Maailm koosneb detailidest

Ma olen vist oma selja jamadest juba tervele maailmale rääkinud, aga mis meelel see keelel, seega veel natuke minu invaliidsusest.

Kogu see trall hakkas tegelikult juba palju varem, kui ma eales oleks osanud arvata. Ei osanud ju ma ise, ega ka kooli arst või perearst siis sellele tähelepanu pöörata. Ehkki õigem oleks vist öelda, et mina ei osanud ja teised ei viitsinud süveneda. See on veelkord tõestuseks, et kui ise enda või oma lähedaste eest emalõvina ei võitle, siis pole meie meditsiinisüsteemis mingit lootust õigeaegselt korralikku algpõhjustega diagnoosi saada ja veel vähem algpõhjustele suunatud ravi loota.
Igatahes oli see vist 7 või 8 klass, kui mu jalad, eelkõige kannad, hakkasid peale igat jooksujupikest hullu moodi valutama. Pikema distantsi (km või rohkem), või kõvema pinnase korral oli kandade valu ikka nii korralik, et jalgu paari minuti jooksul alla ei saanud. Minu tolleaegne kekaõps ütles, et see on kasvuvalu ja ärgu ma virisegu. Tehnika olevat õige, sest tema jälgis seda ju hoolega ja kooli staadioni pinnas olevat ka korralik. Mis mul nolgil siis üle jäi, kui vait olla ja edasi teenida.
Kurtsin oma muret ka kooliarstile, kes oli õpetajaga ühel meelel. Perearst vaatas jalgu, pigistas kandu siit ja sealt ja kuna muidu ei valutanud, kui ainult pärast jooksmist, siis kehitas ta õlgu ja arvas, et küllap läheb ise mööda.
Ja mööda ta läkski, aga mitte ilma pöördumatute tagajärgedeta.

Gümnaasiumi ajaks olid kannavalud unustatud ja lemmik ala koolis endiselt jooksmine. Silmamõõt ning käe ja silma kordinatsioon on mul kõvasti puudulikud ja seega olen ma visatavaid või löödavaid elemente käsitsedes ohuks kõigile lähedal viibijatele. Seega kõigi huvides lubas gümnaasiumi kekaõps mul lihtsalt joosta samal ajal kui teised pallimänge mängisid. Kõik olid rahul.
Ratsutamas käisin ka 6x nädalas ja trennides tervisega muresid ei olnud. Ei valutanud ei selg ega põlved.

Probleem avaldas ennast alles ülikoolis, kui regulaarsest trennist oli möödas u pool aastat. Lihased olid nõrgaks jäänud ja toetus lülisambale olematu. Raskust istmikule pannes ja sealt ära võttes käis alaseljast selline valu läbi, et pisarad kiskus silma. Niisama loengus istuda polnud midgi, aga vot see raskuse vahetamine oli põrgupiin. Lidusin arstile, kes saatis ortopeedi juurde. Tehti pildid seljast varvasteni välja. Ja mis siis selgus..

Looduse poolt on mul reieluu (andke andeks, kui anatoomilised välendid ei ole korrektsed) nurk selle koha pealt, kus ta vaagnaluuga kokku saab, natuke liiga suur. See aga paneb keharaskuse põlvedele ja labajalale natuke nö valesti. Samuti on vaagnaluu nurk klassikalisest natuke erinev. Need kannavalud kooli ajal tulid aga sellest, et minu ristivõlvid vajusid ära. Vajumist soodustas pikk ja kitsas jalg ning kõik need valed nurgad mu seljas ja jalgades.
See poleks iseenesest midagi hullu tähendanud, aga ma ju ratsutasin ka. Kuna võlvide vajumine lükkas need nurgad veel valemaks, siis vaagnaluu ei võtnud endam piisavalt koormust istudes ja enamuse mahvist sai lülisamba lõpp, sabakont ja alumised lülid ning nede vahelised diskid. Ja see pidev staatiline koormus- täisistakut tundide viisi, lihtsalt kulutasid mu kõige alumise diski poole õhemaks, kui ta olema peaks.
Kui lihased nõrgemaks jäid ja enam tuge ei pakkunud hakkas see õhuke disk tunda andma sellega, et pitsitas närve, mis seal vahel olid. Sabakondi ots on aga mikromõradega kaetud, mida ei anna lappida ka, ainult blokaadiga valu ära võtta, kui asi väga hulluks läheb.

Ortopeed pidas mulle kurja kõne, mismoodi üks vale kukkumine tagumikule võib mu jalutuks jätta ja andis kaasa ort-tallad jalanõudesse, mis mu ristvõlvi tõstavad ja seega kogu kupatust õigemasse asendisse lükkavad. Vibutas veel näppu ja käskis ka toasussidesse paari neid taldu osta, kindlasti palju paljajalu käia ja kõvasti üldfüüsilist trenni teha. Kõik lülisambale vedrutavat koormust andvad alad olid paariks aastaks kindlasti keelatud- jooks, ratas, aeroobikad. Ja ehkki ta mõistis minu kirge hobuste vastu oli tema kindel seisukoht, et pai võin teha ja näpu otsas hoida, aga selga tema sinna mind küll enam ei lubaks.
Samas andis ta lootust, et olen nii noor veel ja nende taldadega saavd nurgad korda ja siis saab ka see õnnetu disk lisakoormusest priiks. Nii olla tal paljudel patsientidel diskid taastunud. Siis olla jälle lootust oma lemmikala juurde ettevaatlikult naasta. Ometi oli tema konkreetne päevinäinud pilk piisavalt hirmutav, et mulle igaveseks kuklasse puurima jääda. "Hoia oma selga! Ära tee lollusi!" ütles ta ja soovis kiiret taastumist. See oli 2004 algus.

Skeptiliselt ostsin ma esialgu vaid ühe paari taldu ja vahetasin neid erinevate jalanõude sees. Ma ei uskunud sellesse juttu, et mingi tilluke vidin talla all võtab ära mu seljavalud. Aga võta näpust. Paar kuud ja mure oli murtud. Enam ei olnud valus. Ohh seda õnne. Ronisin aga uuesti hobuse selga ja esimesed 2 sammu täisistaktraavi tõid mu maa peale tagasi. Ei mingit sporti enam. Ronisin sealt alla ja otsisin esimese koha kuhu siruli saaks visata, endal pisarad silmis. Pooleldi valust, pooleldi pettumusest.

Aastake ma ei sõitnud üldse. Siis hakkasin tasapisi jälle tiksuma. Ainult turvaliste loomadega ja kergendades. Galopis poolistak. Samm-haaval ja ettevaatlikult. Selle suve alguses sai mul täis 8 aastat, mil ma täisistakut põhimõtteliselt ei olnud sõitnud. Jah, mõned sammud siin-seal, aga tegelikult ei olnud sõitnud.
Peaaegu kõik minu jalanõud on taldadega varustatud siiani ja kui uusi papusi otsima asun, siis on tallad kaasas, sest kui need sisse panna, ei pruugi muidu mugav asi enam jalga sobida. Ratsutan ma tänaseks juba päris palju. Isegi oma hobune on, nagu näha.
Ja täisistakut hakkasin ka õige ettevaatlikult uuesti see kevad harjutama. Väga tasakesi ja oma keha kuulates olen jõudnud nii kaugele, et juba suudan mingi aja järjest sõita. Aga et miks ma pressin? Sest eesmärgid peavad ju olema :) Ja pealegi meeldib mulle selline rahulik ja pika eesmärgiga töö nii enda kui hobusega.

Kogu selle stoori moraal on aga see, et kui on tervisega mingi jama, siis tuleb nõuda kõiki uuringuid ja pilte ja mida iganes. Niisama käega lüüa ei tohi. Oma lapsega ma seda viga küll ei tee, et lasen mingil tobedal kekaõpsil öelda, et ära vingu pingu, sul on kasvuvalu. Kannata ära.