Vahepeal oli Otto väga väga hea. Viimased päevad enam mitte. Ei tea mis juhtus.
Tegelikult ei ole ta halb ka, aga ei ole nii hea kui vahepeal oli. Ja kui korra on juba olnud väga väga mõnus, siis on ju hammas verel ja natuke nigelam seis ei ole enam piisav. Samas käib terve elu nagu siinusrütm ja ma peaks olem ajuba piisavalt tark, et sellest aru saada ja sellega leppida. Ja mis peamine, õppida neid haripunkte õigesse kohta ajastama.
Sadulas töö olgu mis ta on. Igapäevases suhtluses on Ottokas kirjeldamatult tore ja hea ja kallis ja kõik muud head asjad. Ma naudin iga viimas hetke, mis ma saan temaga koos olla ja tegeleda. See on minu aeg, mis on hädavajalik, et kogu ülejäänud töökoormuse stressi maha raputada. See "minu aeg" tagab ka selle, et ma olen küll väsinud kui koju jõuan aga mitte pahur ja turris. Olen rõõmus ja rahulik ning need on ainukesed tunded, mis koduseinte vahele peaksid mahtuma. Negatiivsed jamad tuleb ruttu maha pesta, et kodus saaks olla soe, hea ja harmooniline.
Muud väga põnevat hetkel ei jõua kirjutada. Tööjuurs on ka ees kiiremad ajad ja seega on pea pulki täis.
Kui tekib jälle rohkem hingamise aega, siis võtan ette suuremat sorti tagant järgi blogimise remondi teemadel.
Esimest korda oma blogi ajaloos küsin ka oma lugejatelt (kui iganes vähe või palju teid ka poleks), et kas on mingeid teemasid minu onnikese renoveerimisest, mida võiksin üksikasjalikumalt kirjeldada.
No comments:
Post a Comment