ja väga väga pisikesed. Simoni klubi alt startis terve rodu sõitjaid ja minu enda õpilastest oli stardis JB ja K. Juba üksi Simonlasi oli terve trobikond ja omadele elati ikka meeletult kaasa. Kisakoori aktiivsus oli jalkamängule vastav. Vaata et hoogsamgi. Tundus, et sõitjad said publiku toest kasu ka, sest rosetirivisse oli trüginud vaid 3 teiste klubide esindajat.
JB ja Jossik tegid ka puhta sõidu! Terve selle aja klammerdusin ma posti külge, et oma jäsemeid paigal hoida. JB sai hea tunde kätte ja sõit oli väga ilus. Ponikene küll vahtis publikut natuke ja tahtis ühest tõkkest mööda hiilida, aga plika oli tubli ja võitles lõpuni. Pressis poni tõkkeni ja naksti üle. Ma lähen alati nii nii sapsu täis ja kui ta sõidu lõpetas siis röökisin ikka meie kooriga täiest kõrist kaasa. Ise värisesin nagu haavaleht. Minu pabistamine pakkus paljudele nalja. naersin ise kah, et nüüd ma vähemalt kallistan posti ja ei hüple raja ääres kaasa :D
T sõitis ka Jossikuga aga kitsas süsteem sai saatuslikuks ja seega said nad maha ajamise eest 4kp. Aga sõit oli vägagi söödav ja seega võib ka tema endaga rahul olla. Oma teise poniga sai ta ka auhinnalisele kohale ja seega oli päev igati korda läinud.
Miniderby, 80cm, oli päris korralik. Kõrgused ei olnud laes, küll aga oli palju tehnilisi kohti sisse pandud.
Kitsas süsteem väga pikast lähenemisest.
Mäest alla hüpe süsteemina. See oli küll märgitud kaheks eraldi tõkkeks, aga siiski oli see pankett alla, fule ja uuesti alla koos lattaiaga. Siis veel mõned sammud ja jälle lattaed. Piisavalt keeruline.
Mäe otsas oli herdel ja kohe maandumisel mäest alla sõit ning valik, kas minna otse ja järsust mäest ja mõne fulee pärast lattaed, või siis kaarega ja raskest pöördest see lattaed.
Tagasipöördest pruun lai okser.
Ja muidugi klassikaline tugevalt viltune lattaed, peale mida järsk pööre vasakule. Kui välja ei keera, siis sumad tiiki sisse.
Samuti lagedi platsile omane metsa sisse sõit ja metsavahel tõkked.
Seega oli pusimist piisavalt. Minu arust liigagi palju, sest 45 startinust lõpetasid vigadetta vaid 4 paari. G ja Ottokas ajasid tagasipöördest pruuni okseri maha. Aga see 4kp ja kiire aeg olid piisavad 5ndaks kohaks. See koht oli aga piisavat magus, sest sõit oli hea ja selja taha jäeti ju ikkagi 40 sõitjat.
K ja Zortsik startisid nii 50cm kui ka 80s. 50s tuli õnnetu kukkumine, sest Z ei saanud aru, mida ta hüppama peaks ja põrutas üle suure kännu, jäi jalgupidi sinna natuke kinni ja K sadas üle kaela korraliku matsuga alla. Õnneks oli ehmatus suurem kui tegelik kahju ja seega läksid nad ka 80s starti. Kokku said vist 12kp, aga lõpetatud sõit oli meie jaoks tõeline saavutus. K ise suutis mõelda ja toimetada ja mis peamine, hobune ei tõrkunud. Maha ajamist juhtub ikka, sellest pole pooltki nii hullu, kui tõrkumisest.
100cm derby oli aga lisaks tehnilisusele ka korralikult lakke kruvitud. starte oli taaskord palju, aga puhtaid parkuure vaid 1 ja seegi paar sai karistuspunkte, seda siis ületatud normiaja eest. Seega liiga raske rada oli seekord üles pandud. Aga mis seal ikka kogemusi said sõitjad kuhjaga.
G ja Ottokas tegid rajal 3 viga. Kitsas süsteem, okser-lattaed, oli esimene. Aed tuli maha, sest G ei taju veel hästi, kui suur see hoog ikkagi on ja pikk lähenemine andis oma osa. Teine oli jälle seesama tagasipööre, kus käsi jäi natuke peale ja hobune tõkke suhtes viltu ka. Viimane majaajamine tuli mäe taga, seega ma ei tea, mis juhtus.
Aga puhtalt tuli allahüppe rida, kus lattaed teisel allahüppel ja järgmine lattaed kohe sinna otsa said komistuskiviks päris paljudele. Samuti viimane kombinatsioon: mäe otsas herdel, mäest alla ja siis kohe järsem langus ning päris lähedale toodud kõrge lattaed. Enam ei olnud võimalik sinna peale ringiga minna ja seega pidi järsu allamineku valima. Sealt otse aga osutus kõrge lattaed paljudele liiga raskeks. Ottokas punnis end sealt üle.
Tulemuseks 12kp ja II koht! Super tulemus ja oii kui magus võit. Meie jaoks oli see võit. G ei ole Ottokaga veel palju kogemusi. Ei saaks öelda, et tal sellistel kõrgustel üldse palju kogemusi oleks, seega väga tubli tulemus!
Pakkisime oma kabjaliste karja sisse ja kell 8 lahkus minu hoovist viimane autotäis. Käisin ise ka tallis, et Otto maha võtta ja asjad ära panna. Andsin poistele veel porgandit ja tulin koju. Hobuste päevahotelli ala oli puhtaks näritud. Vaid üksikud söömiskõlbmatuks tunnistatud jurakad turritasid siin-seal. Kõvasti väetist, mida ma saan nüüd kokku koguda ja vaarikate alla panna, vedeles ka igal pool. Hobustele oli pandud aiakärusse ka joogivesi ja seda kasutasid nad tublisti. Mitu korda sai käru täidetud. Kogu seltskond kiitis ürituse igate pidi õnnestunuks.
Nv oli ka mu õde perega meil, et oma ponile Jossikule kaasa elada. Kui Jossik oli esimese vahetusega kodu poole teele saadetud siis startisid ka nemad Otepää poole emale külla. Kaasa haarasid nad ka DK. Juba eelmine nädal leppisime emaga kokku, et ta võtab poisi nädalaks enda juurde, aga kuidagi äkki jõudis see mineku hetk kätte. Keset melu, hobustega mässamist ja asjade pakkimist sia ka DK-le kott pakitud. Ja ilma korrliku hüvastijätuta, vaid ühe kasima kallistuse ja musiga ta läkski. Lehvitas autost naeratus näos ja saatis õhumusisid ja kallisid.
Ma tunnistan ausalt, et olen napakas kontrollfriigist ema, sest olen täna hommikul juba 3x oma emale helistanud :D Ema õnneks vaid naerab mu muretsemise peale. Eks ta saab aru, et esimest korda oma last nii kaugele saata ei ole väga lihtne. Ma usun, et ajaga läheb see kergemaks, aga hetkel on mõtted ikka päris hajevil seega andestage kirjavead :D
Monday, August 6, 2012
Tartu tripp
Mu kallis mees ei olnud mitte õnnelik, kui teatasin, et peaksin laupäeva hommikul u 7 paiku tallis olema. Nurises mis ta nurises, aga talli pidi ta mu viima. Tee pealt haarasime G ka peale ja jõudsime ilusti kohale.
Kokku oli 7 hobust, 6 võistlejat, Merle ja mina. Autosse topitud asjade kuhja järgi jäi mulje nagu me läheks nädalaks, mitte üheks ööks. Igaks juhuks vaja ju ikka nii vihmase kui sooja ilma riided endale ja ka hobusele vihmatekk ja putukatekk ja kõik muud jutud. Söödad ka vaja ikka varuga panna jne. Nii see Merle buss punni pakitigi.
T oli meil transamees. tema autosse läks kolm ja treikuga sappa 2 hobust. Merle treikusse 2. Otto oli T autos seina ääres. Kõrval üks ponidest ja nel kahel nina ees veel pisike Hobbsike. Poiss läks väga ilusti peale ja kui kohale jõudes maha võtsime, siis polnudki nad end ligumärjaks higistanud. Juu oli siis rahulik sõit. Panime hobused boksidesse ja heina ette ning plikad lippasid rada vaatama.
Skeem:
Otto start oli alles 3 ajal ja seega aega piisavalt. Püüdsin oma nina võimalikult vähe vahele toppida ja aidata, kui abi vajati. Endalegi üllatuseks ei olnud ma väga närvis. Väike sabin oli sees, aga ei midagi hullu. Väike ootusärevus segamini pabinaga. Hindekohtunikud olid mulle kohtunikuna täiesti võõrad. Ü. Voolaine, kellest ma (häbi tunnistada) üldse midagi ei tea ja M. Einaste, keda mina tunnen takistussõidu kohtunikuna. Seda, et ta ka skeeme hindab, ma ei teadnud. Ma ei osanud midagi oodata, aga se emis tuli, oli mulle igatahes väike pettumus.
Mulle meeldis hobune soojenduses. Mul on ju hea võrdlus kodustest trennidest olemas ja viimaseid skeemitrenne ritta seades oli Otto ikka väga hää. Lõdvestas ja oli igati mõnus ja pehme. Niipalju kui ma skeemi nägin, siis jah, apsakaid oli ja ka üks suuremat sorti kala, aga üldmulje mulle meeldis. Niidu skeemiga võrreldes oli hobune pehmem ja elastsem, painutas paremini. Samas ei olnud sellist energiat ja ülesmäge liikumist. Täpsuse kohapealt on mida timmida. Hinnetest selgus ka see, et need kohtunikud tahavad näha täpsust. Ütleme nii, et skeemi oleks pidanud sõitma nii, nagu mina seda 10-15a tagasi tegin. Aga kuna ma olen end vist juba liiga palju sinna nõtkuse ja pehmuse maailma sisse viinud, oli minu hinnan skeemile kohtunike omast kõvasti parem ja see oligi pettumus. Oli kahel põhjusel. Esiteks, et ma ise nö valesti vataasin ja teiseks, et kohtunikud nii karmid olid. Samas oldi peaaegu kõigi vastu karm. Mul on kahju, et ma ei näinud kõigi sõite, sest siis oleks ehk parem arusaam tekkinud, et mida nad sõitudest ootavad, aga mingi pildi sain ikka. Paremusjärjestus oli täitsa oke, kuid mõningad asjad jäävad sest koolisõidumaailmas mulle endiselt arusaamatuks. Ilmselt igaveseks.
Parkuur:
Teisel platsil oli üles pandud parkuur, mis oli nii 85cm kui ka 105cm sama. Soojendusplats oli meeletult libe, seega mingeid häid hüppeid loota ei olnud. Julgustasin G-d hobust usaldama ja andsin oma parima, et filmida. Kohe parkuuri alguses puges mulle herilane põue ja saingi suraka kirja. Seega oli parkuuri algus filmil paras kirumine :D Kallistasin kõvasti aiaposti, et käed nii palju ei väriseks ja püüdsin filmida. Sõit oli puhas! G kommenteeris pärast, et vahepeal oli küll surm silme ees. Siis teadsin, et Otto oli omas elemendis ja siit see puhas sõit tuli :D
Kross:
kross oli teisel päeval aga rajaga tutvuti õhtul peale parkuuride lõppu. Rada käies tundisn, kuidas ärevus minus kasvas. Osad palgid olid madalad ja täitsa hüpatavad. Isegi minu meelest. Samas osad asjad olid ikka pääääris kõrged ja jubedad. Kui G starti tuli, siis ma filmida ei suutnud. Kaamera andsin targu ära ja värisesin seal omaette. 4 ette tõrge.. Õigemini ei tõrkunud ta sinna ette, vaid jooksis lihtsalt mööda, sest G ei saanud teda korraks vastama. Mõtlesin juba, et nüüd ongi kõik, sest see 4s oli tavaline palguke ja jubedamad kollid olid alles ees. Aga edasi läks ilusti. G sakutas ta 4-5 fuleed enne tõket korraks vastama ja siis sõitis peale. Ottokas isegi ei kõhelnud nende kollide ees, mida ma arvasin, et ta võiks passida. Ja siis 24, viimane tõke kodu poole. Ottokal hea hoog sees ja G oli ilmselt juba väga vässu, sest hobune kihutas lihtsalt otse tõkkest mööda kodu suunas. G sakutas kuis jaksas, et tagasi saada ja uuele katsele minna. Siis sai ka hobune aru, et 1 veel vaja hüpata. Ilma probleemideta üle ja kodus nad olidki. LÄBI! Olin Õnnelik ja kurb korraga, sest oleks ju ometi kvalifikatsiooni lootnud. Aga samas olid nad isegi väga väga tublid, sest sõita võõras rada kenasti lõpuni oli suur saavutus. Niidus olid ju kõik tõkked tuttavad, siin aga täiesti uued.
Tulemuseks oli aga siiski auhinnaline V koht ja rosetike :) Pakkisime rahulikult asjad kokku ja veeresime koju. Pesin Ottoka puhtaks, plikad pakkisid auto lahti ja koristasid sadularuumi ära. Andsin veel J+J-le trenni ja siis tuligi I meile järele.
Väsitav aga väga äge nv oli. Tõeliselt äge :)
Kokku oli 7 hobust, 6 võistlejat, Merle ja mina. Autosse topitud asjade kuhja järgi jäi mulje nagu me läheks nädalaks, mitte üheks ööks. Igaks juhuks vaja ju ikka nii vihmase kui sooja ilma riided endale ja ka hobusele vihmatekk ja putukatekk ja kõik muud jutud. Söödad ka vaja ikka varuga panna jne. Nii see Merle buss punni pakitigi.
T oli meil transamees. tema autosse läks kolm ja treikuga sappa 2 hobust. Merle treikusse 2. Otto oli T autos seina ääres. Kõrval üks ponidest ja nel kahel nina ees veel pisike Hobbsike. Poiss läks väga ilusti peale ja kui kohale jõudes maha võtsime, siis polnudki nad end ligumärjaks higistanud. Juu oli siis rahulik sõit. Panime hobused boksidesse ja heina ette ning plikad lippasid rada vaatama.
Skeem:
Otto start oli alles 3 ajal ja seega aega piisavalt. Püüdsin oma nina võimalikult vähe vahele toppida ja aidata, kui abi vajati. Endalegi üllatuseks ei olnud ma väga närvis. Väike sabin oli sees, aga ei midagi hullu. Väike ootusärevus segamini pabinaga. Hindekohtunikud olid mulle kohtunikuna täiesti võõrad. Ü. Voolaine, kellest ma (häbi tunnistada) üldse midagi ei tea ja M. Einaste, keda mina tunnen takistussõidu kohtunikuna. Seda, et ta ka skeeme hindab, ma ei teadnud. Ma ei osanud midagi oodata, aga se emis tuli, oli mulle igatahes väike pettumus.
Mulle meeldis hobune soojenduses. Mul on ju hea võrdlus kodustest trennidest olemas ja viimaseid skeemitrenne ritta seades oli Otto ikka väga hää. Lõdvestas ja oli igati mõnus ja pehme. Niipalju kui ma skeemi nägin, siis jah, apsakaid oli ja ka üks suuremat sorti kala, aga üldmulje mulle meeldis. Niidu skeemiga võrreldes oli hobune pehmem ja elastsem, painutas paremini. Samas ei olnud sellist energiat ja ülesmäge liikumist. Täpsuse kohapealt on mida timmida. Hinnetest selgus ka see, et need kohtunikud tahavad näha täpsust. Ütleme nii, et skeemi oleks pidanud sõitma nii, nagu mina seda 10-15a tagasi tegin. Aga kuna ma olen end vist juba liiga palju sinna nõtkuse ja pehmuse maailma sisse viinud, oli minu hinnan skeemile kohtunike omast kõvasti parem ja see oligi pettumus. Oli kahel põhjusel. Esiteks, et ma ise nö valesti vataasin ja teiseks, et kohtunikud nii karmid olid. Samas oldi peaaegu kõigi vastu karm. Mul on kahju, et ma ei näinud kõigi sõite, sest siis oleks ehk parem arusaam tekkinud, et mida nad sõitudest ootavad, aga mingi pildi sain ikka. Paremusjärjestus oli täitsa oke, kuid mõningad asjad jäävad sest koolisõidumaailmas mulle endiselt arusaamatuks. Ilmselt igaveseks.
Parkuur:
Teisel platsil oli üles pandud parkuur, mis oli nii 85cm kui ka 105cm sama. Soojendusplats oli meeletult libe, seega mingeid häid hüppeid loota ei olnud. Julgustasin G-d hobust usaldama ja andsin oma parima, et filmida. Kohe parkuuri alguses puges mulle herilane põue ja saingi suraka kirja. Seega oli parkuuri algus filmil paras kirumine :D Kallistasin kõvasti aiaposti, et käed nii palju ei väriseks ja püüdsin filmida. Sõit oli puhas! G kommenteeris pärast, et vahepeal oli küll surm silme ees. Siis teadsin, et Otto oli omas elemendis ja siit see puhas sõit tuli :D
Kross:
kross oli teisel päeval aga rajaga tutvuti õhtul peale parkuuride lõppu. Rada käies tundisn, kuidas ärevus minus kasvas. Osad palgid olid madalad ja täitsa hüpatavad. Isegi minu meelest. Samas osad asjad olid ikka pääääris kõrged ja jubedad. Kui G starti tuli, siis ma filmida ei suutnud. Kaamera andsin targu ära ja värisesin seal omaette. 4 ette tõrge.. Õigemini ei tõrkunud ta sinna ette, vaid jooksis lihtsalt mööda, sest G ei saanud teda korraks vastama. Mõtlesin juba, et nüüd ongi kõik, sest see 4s oli tavaline palguke ja jubedamad kollid olid alles ees. Aga edasi läks ilusti. G sakutas ta 4-5 fuleed enne tõket korraks vastama ja siis sõitis peale. Ottokas isegi ei kõhelnud nende kollide ees, mida ma arvasin, et ta võiks passida. Ja siis 24, viimane tõke kodu poole. Ottokal hea hoog sees ja G oli ilmselt juba väga vässu, sest hobune kihutas lihtsalt otse tõkkest mööda kodu suunas. G sakutas kuis jaksas, et tagasi saada ja uuele katsele minna. Siis sai ka hobune aru, et 1 veel vaja hüpata. Ilma probleemideta üle ja kodus nad olidki. LÄBI! Olin Õnnelik ja kurb korraga, sest oleks ju ometi kvalifikatsiooni lootnud. Aga samas olid nad isegi väga väga tublid, sest sõita võõras rada kenasti lõpuni oli suur saavutus. Niidus olid ju kõik tõkked tuttavad, siin aga täiesti uued.
Tulemuseks oli aga siiski auhinnaline V koht ja rosetike :) Pakkisime rahulikult asjad kokku ja veeresime koju. Pesin Ottoka puhtaks, plikad pakkisid auto lahti ja koristasid sadularuumi ära. Andsin veel J+J-le trenni ja siis tuligi I meile järele.
Väsitav aga väga äge nv oli. Tõeliselt äge :)
Friday, August 3, 2012
Veel hala
Kuna eestlase lemmiktoit olevat teine eestlane, siis palun, siin on veel materjali, mis õelutsejatel südamed põksuma paneb. Ehkki samas vb ei pane ka, sets ma olen viimasel ajal ikka väga omaette hoidev ja seega pole vast kellelegi varba peale astunud.
Igatahes olen ma jälle katki. Jah just jälle. Alles mul oli vasakul roide vahel närvipõletik. Selle kullakese sain niitväljal 3v jälgides. Paar päeva olin päris audis, siis veel paar nädalat tasapisi paranes. See oli siis juuli alguses. Nüüd eelmine laupäev tegin batuudil kukerpalli ja kusagilt selja-kaela-turja piirkonnast käis nõks läbi. Polnud hullu midagi ja hüppasin edasi. Ööseks olin aga kange ja siiamaani on valus. Kui esialgu oli mingi koht selja peal kange ja pead liigutada ei saanud, siis nüüd on see kangus laiali valgunud. Pead ei saa ikka liigutada aga lisaks seljale on valus veel kael ja õlad.
Ma ei tea, kuidas ma nii saamatu olen ja end pidevalt ära lõhun. See suvi juba kolmas laks. Esimene oli ülimalt tobe peaaegu kukkumine hüppetrennis, kus reielihase ära lõin. Ei ole see suvi mulle hea. No kohe mitte ei ole. Kui suve alguses jõudsin ikka sadulasse ka, siis viimasel ajal ei jõua kohe kuidagi. Kurb. August on ka väga võistlusterohke ja seega ma ei hakka ka väga pressima. Vb just peaks, et saaks ise ka ikka mõne stardi teha.. Eks vaatab.
Aga headst asjadest ka. Õelukid võivad nüüd akna kinni panna. Parastamise aeg sai läbi :D
Ottokene läheb homme Tartusse 3v sõitma. Ma olen jube ette närvis, nagu ikka. Lähen kaasa ka ja loodan, et minust on rohkem kasu kui kahju seal raja ääres tõmmeldes :D Homme saab väga varane äratus olema :s
Ja 25.08 teeme Nuhjas Kõksu. Juhend sai valmis ja üles, nüüd nuputan radade kallal. Materjaliga ei ole priisata ja nii tuleb ajusid ragistada. Joonistan mõned kavandid ja pean L-ga nõu, mis talle rohkem meeldivad. Eks siis paistab, mis lõpuks üles pannakse. L organiseeris lattide värvimise ja seega peaks meie platsikene vähemalt väga ilus välja nägema :)
Ponikoolis elu keeb. Lapsi on palju ja kõik on toredad. Vaikselt harjutame erinevaid skeeme ja plaanis on minna ka väljapoole proovima traaviskeemi ja nuhja latid maas rada läbi sõitma. Peale pikka ponipäeva tunnen end küll tühjaks pigistatud sidrunina, aga samas kui koju jõuan on juba jälle hea mõelda, et nii vahvad trennid olid. Näis, mis siis saama hakkab, kui kooli-/lasteaiaaeg jälle käes.
Igatahes olen ma jälle katki. Jah just jälle. Alles mul oli vasakul roide vahel närvipõletik. Selle kullakese sain niitväljal 3v jälgides. Paar päeva olin päris audis, siis veel paar nädalat tasapisi paranes. See oli siis juuli alguses. Nüüd eelmine laupäev tegin batuudil kukerpalli ja kusagilt selja-kaela-turja piirkonnast käis nõks läbi. Polnud hullu midagi ja hüppasin edasi. Ööseks olin aga kange ja siiamaani on valus. Kui esialgu oli mingi koht selja peal kange ja pead liigutada ei saanud, siis nüüd on see kangus laiali valgunud. Pead ei saa ikka liigutada aga lisaks seljale on valus veel kael ja õlad.
Ma ei tea, kuidas ma nii saamatu olen ja end pidevalt ära lõhun. See suvi juba kolmas laks. Esimene oli ülimalt tobe peaaegu kukkumine hüppetrennis, kus reielihase ära lõin. Ei ole see suvi mulle hea. No kohe mitte ei ole. Kui suve alguses jõudsin ikka sadulasse ka, siis viimasel ajal ei jõua kohe kuidagi. Kurb. August on ka väga võistlusterohke ja seega ma ei hakka ka väga pressima. Vb just peaks, et saaks ise ka ikka mõne stardi teha.. Eks vaatab.
Aga headst asjadest ka. Õelukid võivad nüüd akna kinni panna. Parastamise aeg sai läbi :D
Ottokene läheb homme Tartusse 3v sõitma. Ma olen jube ette närvis, nagu ikka. Lähen kaasa ka ja loodan, et minust on rohkem kasu kui kahju seal raja ääres tõmmeldes :D Homme saab väga varane äratus olema :s
Ja 25.08 teeme Nuhjas Kõksu. Juhend sai valmis ja üles, nüüd nuputan radade kallal. Materjaliga ei ole priisata ja nii tuleb ajusid ragistada. Joonistan mõned kavandid ja pean L-ga nõu, mis talle rohkem meeldivad. Eks siis paistab, mis lõpuks üles pannakse. L organiseeris lattide värvimise ja seega peaks meie platsikene vähemalt väga ilus välja nägema :)
Ponikoolis elu keeb. Lapsi on palju ja kõik on toredad. Vaikselt harjutame erinevaid skeeme ja plaanis on minna ka väljapoole proovima traaviskeemi ja nuhja latid maas rada läbi sõitma. Peale pikka ponipäeva tunnen end küll tühjaks pigistatud sidrunina, aga samas kui koju jõuan on juba jälle hea mõelda, et nii vahvad trennid olid. Näis, mis siis saama hakkab, kui kooli-/lasteaiaaeg jälle käes.
Wednesday, August 1, 2012
Maailm koosneb detailidest
Ma olen vist oma selja jamadest juba tervele maailmale rääkinud, aga mis meelel see keelel, seega veel natuke minu invaliidsusest.
Kogu see trall hakkas tegelikult juba palju varem, kui ma eales oleks osanud arvata. Ei osanud ju ma ise, ega ka kooli arst või perearst siis sellele tähelepanu pöörata. Ehkki õigem oleks vist öelda, et mina ei osanud ja teised ei viitsinud süveneda. See on veelkord tõestuseks, et kui ise enda või oma lähedaste eest emalõvina ei võitle, siis pole meie meditsiinisüsteemis mingit lootust õigeaegselt korralikku algpõhjustega diagnoosi saada ja veel vähem algpõhjustele suunatud ravi loota.
Igatahes oli see vist 7 või 8 klass, kui mu jalad, eelkõige kannad, hakkasid peale igat jooksujupikest hullu moodi valutama. Pikema distantsi (km või rohkem), või kõvema pinnase korral oli kandade valu ikka nii korralik, et jalgu paari minuti jooksul alla ei saanud. Minu tolleaegne kekaõps ütles, et see on kasvuvalu ja ärgu ma virisegu. Tehnika olevat õige, sest tema jälgis seda ju hoolega ja kooli staadioni pinnas olevat ka korralik. Mis mul nolgil siis üle jäi, kui vait olla ja edasi teenida.
Kurtsin oma muret ka kooliarstile, kes oli õpetajaga ühel meelel. Perearst vaatas jalgu, pigistas kandu siit ja sealt ja kuna muidu ei valutanud, kui ainult pärast jooksmist, siis kehitas ta õlgu ja arvas, et küllap läheb ise mööda.
Ja mööda ta läkski, aga mitte ilma pöördumatute tagajärgedeta.
Gümnaasiumi ajaks olid kannavalud unustatud ja lemmik ala koolis endiselt jooksmine. Silmamõõt ning käe ja silma kordinatsioon on mul kõvasti puudulikud ja seega olen ma visatavaid või löödavaid elemente käsitsedes ohuks kõigile lähedal viibijatele. Seega kõigi huvides lubas gümnaasiumi kekaõps mul lihtsalt joosta samal ajal kui teised pallimänge mängisid. Kõik olid rahul.
Ratsutamas käisin ka 6x nädalas ja trennides tervisega muresid ei olnud. Ei valutanud ei selg ega põlved.
Probleem avaldas ennast alles ülikoolis, kui regulaarsest trennist oli möödas u pool aastat. Lihased olid nõrgaks jäänud ja toetus lülisambale olematu. Raskust istmikule pannes ja sealt ära võttes käis alaseljast selline valu läbi, et pisarad kiskus silma. Niisama loengus istuda polnud midgi, aga vot see raskuse vahetamine oli põrgupiin. Lidusin arstile, kes saatis ortopeedi juurde. Tehti pildid seljast varvasteni välja. Ja mis siis selgus..
Looduse poolt on mul reieluu (andke andeks, kui anatoomilised välendid ei ole korrektsed) nurk selle koha pealt, kus ta vaagnaluuga kokku saab, natuke liiga suur. See aga paneb keharaskuse põlvedele ja labajalale natuke nö valesti. Samuti on vaagnaluu nurk klassikalisest natuke erinev. Need kannavalud kooli ajal tulid aga sellest, et minu ristivõlvid vajusid ära. Vajumist soodustas pikk ja kitsas jalg ning kõik need valed nurgad mu seljas ja jalgades.
See poleks iseenesest midagi hullu tähendanud, aga ma ju ratsutasin ka. Kuna võlvide vajumine lükkas need nurgad veel valemaks, siis vaagnaluu ei võtnud endam piisavalt koormust istudes ja enamuse mahvist sai lülisamba lõpp, sabakont ja alumised lülid ning nede vahelised diskid. Ja see pidev staatiline koormus- täisistakut tundide viisi, lihtsalt kulutasid mu kõige alumise diski poole õhemaks, kui ta olema peaks.
Kui lihased nõrgemaks jäid ja enam tuge ei pakkunud hakkas see õhuke disk tunda andma sellega, et pitsitas närve, mis seal vahel olid. Sabakondi ots on aga mikromõradega kaetud, mida ei anna lappida ka, ainult blokaadiga valu ära võtta, kui asi väga hulluks läheb.
Ortopeed pidas mulle kurja kõne, mismoodi üks vale kukkumine tagumikule võib mu jalutuks jätta ja andis kaasa ort-tallad jalanõudesse, mis mu ristvõlvi tõstavad ja seega kogu kupatust õigemasse asendisse lükkavad. Vibutas veel näppu ja käskis ka toasussidesse paari neid taldu osta, kindlasti palju paljajalu käia ja kõvasti üldfüüsilist trenni teha. Kõik lülisambale vedrutavat koormust andvad alad olid paariks aastaks kindlasti keelatud- jooks, ratas, aeroobikad. Ja ehkki ta mõistis minu kirge hobuste vastu oli tema kindel seisukoht, et pai võin teha ja näpu otsas hoida, aga selga tema sinna mind küll enam ei lubaks.
Samas andis ta lootust, et olen nii noor veel ja nende taldadega saavd nurgad korda ja siis saab ka see õnnetu disk lisakoormusest priiks. Nii olla tal paljudel patsientidel diskid taastunud. Siis olla jälle lootust oma lemmikala juurde ettevaatlikult naasta. Ometi oli tema konkreetne päevinäinud pilk piisavalt hirmutav, et mulle igaveseks kuklasse puurima jääda. "Hoia oma selga! Ära tee lollusi!" ütles ta ja soovis kiiret taastumist. See oli 2004 algus.
Skeptiliselt ostsin ma esialgu vaid ühe paari taldu ja vahetasin neid erinevate jalanõude sees. Ma ei uskunud sellesse juttu, et mingi tilluke vidin talla all võtab ära mu seljavalud. Aga võta näpust. Paar kuud ja mure oli murtud. Enam ei olnud valus. Ohh seda õnne. Ronisin aga uuesti hobuse selga ja esimesed 2 sammu täisistaktraavi tõid mu maa peale tagasi. Ei mingit sporti enam. Ronisin sealt alla ja otsisin esimese koha kuhu siruli saaks visata, endal pisarad silmis. Pooleldi valust, pooleldi pettumusest.
Aastake ma ei sõitnud üldse. Siis hakkasin tasapisi jälle tiksuma. Ainult turvaliste loomadega ja kergendades. Galopis poolistak. Samm-haaval ja ettevaatlikult. Selle suve alguses sai mul täis 8 aastat, mil ma täisistakut põhimõtteliselt ei olnud sõitnud. Jah, mõned sammud siin-seal, aga tegelikult ei olnud sõitnud.
Peaaegu kõik minu jalanõud on taldadega varustatud siiani ja kui uusi papusi otsima asun, siis on tallad kaasas, sest kui need sisse panna, ei pruugi muidu mugav asi enam jalga sobida. Ratsutan ma tänaseks juba päris palju. Isegi oma hobune on, nagu näha.
Ja täisistakut hakkasin ka õige ettevaatlikult uuesti see kevad harjutama. Väga tasakesi ja oma keha kuulates olen jõudnud nii kaugele, et juba suudan mingi aja järjest sõita. Aga et miks ma pressin? Sest eesmärgid peavad ju olema :) Ja pealegi meeldib mulle selline rahulik ja pika eesmärgiga töö nii enda kui hobusega.
Kogu selle stoori moraal on aga see, et kui on tervisega mingi jama, siis tuleb nõuda kõiki uuringuid ja pilte ja mida iganes. Niisama käega lüüa ei tohi. Oma lapsega ma seda viga küll ei tee, et lasen mingil tobedal kekaõpsil öelda, et ära vingu pingu, sul on kasvuvalu. Kannata ära.
Kogu see trall hakkas tegelikult juba palju varem, kui ma eales oleks osanud arvata. Ei osanud ju ma ise, ega ka kooli arst või perearst siis sellele tähelepanu pöörata. Ehkki õigem oleks vist öelda, et mina ei osanud ja teised ei viitsinud süveneda. See on veelkord tõestuseks, et kui ise enda või oma lähedaste eest emalõvina ei võitle, siis pole meie meditsiinisüsteemis mingit lootust õigeaegselt korralikku algpõhjustega diagnoosi saada ja veel vähem algpõhjustele suunatud ravi loota.
Igatahes oli see vist 7 või 8 klass, kui mu jalad, eelkõige kannad, hakkasid peale igat jooksujupikest hullu moodi valutama. Pikema distantsi (km või rohkem), või kõvema pinnase korral oli kandade valu ikka nii korralik, et jalgu paari minuti jooksul alla ei saanud. Minu tolleaegne kekaõps ütles, et see on kasvuvalu ja ärgu ma virisegu. Tehnika olevat õige, sest tema jälgis seda ju hoolega ja kooli staadioni pinnas olevat ka korralik. Mis mul nolgil siis üle jäi, kui vait olla ja edasi teenida.
Kurtsin oma muret ka kooliarstile, kes oli õpetajaga ühel meelel. Perearst vaatas jalgu, pigistas kandu siit ja sealt ja kuna muidu ei valutanud, kui ainult pärast jooksmist, siis kehitas ta õlgu ja arvas, et küllap läheb ise mööda.
Ja mööda ta läkski, aga mitte ilma pöördumatute tagajärgedeta.
Gümnaasiumi ajaks olid kannavalud unustatud ja lemmik ala koolis endiselt jooksmine. Silmamõõt ning käe ja silma kordinatsioon on mul kõvasti puudulikud ja seega olen ma visatavaid või löödavaid elemente käsitsedes ohuks kõigile lähedal viibijatele. Seega kõigi huvides lubas gümnaasiumi kekaõps mul lihtsalt joosta samal ajal kui teised pallimänge mängisid. Kõik olid rahul.
Ratsutamas käisin ka 6x nädalas ja trennides tervisega muresid ei olnud. Ei valutanud ei selg ega põlved.
Probleem avaldas ennast alles ülikoolis, kui regulaarsest trennist oli möödas u pool aastat. Lihased olid nõrgaks jäänud ja toetus lülisambale olematu. Raskust istmikule pannes ja sealt ära võttes käis alaseljast selline valu läbi, et pisarad kiskus silma. Niisama loengus istuda polnud midgi, aga vot see raskuse vahetamine oli põrgupiin. Lidusin arstile, kes saatis ortopeedi juurde. Tehti pildid seljast varvasteni välja. Ja mis siis selgus..
Looduse poolt on mul reieluu (andke andeks, kui anatoomilised välendid ei ole korrektsed) nurk selle koha pealt, kus ta vaagnaluuga kokku saab, natuke liiga suur. See aga paneb keharaskuse põlvedele ja labajalale natuke nö valesti. Samuti on vaagnaluu nurk klassikalisest natuke erinev. Need kannavalud kooli ajal tulid aga sellest, et minu ristivõlvid vajusid ära. Vajumist soodustas pikk ja kitsas jalg ning kõik need valed nurgad mu seljas ja jalgades.
See poleks iseenesest midagi hullu tähendanud, aga ma ju ratsutasin ka. Kuna võlvide vajumine lükkas need nurgad veel valemaks, siis vaagnaluu ei võtnud endam piisavalt koormust istudes ja enamuse mahvist sai lülisamba lõpp, sabakont ja alumised lülid ning nede vahelised diskid. Ja see pidev staatiline koormus- täisistakut tundide viisi, lihtsalt kulutasid mu kõige alumise diski poole õhemaks, kui ta olema peaks.
Kui lihased nõrgemaks jäid ja enam tuge ei pakkunud hakkas see õhuke disk tunda andma sellega, et pitsitas närve, mis seal vahel olid. Sabakondi ots on aga mikromõradega kaetud, mida ei anna lappida ka, ainult blokaadiga valu ära võtta, kui asi väga hulluks läheb.
Ortopeed pidas mulle kurja kõne, mismoodi üks vale kukkumine tagumikule võib mu jalutuks jätta ja andis kaasa ort-tallad jalanõudesse, mis mu ristvõlvi tõstavad ja seega kogu kupatust õigemasse asendisse lükkavad. Vibutas veel näppu ja käskis ka toasussidesse paari neid taldu osta, kindlasti palju paljajalu käia ja kõvasti üldfüüsilist trenni teha. Kõik lülisambale vedrutavat koormust andvad alad olid paariks aastaks kindlasti keelatud- jooks, ratas, aeroobikad. Ja ehkki ta mõistis minu kirge hobuste vastu oli tema kindel seisukoht, et pai võin teha ja näpu otsas hoida, aga selga tema sinna mind küll enam ei lubaks.
Samas andis ta lootust, et olen nii noor veel ja nende taldadega saavd nurgad korda ja siis saab ka see õnnetu disk lisakoormusest priiks. Nii olla tal paljudel patsientidel diskid taastunud. Siis olla jälle lootust oma lemmikala juurde ettevaatlikult naasta. Ometi oli tema konkreetne päevinäinud pilk piisavalt hirmutav, et mulle igaveseks kuklasse puurima jääda. "Hoia oma selga! Ära tee lollusi!" ütles ta ja soovis kiiret taastumist. See oli 2004 algus.
Skeptiliselt ostsin ma esialgu vaid ühe paari taldu ja vahetasin neid erinevate jalanõude sees. Ma ei uskunud sellesse juttu, et mingi tilluke vidin talla all võtab ära mu seljavalud. Aga võta näpust. Paar kuud ja mure oli murtud. Enam ei olnud valus. Ohh seda õnne. Ronisin aga uuesti hobuse selga ja esimesed 2 sammu täisistaktraavi tõid mu maa peale tagasi. Ei mingit sporti enam. Ronisin sealt alla ja otsisin esimese koha kuhu siruli saaks visata, endal pisarad silmis. Pooleldi valust, pooleldi pettumusest.
Aastake ma ei sõitnud üldse. Siis hakkasin tasapisi jälle tiksuma. Ainult turvaliste loomadega ja kergendades. Galopis poolistak. Samm-haaval ja ettevaatlikult. Selle suve alguses sai mul täis 8 aastat, mil ma täisistakut põhimõtteliselt ei olnud sõitnud. Jah, mõned sammud siin-seal, aga tegelikult ei olnud sõitnud.
Peaaegu kõik minu jalanõud on taldadega varustatud siiani ja kui uusi papusi otsima asun, siis on tallad kaasas, sest kui need sisse panna, ei pruugi muidu mugav asi enam jalga sobida. Ratsutan ma tänaseks juba päris palju. Isegi oma hobune on, nagu näha.
Ja täisistakut hakkasin ka õige ettevaatlikult uuesti see kevad harjutama. Väga tasakesi ja oma keha kuulates olen jõudnud nii kaugele, et juba suudan mingi aja järjest sõita. Aga et miks ma pressin? Sest eesmärgid peavad ju olema :) Ja pealegi meeldib mulle selline rahulik ja pika eesmärgiga töö nii enda kui hobusega.
Kogu selle stoori moraal on aga see, et kui on tervisega mingi jama, siis tuleb nõuda kõiki uuringuid ja pilte ja mida iganes. Niisama käega lüüa ei tohi. Oma lapsega ma seda viga küll ei tee, et lasen mingil tobedal kekaõpsil öelda, et ära vingu pingu, sul on kasvuvalu. Kannata ära.
Subscribe to:
Posts (Atom)