Otto

Olen nüüd mitu päeva järjest trenni jõudnud ja hetkel on motivatsioon laes. Nii mõnus on enda kallal tööd teha ja samas ka hobusega tegeleda.
Ottokas sai ka Oktoobris kerge puhkuse. 2 nädalat oli täiesti töödt väljas ja siis 2 nädalat ainult natuke kergeid sammu ja lühikese traaviosaga trennikesi. Nüüd, kui on uus pinnas hakkame vaikselt valmistuma esimeseks sisehooajaks, mil on ka võimalik reaalselt trenni teha.

Vasak pool on Ottokal tunduvalt nõrgem, kui parem. Suuna muutusega nagu muutuks ka hobune. Viimased trennid olen nokitsenud selle kallal, et ta end ilusti kannaks ja ühest paindest teise sujuvalt üle läheks. Täna  keskendusin üleminekutele. Samm-peatus-samm, traav-samm-traav, või siis peatusteni ja galopp-samm-galopp. Viimased tulid eriti hästi välja. Tõsted tegin natuke rohkem välimise jala peale. Ehk õnnestub ka jalavahetused kunagi toimima saada.
Täna oli ta väga tubli ja pikalt ma ei teinud ka. Andsin palju puhkepause. Jalad olid tal ka palju paremad kui eile. Õhtul ja hommikul ja sublit enam ei saanud. Võtsin selle ära hetkel, et kontrollida, kas see paistetus on söödast. Kui nüüd jalad ilusad püsivad nädala, siis annan korra sublit ja kui uuesti paiste lööb, siis on selge. Siis peab uue sööda leidma, mis annaks hästi massi ja lihast.

Muidu on mu molu ikka tõeline kullatükk. Rahu ja õnne allikas. Lähen talli ja nunnutan teda ja ta on selline moosinägu ja maiasmokk. Oleks vaid rohkem aega rahulikult iseenda ja hobusega tegeleda ja mis peamine, oleks ometi treener. Üksi on küll vahel hea nokitseda, aga tegelikult oleks hädasti vaja treenerit, kes kasvõi korra nädalas asja üle vaataks ja kodused ülesanded annaks.