Õppida õppida õppida

Ohh intriigid, intriigid. Pole just kaua möödas ajast, mil ma oleks tõsise närvivapustuse saanud selliste jamade peale, mis mu ümber viimasel ajal keerlevad. Elu on meie hoolsaim ja ka karmim õpetaja. Kui tundub, et üks peatükk hakkab tasapisi arusaadavaks muutuma, siis lajatab ta kohe uue ja keerulisemaga. Õnneks tundub, et vähemalt hetkel suudan ma seda kooli võrdlemisi rahulikult võtta ja olla avatud uutele tarkustele.
Mingil hetkel ma justkui ärkasin ja avastasin, või õigem oleks vist öelda tõdesin, et mida rohkem elu õppetundidele vastu hakata, protesteerida, jonnida ja oma õigust taga nõuda, seda valusamalt need  õppetunid sind nahutavad.
Ma ei loe eneseabi õpikuid. Olen mõnda sirvinud ja üks on mulle isegi kingitud, aga need ei meeldi mulle. Ma lugesin seda kingitud varianti ja proovisin ka mõnd harjutust teha, aga ma ei ole kunagi erit osav iseõppija olnud. Ikka läbi kogemuse puust ja punaseks. Mulle need raamatud ei istu vaid pean ise asjades selgusele jõudma. Viimasel ajal on õnneks piisavalt tihti olnud nö kontrolltöid milles ma ei olegi haledalt läbi põrunud vaid millest ma olen terve hinge ja sirge seljaga välja jalutanud. Materiaalsetest kahjudest ma muidugi rääkima ei hakka. Aga see selleks, terve pea ja rõõmus meel on primaarsed :)

Aga et siis õppematerjal.

Mul on uus õpilane. Tegelikult on teda oma õpilaseks nimetada liigne auahnus. Kord või paar nädalas teeme trenni. Kui palju ta mind kuulab otsustab ta ise. Minu jaoks aga on väljakutse oma ideed ja mõtted nii välja öelda, et ta viitsiks kaasa mõelda ja neid ka proovida. Tõeline diplomaatia ABC :) Esimesel katsel kukkusin kolinal läbi, aga edasi on natuke paremini läinud.

Tallis on kah muutuste tuuled. See olukord seal on nii keeruline, et lahti kirjutamiseks läheks kohe mitu postitust ja ma tõesti ei viitsi seda kõike siia toppida. Minu mätta otsast vaadatuna on aga asi kokkuvõtlikult selline: Mina, ja ka paljud teised omanikud, vingusin mõningate elementaarsete asjade puudulikkuse üle. Ilmselt vingusin liiga palju ja valjusti, sest ühel toredal päeval sain kõne millega teatati karistus selle eest, et olen julenud kõva häälega oma rahulolematust väljendada.
See saaga ei ole oma lõpplahendust veel leidnud, aga milline see ka poleks, saavad selles loos ka süütud kõrvalseisjad kõvasti peksa. Miks?? Ma ei tea. Plaan oli mind karistada, aga peksavad need vitsad hoopis kedagi teist ja see on väga väga kurb ja ebaõiglane. Kehva plaan oli :(
Alusetud süüdistused mulle haiget ei tee. Enam mitte. Rahaliste kohustuste suurenemisele on lahendus olemas. Kohustused mitte ei kasva vaid muutuvad, mis pole väga suur probleem. Aga see kõrvalseisja sai küll löögi allapoole vööd olukorras, kus tema huve peaks kaitstama just sellesama plaani generaatori poolt.
Taaskord ilmnes tõsiasi, et enamik inimesi on egoistlikud ja altruism on väljasurnud nähtus. Kahjuks on palju inimesi lisaks egoismile on veel kavalad ka ja ei kõhkle ära kasutamast ka oma sõpru. Mina olen neid õppetunde juba kamaluga saanud ja oi kui kurb ja valus on abitult kõrval seista ja vaadata, kuidas seesama malakas mulle kallist inimest nüpeldab. Vot selle peale tahaks küll karjuda ja märatseda, aga nagu ma juba mainisin, siis kasu sellest nagunii ei ole. Saaksin lihtsalt ise ka löögid kirja, aga ega sellest kellegi teise kannatused ei vähene. Võibolla, kui tekib soodne olukord, siis ütlen võimalikult viisakalt, mida ma sellest jamast arvan... aga ilmselt ei teki sellist olukorda iseenesest ja kunstlikult ka seda ka tekitama ei hakka.

Neid enesekesksuse näiteid on aga iga päev ka mujal jalaga segada. Kohati meeldib mulle roosad prillid ette tõmmata ja endale ette kujutada., et on olemas mingi seltskond "pühasi lehmi", keda see pahe ei puuduta. Kahjuks või õnneks ei oota elu kaua, et mu naiivsus mulle nina alla hõõruda ja roosad prillid jalge alla trampida. Dzunglis ellu jäämiseks tuleb olla kas kiskja, kiirete jalgadega või mitte söödav.
Mulle seltskond meeldib, seega kiired jalad ei ole minu jaoks. Erilist kisjainstinkti mul ka pole ning seega jääb üle vaid viimane variant- olla võimalikult mittesöödav. Viimaste uuringute põhjal võib öelda, et pehmeid kohti veel on, aga koorik on juba päris viisakas ;)

PS, Ma eelistan justnimelt kõva kooriku kasvatamist, sest sobiva kaaslase leidmisel on siiski võimalik ta endale lähedale lasta. Kui valida mitte söödavuse tagamiseks mürgisus, siis seda niisama maha keerata ei saa.