Lagedy Derby

Õhtul plaani pidades, et kes kellega autosse panna ja millisesse vahetusse, sest lagedile pidi järvelt tulema 3x5 +2 hobust/poni, tekkis mul mõte, et mingi osa neist saaks ju ka minu hoovi panna, et lapsed ei peaks neid terve päeva näpu otsas hoidma.
Moosisin I ära ja hommikul 9 saabus esimene sats. Samuti ka võistlejad oma sõiduautodega. Juhendasin neid, et nad naabrite hoovidesse või murule ei pargiks ja esimesed 5 elukat said oma päevahotelli sisse kolitud. Jossikule tegime eraldi aiakese aia taha nurka ja ülejäänud gäng oli siis tee poolses osas. Naabrid tulid suure sagimise peale vaatama, et mis toimub. Nähes kampa kabjalisi minu õues muru söömas oli üllatus korralik. Vabandasin juba ette, et me nende sissesõiduteed natuke kasutame ja lubasin kõiki manitseda, et sinna parkida ei tohi. Seletasin ka, et vot suured võistused ja siis peab ju elukad kuhugi panema :)
Kõik 17 päris korraga mul aias ei olnud, aga päeva lõpuks käisid kõik sealt läbi küll. Lisaks veel üks, kes oli teisest tallist ja paraku sai selle tõttu ka natuke kiusakate ponide kapju tunda. Meie talli oma elukad said õnneks viisakalt läbi. Natuke kiuksumist ikka oli, sest palju loomi ja väike plats, aga õnneks piirdus nende omavaheline jagelemine vaid kiuksumisega. Hambad ja jalad käiku ei läinud.

Esimene sõit oli ülikerge maastikusõit kõrgusega kuni 50cm. Tõkked olid tõepooles maasse kaevatud ja väga väga pisikesed. Simoni klubi alt startis terve rodu sõitjaid ja minu enda õpilastest oli stardis JB ja K. Juba üksi Simonlasi oli terve trobikond ja omadele elati ikka meeletult kaasa. Kisakoori aktiivsus oli jalkamängule vastav. Vaata et hoogsamgi. Tundus, et sõitjad said publiku toest kasu ka, sest rosetirivisse oli trüginud vaid 3 teiste klubide esindajat.
JB ja Jossik tegid ka puhta sõidu! Terve selle aja klammerdusin ma posti külge, et oma jäsemeid paigal hoida. JB sai hea tunde kätte ja sõit oli väga ilus. Ponikene küll vahtis publikut natuke ja tahtis ühest tõkkest mööda hiilida, aga plika oli tubli ja võitles lõpuni. Pressis poni tõkkeni ja naksti üle. Ma lähen alati nii nii sapsu täis ja kui ta sõidu lõpetas siis röökisin ikka meie kooriga täiest kõrist kaasa. Ise värisesin nagu haavaleht. Minu pabistamine pakkus paljudele nalja. naersin ise kah, et nüüd ma vähemalt kallistan posti ja ei hüple raja ääres kaasa :D
T sõitis ka Jossikuga aga kitsas süsteem sai saatuslikuks ja seega said nad maha ajamise eest 4kp. Aga sõit oli vägagi söödav ja seega võib ka tema endaga rahul olla. Oma teise poniga sai ta ka auhinnalisele kohale ja seega oli päev igati korda läinud.

Miniderby, 80cm, oli päris korralik. Kõrgused ei olnud laes, küll aga oli palju tehnilisi kohti sisse pandud.
Kitsas süsteem väga pikast lähenemisest.
Mäest alla hüpe süsteemina. See oli küll märgitud kaheks eraldi tõkkeks, aga siiski oli see pankett alla, fule ja uuesti alla koos lattaiaga. Siis veel mõned sammud ja jälle lattaed. Piisavalt keeruline.
Mäe otsas oli herdel ja kohe maandumisel mäest alla sõit ning valik, kas minna otse ja järsust mäest ja mõne fulee pärast lattaed, või siis kaarega ja raskest pöördest see lattaed.
Tagasipöördest pruun lai okser.
Ja muidugi klassikaline tugevalt viltune lattaed, peale mida järsk pööre vasakule. Kui välja ei keera, siis sumad tiiki sisse.
Samuti lagedi platsile omane metsa sisse sõit ja metsavahel tõkked.

Seega oli pusimist piisavalt. Minu arust liigagi palju, sest 45 startinust lõpetasid vigadetta vaid 4 paari. G ja Ottokas ajasid tagasipöördest pruuni okseri maha. Aga see 4kp ja kiire aeg olid piisavad 5ndaks kohaks. See koht oli aga piisavat magus, sest sõit oli hea ja selja taha jäeti ju ikkagi 40 sõitjat.

K ja Zortsik startisid nii 50cm kui ka 80s. 50s tuli õnnetu kukkumine, sest Z ei saanud aru, mida ta hüppama peaks ja põrutas üle suure kännu, jäi jalgupidi sinna natuke kinni ja K sadas üle kaela korraliku matsuga alla. Õnneks oli ehmatus suurem kui tegelik kahju ja seega läksid nad ka 80s starti. Kokku said vist 12kp, aga lõpetatud sõit oli meie jaoks tõeline saavutus. K ise suutis mõelda ja toimetada ja mis peamine, hobune ei tõrkunud. Maha ajamist juhtub ikka, sellest pole pooltki nii hullu, kui tõrkumisest.

100cm derby oli aga lisaks tehnilisusele ka korralikult lakke kruvitud. starte oli taaskord palju, aga puhtaid parkuure vaid 1 ja seegi paar sai karistuspunkte, seda siis ületatud normiaja eest. Seega liiga raske rada oli seekord üles pandud. Aga mis seal ikka kogemusi said sõitjad kuhjaga.
G ja Ottokas tegid rajal 3 viga. Kitsas süsteem, okser-lattaed, oli esimene. Aed tuli maha, sest G ei taju veel hästi, kui suur see hoog ikkagi on ja pikk lähenemine andis oma osa. Teine oli jälle seesama tagasipööre, kus käsi jäi natuke peale ja hobune tõkke suhtes viltu ka. Viimane majaajamine tuli mäe taga, seega ma ei tea, mis juhtus.
Aga puhtalt tuli allahüppe rida, kus lattaed teisel allahüppel ja järgmine lattaed kohe sinna otsa said komistuskiviks päris paljudele. Samuti viimane kombinatsioon: mäe otsas herdel, mäest alla ja siis kohe järsem langus ning päris lähedale toodud kõrge lattaed. Enam ei olnud võimalik sinna peale ringiga minna ja seega pidi järsu allamineku valima. Sealt otse aga osutus kõrge lattaed paljudele liiga raskeks. Ottokas punnis end sealt üle.
Tulemuseks 12kp ja II koht! Super tulemus ja oii kui magus võit. Meie jaoks oli see võit. G ei ole Ottokaga veel palju kogemusi. Ei saaks öelda, et tal sellistel kõrgustel üldse palju kogemusi oleks, seega väga tubli tulemus!

Pakkisime oma kabjaliste karja sisse ja kell 8 lahkus minu hoovist viimane autotäis. Käisin ise ka tallis, et Otto maha võtta ja asjad ära panna. Andsin poistele veel porgandit ja tulin koju. Hobuste päevahotelli ala oli puhtaks näritud. Vaid üksikud söömiskõlbmatuks tunnistatud jurakad turritasid siin-seal. Kõvasti väetist, mida ma saan nüüd kokku koguda ja vaarikate alla panna, vedeles ka igal pool. Hobustele oli pandud aiakärusse ka joogivesi ja seda kasutasid nad tublisti. Mitu korda sai käru täidetud. Kogu seltskond kiitis ürituse igate pidi õnnestunuks.

Nv oli ka mu õde perega meil, et oma ponile Jossikule kaasa elada. Kui Jossik oli esimese vahetusega kodu poole teele saadetud siis startisid ka nemad Otepää poole emale külla. Kaasa haarasid nad ka DK. Juba eelmine nädal leppisime emaga kokku, et ta võtab poisi nädalaks enda juurde, aga kuidagi äkki jõudis see mineku hetk kätte. Keset melu, hobustega mässamist ja asjade pakkimist sia ka DK-le kott pakitud. Ja ilma korrliku hüvastijätuta, vaid ühe kasima kallistuse ja musiga ta läkski. Lehvitas autost naeratus näos ja saatis õhumusisid ja kallisid.
Ma tunnistan ausalt, et olen napakas kontrollfriigist ema, sest olen täna hommikul juba 3x oma emale helistanud :D Ema õnneks vaid naerab mu muretsemise peale. Eks ta saab aru, et esimest korda oma last nii kaugele saata ei ole väga lihtne. Ma usun, et ajaga läheb see kergemaks, aga hetkel on mõtted ikka päris hajevil seega andestage kirjavead :D