Perila

Kõigest nädal pärast derbyt oli perilas summer show, kus valikus hulganisti parkuure igale maitsele. G arvas, et ta sinna Ottokaga ei lähe, sest see võistlemine on kallis lõbu, mis annab sulle küll hulganisti kogemusi aga rahakotti teeb suure augu.
Hetke ajel tekkis siis mõte, et võiks ju ise minna. Ainuke jama, et ma pole ju terve suve jooksul eriti trenni teinud. Raytsastanud küll, aga hüppetrenne on peale perila kevadet olnud 2. Esimesel neist tulin üksikut lattaeda mõned korrad ja teine oli see trenn, kus G mulle kõrgusi rea lõppu lappis. Pole just päris võistlusteks valmistumise moodi :D
Kolmapäeval siis aitas G mul hüpata, et näha, kas ma vean välja või kukun alla. Panime mõned tõkked, et saaks parkuuri moodi asja tulla ja hakkasime kõksima. G on väga lahke käega. Urisesin ja virisesin, aga tegelikult on hea, kui keegi tagant utsitab. Ottokas oli lihtsalt ulmeliselt hea. Palju ei hüpanud ja seega kruvis G kohe tõkked üles. Süsteemi tagumine okser oli 110, üksik okser ka 110 ja lai ning eest filleriga. Üksik lattaed oli 105. Seotud vahest lattaed-lattaed olid 105 ja 110.
Minu jaoks päris kuri kõrgus. Pöörded olid lihtsad. Harjutasime meie põhilist komistuskivi- pikka lähenemist, millelt tuli ka paar eksimust sisse. Üldiselt oli tunne aga üllatavalt hea. Kordagi ei jooksnud hobune alt ära. Tõmbas küll tõkkele, aga see polnud selline minema kihutamine, vaid mõnus tõmme nii, et nägin hästi sammu ja kõik klappis. Ühe korra okserile hakkasin näppima ja siis ei olnud nii hea. G laulis selle peale mulle minu enda juttu, et pöördes peab juba sammu nägema ja tõkke ees ei tohi enam näppida :D Naersime siis kõik koos seda ja uuesti tulles olin tubli õpilane ja tegin nagu kästud. Panin kaugelt sammud paika ja edasi ootasin seda ulmeliselt head hüpet. Adrenaliin pani kõrvad kohisema ja käed värisesid aga kokkuvõttes oli hää.
Tuju oli nii laes pärast sellist trenni. Nii nii tubli Ottokas! Minu karvapall.

Reedel siis Perila Summer Show ja 90cm avatud klass.
Viisime hobused neljapäeva õhtul kohale. Käisin enne veel sammumaastikul. Suur ring niisama sammu. Ottokas küll vahtis ja sabistas, aga päris mõnus oli niisama jalutada.
Meie transa jäi 1,5 tundi hiljaks ja seega olime tallis poole ööni. Hobuseid läks perilasse kokku 20 ehk 4 vahetust. Otto oli kolmandas. Läks esimesena ilusti peale ja tuli ka ilusti maha. Lahti pakkimine pimedas ei olnud just kerge, aga saime hakkama. Järvel on see hea, et kõik aitavad kõiki ja suhtumine on väga muhe. See teeb sellise kambaga võistlemise nii mõnusaks, sest sa pole üksi ja ikka on keegi, kes aitab, kui vaja. Panime enamuse meie hobuseid suurde koplisse ja mõned olid ka boksides. Kopli elanikud said suured hunnikud heina ka ette, et tegevust jaguks ja tülisid ei tekiks.
Mina sian koju pool 1. Viimase vahetuse omad aga veel hiljem. Hommikul esimene 70cm start oli juba kell 8, seega oli äratus ka varajane. Mina sõitsin alles teises sõidus, seega nii vara polnud vaja minna :)

Reede hommikul viisin I tööle ja ise perilasse. Kui paar torinat välja arvata, siis oli hommik ilus. Ilm oli väga soe ja Ottokas tundud heas tujus. 90cm oli plaanis 90! starti aga kuna palju jäi ka ära siis sai protokolli lõpuks 71 paari. Soojendusel olin närvis nagu ikka. Keha tegi omi asju ja minu tahtele eriti ei allunud. ottokas oli tubli. Tõkked tundusid kolmapäevase trenni varjus õnneks madalad. Üks hetk läks Ottokas okserile kaugelt lendu ja tundsin, kuidas jäin pisut eest peale. Pagan küll, jõudsin mõelda. Uuesti minnes oli tulemus käes ja ta paterdas alla. Hüppas küll puhtalt üle, aga oli minu käe suhtes väga kartlik. Otsustasin rohkem mitte hüpata. Siis aga tehti võistlusesse paus, sest koerte eest elektriposti otsa põgenenud kass oli hüpanud mingi elektrijubina otsa ja see oli pehmelt öeldes ohtlik. Kui ta selle kupatus eoleks lühisesse ajanud oleks saanud korraliku tulevärgi ja grill-kassi. Päästeteenistus koos elektrimeestega võtsid pinge maha ja tõid kassikese sealt alla. Rahvas nautis vaatemängiu ja päästemees sai suure aplausi, kui ta hirmunud kassi omale kaissu krahmas ja sellega redelitpidi alla ronis.
Kuna olin 10 min jalutanud, siis tegin uuesti natuke traavi ja Merle saatis lattaeda hüppama. Kõik klappis ja rohkem ma ei tulnud.
Nii palju starte tähendas konveierit ja mind lasti platsile kui eelmine alles stardiliinile lähenes. Tegin aiaääres oma ringikest ja tundisin kuidas süda tagus. Esimest korda peale poissi Ottokaga võisteldes oli mu keskendumisvõime piisavalt alles, et mulle midagi ka meelde jääks. Kordasin rada nagu mingit mantrat ja tegin oma naljakaid hingamisharjutusi. Korrutasin endale, et käed ja jalad on ikkagi minu omad ja teevad nii nagu mina tahan, mitte ei tudise omaette. Sellele kõigele on nii naljakas tagasi mõelda, et ma olen nagu väike paanikas laps seal keset suurt platsi.. Et mis mõnu sellest siis on? Aga minu jaoks on see nagu väike võit iseenda üle ja selle suve 2 võistlust on eelmise aasta omadega võrreldes ikka väga toredad olnud.

Igatahes oli parkuur hea. Rajameister ei olnud asja liiga keeruliseks ajanud ja tõkked olid mõnusad. Teisele läksime liiga alla, aga tundes Ottokat viskasin ratsme ära ja ta ronis sealt üle. Rääkisin talle juttu, kui tubli ta on ja edasi läks hästi. Teises osas püüdsin natuke ikka sõita ka. Väga väikesi pöördeid ei teinud, aga kõik tuli nii, nagu plaanisin, mitte suuremad, ja selle üle oli mul väga hea meel. Viimasele läks ta juba päris lendu ning mul oli valida, kas liiga alla või liiga kaugelt. Usaldasin Ottoka võimet kaugelt välja hüpata ja saatsin ta lendu. Poiss ei hakelnud ja hüppas. Natuke lame hüpe tuli ja ta katsus ka, aga õnn oli meie poolel. Tulemuseks puhas sõit ja 11 auhinnaline koht. 18 paari said kohale :D
Ma ei olegi kunagi varem nii rohkearvulises konkurentsis startinud. Minust eespool olid tublid sõitjad. Palju poniratsanikke, kelle jaoks raja teine osa võimaldas päris häid pöördeid teha, kui hobune ka viltu kindlalt hüppab. Pinnas oli superhea ja seega julgesid ka paljud riske võtta.
Mina olin ja olen nii oma sõiduga kuid eelkõige Ottokaga väga väga rahul. Poja hoolitseb minu eest ülimalt eeskujulikult ja nagu näha, siis annab mulle ka väikesed apsud andeks. Söötsin talle pärast hunniku porgandeid sisse ja ootasime 105 algust. G läks seda sõitma. Mulle jääb see veel paljuks, aga kui kodus sedasi trenni edasi teha, siis vb kunagi....