Hobused

Jonny hakkab tasapisi paranema. Arsti ettekirjutusel tegime eelmine kolmapäev sadulas sammu käimisega algust. Esimesel katsel ronisin selga ja sain u 20 m nii korraliku küünla, et üle selja kukkumise hirmus ronisin sealt alla. Varustasin end pika stekiga, et vajadusel talle natuke kõrvade vahele puudutada. See veel puudus, et ta üle selja ka kukuks. Jalustest loobusin ka, et mu rohmakad saapad sinna kinni ei jääks, kui peaks tekkima vajadus või kohustus kiiresti sadulast eemalduda. Paar väikest pukikest ikka sain ka veel, aga üldiselt saime siiski sammu käimisega hakkama.
Neljapäeval tegin talle kiire ohjamise. Riputasin pessoa ka külge. Parem karta kui kahetseda ja eesmärk oli ta ju sammus hoida. Nii me siis jalutasime seal 20 min ja ponu oli isegi viisakas.
Täna aga sõitis juba JB ja Jonny oli silmnähtavalt olukorraga rahul. Parem ikka pisike plika kui minusugune suur mutt :D Tegid nad valdavalt sammu ja mõne sirge traavikest. Vahtisin silmad punnis, et kas on käiguvahe v ei, aga ma juba näen tonti põõsas. Kõrvalt vaatajad ei näinud midagi.
Oi kuidas mulle need lonked ei meeldi. Kui hobusel on auk sees, siis ravid ja hoolitsed, et ja kui auku enam ei ole, ongi terve. Lonked on nii hell teema mu jaoks ja ma kerdan kohutavalt, et iga väiksemgi asi võib uuesti selle jalakese haigeks teha.

Limpal on prei. Kohe väha paha prei. Ma ei tea, kuidas see asi nii kaugele on läinud, aga nüüd ma tegelen ja ravin ise ja süda on sellega ka rahulikum. Selle prei jamaga on nii palju muid asju ka, mis mulle arusaamatuks jäävad, aga las ta jääda. Iga inimene onoma moodi ja nii ongi maailm huvitavam. Ise peab sellega arvestama ja kui tahad, et midagi saaks tehtud just nii nagu sulle meeldib, siis tuleb seda ise teha.

Ottokas on aga nunnu. Sõidus mitte just parim, aga täna hakkas juba natuke looma. Istub juurikas esimese otsa peal ja ka aegluubis liikudes veab minema. Paremini ma seda seletada ei oska. Paremale sain täna juba täitsa söödavaks, aga vasakule oli nagu hoopis teine hobune. Vasak pool on tal üldse nõrgem ja sellega pean veel palju tööd tegema. Igatahes on mul hetkel väga suur tahe ise trennitada ja õnneks tundub, et leian selle jaoks ka aja :)