Vaiki kui võid..

Jää tasa, sest sõnu ei kuule sa veel.
Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel.
http://www.youtube.com/watch?v=1ubOws53UDw

See on üks mu lemmiklaule. Aga see selleks. Meil on ka nüüd majas vaikus :D

Neljapäeval, 30. 08. oli D op. Sai oma adenoididest lahti. Hommikul 9.30 pidime kohal olema ja kui haigla ette jõudsin avastasin, et kott koos kõigi asjadega- poisi riided, dokumendid, rahakott jne, on koju ununenud. Väljusin endast. Kogusin end uuesti kokku. Ja läksin siis kõrvad ludus vastuvõttu ning rääkisin oma mure ära. Naisterahvas teisel pool letti küsis rahulikult, et kas laps ikka on kaasas. Jaatava vastuse peale ulatas uue paki pabereid ja ütles, et jõuan need ilusti ka kohapeal ära täita. Kivi langes südamelt.

Suundusime teisest uksest sisse ja treppidest üles teisele korrusele. Kraapisin poisi t-särgi ja trusbade väele, endale tõmbasin kitli selga ja täitsin paberid. Kui meie aeg käes, siis viisin ta ise opituppa. Minu süles istudes sai ta läbi näomaski õhupalli täis puhuda ja hingas end samal ajal gaasiga magama. Mulle selgitati rahulikult mis temaga tehakse ja mis, kus ja kuidas edasi. Kui poja mgama jäi hakkas ta lõrisema, nagu ikka ja arst küsis, et kas selline ongi kogu aeg hingamine. Seletasin siis, et kui magab, siis jah, ja vahele köhib ka. Arst muigas, et no raudteejaama kõrval on ka vaiksem :D

Kui ta täiesti magas, võttis narkoosiarst ta mu sülest ja pani opilauale. Vot siis oli küll tunne, et ei taha teda oma käest ära anda... Ära ta aga võeti ja mind suunati sujuvalt ootama. Umbes 20min ja arst tuli. kõik oli hästi läinud. Adenoid oli suur ja lima oli ka ikka olnud, aga see polnud mädane ega midagi. Üsna pea tuli ka narkoosiarst ja viis mu poja juurde.

Ta magas. Nii vaikselt. Aga üsna pea hakkas jorrama, oli pooärkvel ja virises ja nuttis ja hädaldas. Peakene oli sassis ja süda paha. Lõpuks oksendas ta välja, mis teda segas ja olemine oli kohe rõõmsam. Jõi vett natuke ja kaisutasime. Valveõde julgustas mind, et mine aga mine ka talle kaissu! Viska pikali ja lase silm looja. Poja muidugi nõudis ka valju häälega, et emme kaissu ja emme kaissu. Nii ma siis ronisin kah voodisse ja minu kõhu peal tukkus poja mingi aeg. Siis tahtis mängida ja ronis natuke ringi. Oli suht viril. Mingi hetk teatas, et tema tahab tuttu ja mina pean ka kaissu minema. Ronisime teki alla ja ta uinus sekundiga. Magas minu peal ca 2 tundi ja siis ma nügisin ta maha. Maga siis veel tunni, kuniks anti luba ta üles ajada.

Ärgates oli ta rõõmus ja roosa. Sai kohe oma jäätise kätte ja kanüül võeti ka ära. Olime veel natuke, et õed veenduksid, kas jäätis püsib sees ning saimegi tulema.
Töö kiire ja korralik.

Täna on reede õhtu ja pojal on kõik hästi. Magab ta niiiiiiii vaikselt, et ma käin teda vahepeal kontrollimas, et kas ikka hingab :D Lõunal magas 4 tundi rahulikuu ja vaikset und. Ma loodan kogu südamest, et meie majja saabunud vaikus ei jää ainukeseks heaks tulemuseks.