Koolitajaks on Austriast pärit rahvusvaheline voldi treener ja kohtunik. Väga muhe mees.
Esimene päev:
Peale tutvustusringi rääkisime kohustuslikest harjutustest. Mis ja kuidas. Voldi hobusest ja varustusest. Pisut ka trenneri käitumisest ja tunni ülesehitusest. Kui ma viimati selle alaga ise kokku puutusin, mis oli 15a tagasi niitveljal, siis ei teadnud ma midagi ei tehnikast ega ulmelistest sooritustest MM-del. Ja ega meile ei räägitud ka muud, kui istu sirgelt ja siruta varbaid ja sõrmi. Ei olnud peent tehnikat ega tähelepanu detailidel.
Peale väikest kohvipausi suundusime maneezi asju omal nahal järgi proovima. Kui sooja tehti, siis ma arvasin, et ei hakka kaasa tegema ning olen treeneri rollis, aga kui tünnhobune välja toodi ja esimest harjutust proovima hakati, siis otsustasin ikka ise ka kaasa teha.
Pikemalt peatusime selga minemisel, pääsukesel ja veskil (reis ümber maailma).
Mount- ehk selga minek.
Esmalt harjutasme tünnil. Mina krabasin endale nn "disabled" ehk siis täiskasvanute pundi. Kuna meid oli kokku 4, siis saime kõik kordamööda üksteisele treenerid olla ja asju läbi proovida. Olime ikka saamatud küll :D Ja pärast maneeži liival tehtud pääsukest sai ka meile "penskaritele" selgeks, miks me "puudega" oleme :D Kõik hoidsid selga kinni ja oigasid valust.
Selga minek oli minu jaoks lihtsam kui ma arvasin. Meil oli abi lubatud ja see lihtsustas oluliselt asja. Püüdsin ka tehnilisi nippe meeles pidada.
* alumine käsi tõmbab
* ülemine käsi on küünarnukist väljapoole suunatud ja hakkab tõukuama keha ülesse (ideaalis sirgesse kätel seisu)
* Jalad, või abi korral sisemine jalg, tuleb hoida toonuses ja visata sirgelt üles
* puusad tuleb hooga ka üles, õlgadest võimalikult kõrgemale tõsta
* Pea ja õlad tuleb lasta alla, et puusad saaks kõrgemale tõusta.
Et siis selline teooria. Praktikas päris nii hästi ei tulnud. Tünni peal veel, aga päris hobusega, vabandust, poniga, oli asi hoopis lopergusem.
Baasistak
* hüppeliiges, puus, õlg ja kõrv ühel joonel
* jalad pehmelt ümber hobuse, Varbad alla sirutatud ja jalatallad vaatavad taha.
* Selg on sirge, mitte nõgus. Kõht on sees, õlad lõdvestunud.
* Vaade otse ette.
* Käes kõrvale sirutatud.
Hea istaku saamiseks on palju harjutusi: Käteringid, kerd ees risti, käed puusanukkidele, et neid tahapoole lükata. Käteringid ette ja taha, käed pelaele jne.
Pääsuke:
* Ülesse tõstetakse väilimine jalg ja sisemine käsi
* sõrmed, pealagi ja varbad ühel liinil
* selg sirge. Puusad ja õlad samaal joonel ja otse
* raskus tervel toetaval jalal.
* lõug üleval, vaade otse ette
Veski:
* jalad liiguvad enne käsi
* kätega tohib haarata ainult käepidemetest. hobust või pehmendust puutuda ei tohi
* suund sissepoole esimesena
* iga faas 4 fuleed pikk, kokku 16 fuleed
* liikuv jalg on sirge. mida suurem ja kõrgem kaar, seda parem
* toetav jalg on paigal ümber hobuse. vahepeal on jalad koos.
* keha on sirge ja hea rühiga. igas faasis fikseeritakse hetkeks istak.
Kui praktika läbi sai, vaatasime videosi, kuidas asi tegelikult käib. Suu jäi lahti ja süda jahtus ära. Vabakavad olid meeletult, uskumatult, hirmutavalt ilusad ja keerulised.
Päev 2:
Alustasime sobiva hobuse teemadel:
* Tugev keha ja
kael, keskmiselt pikk selg, sest liiga pikk selg võib nõrk olla
* väga regulaarne
ja pehme liikumine
* hea treenitus
* piisavalt suur, alates 170cm turjast. 180cm olla tavaline kõrgus.
* rahulik, usaldav
See muidugi ei
tähenda, et peakski kohe suure hobusega alustama. Meie eesti hobused, kes koolituse ajal abis olid,
meeldisid Frankile väga. Lastele õppimiseks olevat nad väga head. Piisavalt
tugeva kondiga, pehme liikumisega ja rahuliku ning laisa loomusega, et
ümritseva sumina peale mitte närviliseks muutuda. Noorukitele aga jäävad nad
juba väikeseks ja ehkki ühtegi tori hobust ei olnud mul talle koha peal
näidata, siis pildi järgi arvas ta, et võiks sobida küll. Kõik olevat
konkreetses hobuses kinni. Samuti rõhutas ta, et voltiseeritakse kõigis kolmes
allüüris ja Austrias on väga populaarsed ka võistlused tünnil.
Edasi rääkisime vabakavadest. Põhimõtteliselt on harjutused fantaasia küsimus ja vastavalt liigile jagatakse need klassidesse:
* box- kujundid millel on pääsukesega samastuv "kast"
* stand- kõikvõimalikud seismised
* swing- kõikvõimalikud jalgade ja keha kiikumisega sarnanevad liikumised.
* jump- igasugused hüpped
Edasi suundusime maneezi, et veel harjutada kohustuslikke elemente ja iga voltižeerija pidi mõtlema omale vabakava. Praktika lõpus oli väike võistlus. lapsed tegid hobusel sammus kohustuslikud elemendid ja tünnil vabakava. Treenerid hindasid.
Vabakavas tasub tähele panna:
* Kohustuslikud harjutused ei ole hea toon
* Harjutused peavad olema mitmekesised ja igasse suunda.
* harjutuste vahel ei peaks istuma, kui see just vajalik ei ole
* kava raskus peab vastama oskustele. Keerulised aga tehniliselt halvasti sooritatud harjutused annavad vähem hindeid kui kergemad aga hästi tehtud asjad.
Oluline on ka muusika tõlgendus ja muusikas liikumine, nagu kür-is. Samuti artistlikus ja esitamine.
Päeva lõpus tegime kokkuvõtteid ja jagasime muljeid.
Mina jäin koolitusega rahule, ehkki registreerudes olin väga skeptiline. Sain palju inspiratsiooni ja mõtteid. Loodan vaid, et on jaksu ja võimalust neid ideid ka rakendada.
No comments:
Post a Comment