Poolteist kätt ja poolteist jalga

Igasugu põnevaid ja vähem põnevaid asju juhtub viimasel ajal. Üks vähem põnev, aga väga häiriv asi on see, et minu vasak kehapool teeb trikke. Mingi ishiaššš kolistab ringi ja annab endast ebamugavalt tunda. Jama hakaks pihta puusast, mis juba jupp aega tagsi osad liigutused keeruliseks muutis. Kõndida sain normaalselt ja seega leppisin olukrraga, kuniks põlvili paari lillekest istutades enam püsti ei saanud. Selg ja puus tulivalusad. Küürutasin siis u nädala ja I määris mind apteegist saadud kõige leebema salviga mitu korda päevas sisse. Sain end sirgeks aetud, aga kõnnin ikka taaruvalt ja osad liigutused on ka päris keerulised. Nt pikali olles külge keerata ja autosse istuda ja sealt välja ronida on sellised ettevaatust nõudvad tegevused. Üks vale liigutus ja vasakus puusas jokseb tulejutt.  Aga kuna see jama vähemalt ei valuta, siis elame üle.

Nüüd, üleeile, aga otsustas vasaku käe ranne ka valusaks minna. Millest, ma tõesti ei tea, sest ma ei teinud mitte midagi koormavat. Ei tõstnud ega väänanud seda kätt kuidagi. Ei hoidnud sundasendis. Igatahes on rannet liigutada päris valus igasse suunda, nii üles, alla kui ka pöörded. Samuti ei ole käes jõudu. Nt last ma turvatoolist kätte ei saa, sest valus on seda rihmede nuppu vajutada, samas on ka valus õlarihmesid tõmmeta, et need lõdvemaks läheks. Rist ja viletsus ma ütlen.
Üleeile käsi paistes ei olnud ja seega fikseerisin randme elastikuga ära, et ei teeks kogemata vale liigutust. Eile õhtul aga viskas elastikust välja jäänud labakäe ja sõrmed mõnusalt paiste ja seega ma ei julge enam seda ka panna. Olen niisama ettevaatlik.

Mitte et ma tahaks niiväga vinguda, aga no võiks ju mitte vigane olla niipalju. Vb see on mingi keha märguanne, et ma võtaks absoluutse puhkuse kõigest. Ja ehkki mul on nädala jooksul ikka mõni päev, kus ma olen kodus ja tunnen siis, et ma ei tahakski mitte kuhugi minna ega mitte midagi teha, siis päris nädalate viiti ma ka ei suudaks ju kodus passida ja vedeleda. Kodus on ka vaja toimetada ja ma kardan, et eneseteostuse puudumine väljaspool kodu sööks mu närvid kiiremini kui ma arugi saaks.
Mul on juba selle aasta algusest saati energiatase alla igasugust arvestust ja ehkki ma söön peoga vitamiine (mille ma täna hommikul just unustasin :p ) ja samas on olnud ka päris palju puhkamist ja mitte millegi tegemist, siis ei ole ma suutnud seda kuidagi ülespoole kruvida.

Ma ei kujuta ette mida ma tegema peaks, et jõudu ja energiat taas kõrvadest pritsima hakkaks. Et mu sära ja entusiasm tagasi tuleks. Loodan, et ma varsti avastan selle salanipi ja tunnen end jälle nagu noor hirv.