Tartu tripp

Mu kallis mees ei olnud mitte õnnelik, kui teatasin, et peaksin laupäeva hommikul u 7 paiku tallis olema. Nurises mis ta nurises, aga talli pidi ta mu viima. Tee pealt haarasime G ka peale ja jõudsime ilusti kohale.

Kokku oli 7 hobust, 6 võistlejat, Merle ja mina. Autosse topitud asjade kuhja järgi jäi mulje nagu me läheks nädalaks, mitte üheks ööks. Igaks juhuks vaja ju ikka nii vihmase kui sooja ilma riided endale ja ka hobusele vihmatekk ja putukatekk ja kõik muud jutud. Söödad ka vaja ikka varuga panna jne. Nii see Merle buss punni pakitigi.
T oli meil transamees. tema autosse läks kolm ja treikuga sappa 2 hobust. Merle treikusse 2. Otto oli T autos seina ääres. Kõrval üks ponidest ja nel kahel nina ees veel pisike Hobbsike. Poiss läks väga ilusti peale ja kui kohale jõudes maha võtsime, siis polnudki nad end ligumärjaks higistanud. Juu oli siis rahulik sõit. Panime hobused boksidesse ja heina ette ning plikad lippasid rada vaatama.

Skeem:
Otto start oli alles 3 ajal ja seega aega piisavalt. Püüdsin oma nina võimalikult vähe vahele toppida ja aidata, kui abi vajati. Endalegi üllatuseks ei olnud ma väga närvis. Väike sabin oli sees, aga ei midagi hullu. Väike ootusärevus segamini pabinaga. Hindekohtunikud olid mulle kohtunikuna täiesti võõrad. Ü. Voolaine, kellest ma (häbi tunnistada) üldse midagi ei tea ja M. Einaste, keda mina tunnen takistussõidu kohtunikuna. Seda, et ta ka skeeme hindab, ma ei teadnud. Ma ei osanud midagi oodata, aga se emis tuli, oli mulle igatahes väike pettumus.
Mulle meeldis hobune soojenduses. Mul on ju hea võrdlus kodustest trennidest olemas ja viimaseid skeemitrenne ritta seades oli Otto ikka väga hää. Lõdvestas ja oli igati mõnus ja pehme. Niipalju kui ma skeemi nägin, siis jah, apsakaid oli ja ka üks suuremat sorti kala, aga üldmulje mulle meeldis. Niidu skeemiga võrreldes oli hobune pehmem ja elastsem, painutas paremini. Samas ei olnud sellist energiat ja ülesmäge liikumist. Täpsuse kohapealt on mida timmida. Hinnetest selgus ka see, et need kohtunikud tahavad näha täpsust. Ütleme nii, et skeemi oleks pidanud sõitma nii, nagu mina seda 10-15a tagasi tegin. Aga kuna ma olen end vist juba liiga palju sinna nõtkuse ja pehmuse maailma sisse viinud, oli minu hinnan skeemile kohtunike omast kõvasti parem ja see oligi pettumus. Oli kahel põhjusel. Esiteks, et ma ise nö valesti vataasin ja teiseks, et kohtunikud nii karmid olid. Samas oldi peaaegu kõigi vastu karm. Mul on kahju, et ma ei näinud kõigi sõite, sest siis oleks ehk parem arusaam tekkinud, et mida nad sõitudest ootavad, aga mingi pildi sain ikka. Paremusjärjestus oli täitsa oke, kuid mõningad asjad jäävad sest koolisõidumaailmas mulle endiselt arusaamatuks. Ilmselt igaveseks.

Parkuur:

Teisel platsil oli üles pandud parkuur, mis oli nii 85cm kui ka 105cm sama. Soojendusplats oli meeletult libe, seega mingeid häid hüppeid loota ei olnud. Julgustasin G-d hobust usaldama ja andsin oma parima, et filmida. Kohe parkuuri alguses puges mulle herilane põue ja saingi suraka kirja. Seega oli parkuuri algus filmil paras kirumine :D Kallistasin kõvasti aiaposti, et käed nii palju ei väriseks ja püüdsin filmida. Sõit oli puhas! G kommenteeris pärast, et vahepeal oli küll surm silme ees. Siis teadsin, et Otto oli omas elemendis ja siit see puhas sõit tuli :D

Kross:
kross oli teisel päeval aga rajaga tutvuti õhtul peale parkuuride lõppu. Rada käies tundisn, kuidas ärevus minus kasvas. Osad palgid olid madalad ja täitsa hüpatavad. Isegi minu meelest. Samas osad asjad olid ikka pääääris kõrged ja jubedad. Kui G starti tuli, siis ma filmida ei suutnud. Kaamera andsin targu ära ja värisesin seal omaette. 4 ette tõrge.. Õigemini ei tõrkunud ta sinna ette, vaid jooksis lihtsalt mööda, sest G ei saanud teda korraks vastama. Mõtlesin juba, et nüüd ongi kõik, sest see 4s oli tavaline palguke ja jubedamad kollid olid alles ees. Aga edasi läks ilusti. G sakutas ta 4-5 fuleed enne tõket korraks vastama ja siis sõitis peale. Ottokas isegi ei kõhelnud nende kollide ees, mida ma arvasin, et ta võiks passida. Ja siis 24, viimane tõke kodu poole. Ottokal hea hoog sees ja G oli ilmselt juba väga vässu, sest hobune kihutas lihtsalt otse tõkkest mööda kodu suunas. G sakutas kuis jaksas, et tagasi saada ja uuele katsele minna. Siis sai ka hobune aru, et 1 veel vaja hüpata. Ilma probleemideta üle ja kodus nad olidki. LÄBI! Olin Õnnelik ja kurb korraga, sest oleks ju ometi kvalifikatsiooni lootnud. Aga samas olid nad isegi väga väga tublid, sest sõita võõras rada kenasti lõpuni oli suur saavutus. Niidus olid ju kõik tõkked tuttavad, siin aga täiesti uued.

Tulemuseks oli aga siiski auhinnaline V koht ja rosetike :) Pakkisime rahulikult asjad kokku ja veeresime koju. Pesin Ottoka puhtaks, plikad pakkisid auto lahti ja koristasid sadularuumi ära. Andsin veel J+J-le trenni ja siis tuligi I meile järele.

Väsitav aga väga äge nv oli. Tõeliselt äge :)