Õppida õppida õppida

Ohh intriigid, intriigid. Pole just kaua möödas ajast, mil ma oleks tõsise närvivapustuse saanud selliste jamade peale, mis mu ümber viimasel ajal keerlevad. Elu on meie hoolsaim ja ka karmim õpetaja. Kui tundub, et üks peatükk hakkab tasapisi arusaadavaks muutuma, siis lajatab ta kohe uue ja keerulisemaga. Õnneks tundub, et vähemalt hetkel suudan ma seda kooli võrdlemisi rahulikult võtta ja olla avatud uutele tarkustele.
Mingil hetkel ma justkui ärkasin ja avastasin, või õigem oleks vist öelda tõdesin, et mida rohkem elu õppetundidele vastu hakata, protesteerida, jonnida ja oma õigust taga nõuda, seda valusamalt need  õppetunid sind nahutavad.
Ma ei loe eneseabi õpikuid. Olen mõnda sirvinud ja üks on mulle isegi kingitud, aga need ei meeldi mulle. Ma lugesin seda kingitud varianti ja proovisin ka mõnd harjutust teha, aga ma ei ole kunagi erit osav iseõppija olnud. Ikka läbi kogemuse puust ja punaseks. Mulle need raamatud ei istu vaid pean ise asjades selgusele jõudma. Viimasel ajal on õnneks piisavalt tihti olnud nö kontrolltöid milles ma ei olegi haledalt läbi põrunud vaid millest ma olen terve hinge ja sirge seljaga välja jalutanud. Materiaalsetest kahjudest ma muidugi rääkima ei hakka. Aga see selleks, terve pea ja rõõmus meel on primaarsed :)

Aga et siis õppematerjal.

Mul on uus õpilane. Tegelikult on teda oma õpilaseks nimetada liigne auahnus. Kord või paar nädalas teeme trenni. Kui palju ta mind kuulab otsustab ta ise. Minu jaoks aga on väljakutse oma ideed ja mõtted nii välja öelda, et ta viitsiks kaasa mõelda ja neid ka proovida. Tõeline diplomaatia ABC :) Esimesel katsel kukkusin kolinal läbi, aga edasi on natuke paremini läinud.

Tallis on kah muutuste tuuled. See olukord seal on nii keeruline, et lahti kirjutamiseks läheks kohe mitu postitust ja ma tõesti ei viitsi seda kõike siia toppida. Minu mätta otsast vaadatuna on aga asi kokkuvõtlikult selline: Mina, ja ka paljud teised omanikud, vingusin mõningate elementaarsete asjade puudulikkuse üle. Ilmselt vingusin liiga palju ja valjusti, sest ühel toredal päeval sain kõne millega teatati karistus selle eest, et olen julenud kõva häälega oma rahulolematust väljendada.
See saaga ei ole oma lõpplahendust veel leidnud, aga milline see ka poleks, saavad selles loos ka süütud kõrvalseisjad kõvasti peksa. Miks?? Ma ei tea. Plaan oli mind karistada, aga peksavad need vitsad hoopis kedagi teist ja see on väga väga kurb ja ebaõiglane. Kehva plaan oli :(
Alusetud süüdistused mulle haiget ei tee. Enam mitte. Rahaliste kohustuste suurenemisele on lahendus olemas. Kohustused mitte ei kasva vaid muutuvad, mis pole väga suur probleem. Aga see kõrvalseisja sai küll löögi allapoole vööd olukorras, kus tema huve peaks kaitstama just sellesama plaani generaatori poolt.
Taaskord ilmnes tõsiasi, et enamik inimesi on egoistlikud ja altruism on väljasurnud nähtus. Kahjuks on palju inimesi lisaks egoismile on veel kavalad ka ja ei kõhkle ära kasutamast ka oma sõpru. Mina olen neid õppetunde juba kamaluga saanud ja oi kui kurb ja valus on abitult kõrval seista ja vaadata, kuidas seesama malakas mulle kallist inimest nüpeldab. Vot selle peale tahaks küll karjuda ja märatseda, aga nagu ma juba mainisin, siis kasu sellest nagunii ei ole. Saaksin lihtsalt ise ka löögid kirja, aga ega sellest kellegi teise kannatused ei vähene. Võibolla, kui tekib soodne olukord, siis ütlen võimalikult viisakalt, mida ma sellest jamast arvan... aga ilmselt ei teki sellist olukorda iseenesest ja kunstlikult ka seda ka tekitama ei hakka.

Neid enesekesksuse näiteid on aga iga päev ka mujal jalaga segada. Kohati meeldib mulle roosad prillid ette tõmmata ja endale ette kujutada., et on olemas mingi seltskond "pühasi lehmi", keda see pahe ei puuduta. Kahjuks või õnneks ei oota elu kaua, et mu naiivsus mulle nina alla hõõruda ja roosad prillid jalge alla trampida. Dzunglis ellu jäämiseks tuleb olla kas kiskja, kiirete jalgadega või mitte söödav.
Mulle seltskond meeldib, seega kiired jalad ei ole minu jaoks. Erilist kisjainstinkti mul ka pole ning seega jääb üle vaid viimane variant- olla võimalikult mittesöödav. Viimaste uuringute põhjal võib öelda, et pehmeid kohti veel on, aga koorik on juba päris viisakas ;)

PS, Ma eelistan justnimelt kõva kooriku kasvatamist, sest sobiva kaaslase leidmisel on siiski võimalik ta endale lähedale lasta. Kui valida mitte söödavuse tagamiseks mürgisus, siis seda niisama maha keerata ei saa.

voltižeerimise koolitus

 17-18. nov. Tondi ratsabaas. Voldi koolitus.

Koolitajaks on Austriast pärit rahvusvaheline voldi treener ja kohtunik. Väga muhe mees.

Esimene päev:

Peale tutvustusringi rääkisime kohustuslikest harjutustest. Mis ja kuidas. Voldi hobusest ja varustusest. Pisut ka trenneri käitumisest ja tunni ülesehitusest. Kui ma viimati selle alaga ise kokku puutusin, mis oli 15a tagasi niitveljal, siis ei teadnud ma midagi ei tehnikast ega ulmelistest sooritustest MM-del. Ja ega meile ei räägitud ka muud, kui istu sirgelt ja siruta varbaid ja sõrmi. Ei olnud peent tehnikat ega tähelepanu detailidel.

Peale väikest kohvipausi suundusime maneezi asju omal nahal järgi proovima. Kui sooja tehti, siis ma arvasin, et ei hakka kaasa tegema ning olen treeneri rollis, aga kui tünnhobune välja toodi ja esimest harjutust proovima hakati, siis otsustasin ikka ise ka kaasa teha.

Pikemalt peatusime selga minemisel, pääsukesel ja veskil (reis ümber maailma).

Mount- ehk selga minek.
Esmalt harjutasme tünnil. Mina krabasin endale nn "disabled" ehk siis täiskasvanute pundi. Kuna meid oli kokku 4, siis saime kõik kordamööda üksteisele treenerid olla ja asju läbi proovida. Olime ikka saamatud  küll :D Ja pärast maneeži liival tehtud pääsukest sai ka meile "penskaritele" selgeks, miks me "puudega" oleme :D Kõik hoidsid selga kinni ja oigasid valust.

Selga minek oli minu jaoks lihtsam kui ma arvasin. Meil oli abi lubatud ja see lihtsustas oluliselt asja. Püüdsin ka tehnilisi nippe meeles pidada.
* alumine käsi tõmbab
* ülemine käsi on küünarnukist väljapoole suunatud ja hakkab tõukuama keha ülesse (ideaalis sirgesse kätel seisu)
* Jalad, või abi korral sisemine jalg, tuleb hoida toonuses ja visata sirgelt üles
* puusad tuleb hooga ka üles, õlgadest võimalikult kõrgemale tõsta
* Pea ja õlad tuleb lasta alla, et puusad saaks kõrgemale tõusta.

Et siis selline teooria. Praktikas päris nii hästi ei tulnud. Tünni peal veel, aga päris hobusega, vabandust, poniga, oli asi hoopis lopergusem.

Baasistak
* hüppeliiges, puus, õlg ja kõrv ühel joonel
* jalad pehmelt ümber hobuse, Varbad alla sirutatud ja jalatallad vaatavad taha.
* Selg on sirge, mitte nõgus. Kõht on sees, õlad lõdvestunud.
* Vaade otse ette.
* Käes kõrvale sirutatud.

Hea istaku saamiseks on palju harjutusi: Käteringid, kerd ees risti, käed puusanukkidele, et neid tahapoole lükata. Käteringid ette ja taha, käed pelaele jne.

Pääsuke:
* Ülesse tõstetakse väilimine jalg ja sisemine käsi
* sõrmed, pealagi ja varbad ühel liinil
* selg sirge. Puusad ja õlad samaal joonel ja otse
* raskus tervel toetaval jalal.
* lõug üleval, vaade otse ette

Veski:
* jalad liiguvad enne käsi
* kätega tohib haarata ainult käepidemetest. hobust või pehmendust puutuda ei tohi
* suund sissepoole esimesena
* iga faas 4 fuleed pikk, kokku 16 fuleed
* liikuv jalg on sirge. mida suurem ja kõrgem kaar, seda parem
* toetav jalg on paigal ümber hobuse. vahepeal on jalad koos.
* keha on sirge ja hea rühiga. igas faasis fikseeritakse hetkeks istak.

Kui praktika läbi sai, vaatasime videosi, kuidas asi tegelikult käib. Suu jäi lahti ja süda jahtus ära. Vabakavad olid meeletult, uskumatult, hirmutavalt ilusad ja keerulised.

Päev 2:

Alustasime sobiva hobuse teemadel:

* Tugev keha ja kael, keskmiselt pikk selg, sest liiga pikk selg võib nõrk olla

* väga regulaarne ja pehme liikumine

* hea treenitus

* piisavalt suur, alates 170cm turjast. 180cm olla tavaline kõrgus.

* rahulik, usaldav

See muidugi ei tähenda, et peakski kohe suure hobusega alustama. Meie  eesti hobused, kes koolituse ajal abis olid, meeldisid Frankile väga. Lastele õppimiseks olevat nad väga head. Piisavalt tugeva kondiga, pehme liikumisega ja rahuliku ning laisa loomusega, et ümritseva sumina peale mitte närviliseks muutuda. Noorukitele aga jäävad nad juba väikeseks ja ehkki ühtegi tori hobust ei olnud mul talle koha peal näidata, siis pildi järgi arvas ta, et võiks sobida küll. Kõik olevat konkreetses hobuses kinni. Samuti rõhutas ta, et voltiseeritakse kõigis kolmes allüüris ja Austrias on väga populaarsed ka võistlused tünnil.

Edasi rääkisime vabakavadest. Põhimõtteliselt on harjutused fantaasia küsimus ja vastavalt liigile jagatakse need klassidesse:

* box- kujundid millel on pääsukesega samastuv "kast"

* stand- kõikvõimalikud seismised

* swing- kõikvõimalikud jalgade ja keha kiikumisega sarnanevad liikumised.

* jump- igasugused hüpped

Edasi suundusime maneezi, et veel harjutada kohustuslikke elemente ja iga voltižeerija pidi mõtlema omale vabakava. Praktika lõpus oli väike võistlus. lapsed tegid hobusel  sammus kohustuslikud elemendid ja tünnil vabakava. Treenerid hindasid.

Vabakavas tasub tähele panna:

* Kohustuslikud harjutused ei ole hea toon

* Harjutused peavad olema mitmekesised ja igasse suunda.

* harjutuste vahel ei peaks istuma, kui see just vajalik ei ole

* kava raskus peab vastama oskustele. Keerulised aga tehniliselt halvasti sooritatud harjutused annavad vähem hindeid kui kergemad aga hästi tehtud asjad.

Oluline on ka muusika tõlgendus ja muusikas liikumine, nagu kür-is. Samuti artistlikus ja esitamine. 

Päeva lõpus tegime kokkuvõtteid ja jagasime muljeid.

Mina jäin koolitusega rahule, ehkki registreerudes olin väga skeptiline. Sain palju inspiratsiooni ja mõtteid. Loodan vaid, et on jaksu ja võimalust neid ideid ka rakendada.

Lammas all vasakus nurgas

Kummalisel kombel on tihti nii, et probleemidele on väga lihtsad ja loogilised lahendused. Ole ainult selge silmaga ja näe asju nii nagu nad on.

Ottokas on vaikselt vaikselt juurde võtnud. Kes meie eluga rohkem kursis teab, et ta on paras silguniisk ja tema üles söötmine on omaette teadus. Andsin talle lühikest aega subli tõuloomade sööta ja ehkki see kehakaalule mõjus hästi, siis ei mõjunud see hästi ülejäänud süsteemile. Jalad läksid paiste ja võtsin ta selle toidu pealt maha.
Kuna trennid on olnud järjepidevad, Kui see väike puhkus välja arvata, siis ka lihastik on hetkel päris heas olukorras. Ta on selline kestvusaladele tüüpilise pika lihaskiuga ja seega on selle ümara vormi tekitamine paras peavalu. Päris ümaraks ma ei loodagi teda saada, aga natuke vormi siin-seal oleks ikka vaja.
Igatahes on selles valla hetkel asjad täitsa head. Vaadates jaanuari videosid Jamesi trennidest, kus ta tuli peale 4 kuud lebolulli uuesti treeningusse, on vahe ikka väga väga suur.
Nurisesin siin eelmises postituses, et Ottokas oleks nagu päris hea, gaa samas ei nagu ei ole ka. Eile sai asi lahenduse. Nimelt panin ma sadula alla lambakarvaga pehmenduse, sest kevadel oli ta nii niru, et lisapehmendust oli vaja. Nüüdseks aga on ta selg niipalju muutunud, et see lammas hakkas pigistama. Võtsin selle ära ja erinevus hobuse liikumises oli selge.
Huvitav, kas koidab kunagi ka see päev, kui pean laiemat kaart sadulasse vaatama hakkama :D (vaevalt :p)

Eile oli eriline päev ka selle poolest, et olin esimest korda oma hobuse seljas ilma sadulata. Ma ei ole sadulata sõitmise vastu, aga oma vigase sabakondi pärast ei ole ma seda just palju harrastanud. Eile siis ronisin Ottokale niisama selga ja oiiiiii kui imelik see ole :D
Ta turi on ikka hullult kõrge. Sadulaga ei saagi sellest niiväga aru, sest tema selja järgi tuunitud sadul on tasakaalu sätitud ja ei ole sellist lohus istumise tunnet. Ilma sadulata oli aga konkreetselt kausis istumise tunne.
Pikk ja kõrge turi oli aga pikale kaelale veel paras pikendus ja nii tundus eespool väga palju hobust olevat :) Igaljuhul nägin ma oma molukest hoopis teises valguses.


Limpaga sõitsin ka natuke. Alguses pisut sadulaga traavikest ja siis ilma sadulatta sammu, et teda lihtsalt liigutada. Kordetada ei saanud, kuna maneezis oli palju rahvast. Väga väga erinev Ottokast.
Natuke püüdsin teda pehmemaks meelitada aga valdavalt suhtlesime niisama. Ta on väga suure suhtlusvajadusega ja kui teda ignoreerida, siis muutub isegi tigedaks. Seega nunutasin ja jutustasin temaga. Loodan väga, et jõuan täna ka mõlemaga tegeleda.

Tõus ja mõõn

Vahepeal oli Otto väga väga hea. Viimased päevad enam mitte. Ei tea mis juhtus.

Tegelikult ei ole ta halb ka, aga ei ole nii hea kui vahepeal oli. Ja kui korra on juba olnud väga väga mõnus, siis on ju hammas verel ja natuke nigelam seis ei ole enam piisav. Samas käib terve elu nagu siinusrütm ja ma peaks olem ajuba piisavalt tark, et sellest aru saada ja sellega leppida. Ja mis peamine, õppida neid haripunkte õigesse kohta ajastama.

Sadulas töö olgu mis ta on. Igapäevases suhtluses on Ottokas kirjeldamatult tore ja hea ja kallis ja kõik muud head asjad. Ma naudin iga viimas hetke, mis ma saan temaga koos olla ja tegeleda. See on minu aeg, mis on hädavajalik, et kogu ülejäänud töökoormuse stressi maha raputada. See "minu aeg" tagab ka selle, et ma olen küll väsinud kui koju jõuan aga mitte pahur ja turris. Olen rõõmus ja rahulik ning need on ainukesed tunded, mis koduseinte vahele peaksid mahtuma. Negatiivsed jamad tuleb ruttu maha pesta, et kodus saaks olla soe, hea ja harmooniline.

Muud väga põnevat hetkel ei jõua kirjutada. Tööjuurs on ka ees kiiremad ajad ja seega on pea pulki täis.
Kui tekib jälle rohkem hingamise aega, siis võtan ette suuremat sorti tagant järgi blogimise remondi teemadel.
Esimest korda oma blogi ajaloos küsin ka oma lugejatelt (kui iganes vähe või palju teid ka poleks), et kas on mingeid teemasid minu onnikese renoveerimisest, mida võiksin üksikasjalikumalt kirjeldada.

Otto

Olen nüüd mitu päeva järjest trenni jõudnud ja hetkel on motivatsioon laes. Nii mõnus on enda kallal tööd teha ja samas ka hobusega tegeleda.
Ottokas sai ka Oktoobris kerge puhkuse. 2 nädalat oli täiesti töödt väljas ja siis 2 nädalat ainult natuke kergeid sammu ja lühikese traaviosaga trennikesi. Nüüd, kui on uus pinnas hakkame vaikselt valmistuma esimeseks sisehooajaks, mil on ka võimalik reaalselt trenni teha.

Vasak pool on Ottokal tunduvalt nõrgem, kui parem. Suuna muutusega nagu muutuks ka hobune. Viimased trennid olen nokitsenud selle kallal, et ta end ilusti kannaks ja ühest paindest teise sujuvalt üle läheks. Täna  keskendusin üleminekutele. Samm-peatus-samm, traav-samm-traav, või siis peatusteni ja galopp-samm-galopp. Viimased tulid eriti hästi välja. Tõsted tegin natuke rohkem välimise jala peale. Ehk õnnestub ka jalavahetused kunagi toimima saada.
Täna oli ta väga tubli ja pikalt ma ei teinud ka. Andsin palju puhkepause. Jalad olid tal ka palju paremad kui eile. Õhtul ja hommikul ja sublit enam ei saanud. Võtsin selle ära hetkel, et kontrollida, kas see paistetus on söödast. Kui nüüd jalad ilusad püsivad nädala, siis annan korra sublit ja kui uuesti paiste lööb, siis on selge. Siis peab uue sööda leidma, mis annaks hästi massi ja lihast.

Muidu on mu molu ikka tõeline kullatükk. Rahu ja õnne allikas. Lähen talli ja nunnutan teda ja ta on selline moosinägu ja maiasmokk. Oleks vaid rohkem aega rahulikult iseenda ja hobusega tegeleda ja mis peamine, oleks ometi treener. Üksi on küll vahel hea nokitseda, aga tegelikult oleks hädasti vaja treenerit, kes kasvõi korra nädalas asja üle vaataks ja kodused ülesanded annaks.

Hobused

Jonny hakkab tasapisi paranema. Arsti ettekirjutusel tegime eelmine kolmapäev sadulas sammu käimisega algust. Esimesel katsel ronisin selga ja sain u 20 m nii korraliku küünla, et üle selja kukkumise hirmus ronisin sealt alla. Varustasin end pika stekiga, et vajadusel talle natuke kõrvade vahele puudutada. See veel puudus, et ta üle selja ka kukuks. Jalustest loobusin ka, et mu rohmakad saapad sinna kinni ei jääks, kui peaks tekkima vajadus või kohustus kiiresti sadulast eemalduda. Paar väikest pukikest ikka sain ka veel, aga üldiselt saime siiski sammu käimisega hakkama.
Neljapäeval tegin talle kiire ohjamise. Riputasin pessoa ka külge. Parem karta kui kahetseda ja eesmärk oli ta ju sammus hoida. Nii me siis jalutasime seal 20 min ja ponu oli isegi viisakas.
Täna aga sõitis juba JB ja Jonny oli silmnähtavalt olukorraga rahul. Parem ikka pisike plika kui minusugune suur mutt :D Tegid nad valdavalt sammu ja mõne sirge traavikest. Vahtisin silmad punnis, et kas on käiguvahe v ei, aga ma juba näen tonti põõsas. Kõrvalt vaatajad ei näinud midagi.
Oi kuidas mulle need lonked ei meeldi. Kui hobusel on auk sees, siis ravid ja hoolitsed, et ja kui auku enam ei ole, ongi terve. Lonked on nii hell teema mu jaoks ja ma kerdan kohutavalt, et iga väiksemgi asi võib uuesti selle jalakese haigeks teha.

Limpal on prei. Kohe väha paha prei. Ma ei tea, kuidas see asi nii kaugele on läinud, aga nüüd ma tegelen ja ravin ise ja süda on sellega ka rahulikum. Selle prei jamaga on nii palju muid asju ka, mis mulle arusaamatuks jäävad, aga las ta jääda. Iga inimene onoma moodi ja nii ongi maailm huvitavam. Ise peab sellega arvestama ja kui tahad, et midagi saaks tehtud just nii nagu sulle meeldib, siis tuleb seda ise teha.

Ottokas on aga nunnu. Sõidus mitte just parim, aga täna hakkas juba natuke looma. Istub juurikas esimese otsa peal ja ka aegluubis liikudes veab minema. Paremini ma seda seletada ei oska. Paremale sain täna juba täitsa söödavaks, aga vasakule oli nagu hoopis teine hobune. Vasak pool on tal üldse nõrgem ja sellega pean veel palju tööd tegema. Igatahes on mul hetkel väga suur tahe ise trennitada ja õnneks tundub, et leian selle jaoks ka aja :)

Laupäevad pereseltsis.

 Otsustasime, et teeme laupäevadest perepäevad ja seni on see plaan igati hää olnud.

Hommikul toimetasime kodus. Tegelesime seintega ja pesin pesu. Sai väga palju tööd ära tehtud. Peale DK lõunaund läksime Jüri spordikeskusesse ujuma. Seekord ei olnud poisil mingid esialgset pingesolekut, vaid ta sumas kohe pea ees vette. Hullas ja möllas lastebasseinis, nagu see oleks kõige loomulikum tegevud maailmas.
Läksime ka suude basseini, kuna imekombel oli seal piisavalt soe vesi ka minu jaoks. DK-l olid ujumiskätised ja ta tundis end nendega väga hästi. Hüppas bassu ääre pealt pommi ja ulpis siis jälle redelini, et hüpet korrata. Korraga suundus ta teise serva poole ja meie üllatuseks hakkas stardipaku peale ronima. Hüüdsime I-ga kooris, et ei ei eeeiiii, ära sealt küll hüpa, aga kutt pani sealt suure hüppega vette ja oli ise nii sillas. Kõik inimesed vaatasid nii teda kui meid suurte silmadega. On ta ju oma kasvult väga pisike ja selline pisike punn hüppas sealt stardipakult üha uuesti ja uuesti ka mulle üle pea vette ning oli ise seejuures maailma õnnelikeim laps.

Pärast käisime poest läbi ja võtsime salatimaterjali ja grillkana koibi. Söögiks värske salat jääsalati, tomati, kurgi ja fetajuustuga ning grillkana. Mmmmm. Mugisime kõhud täis ja voodisse minek.

Nii mõnus rammestus oli peal. Palju tööd sai ära tehtud ja siis perega mõnusalt aega veedetud. Mõnus mõnus päev.

Ka see laup käisid poisid ujumas, aga mina käisin hoopis massaazis. Ma olen juba harjunud sellega, et kui lähed uude kohta siis tehakse natuke pai ja külm on kah, kuid seekord oli kogemus midagi muud.
Esmapilgul oli see tädi natuke veider, aga kui käed külge pani mulle, siis oli kohe tunda, et ta teab, mida teeb.
1,5 tundi mingit hiina punktmassaazi ja rootsi massaazi segu võttis mu läbi nagu läti raha. Kiunusin seal laua peal ikka korralikult :) Kupuga tegemisest on selg sinise-lilla kirju. Aga enesetunne on hea. Lähen kindlasti veel.

Poiste ujumine ja minu mudimine said samal ajal läbi. Võtsime pizzakioskist süüa ja poest veini ning mõnusale õhtule järgnes mõnus lõpp.