Jõulud ja jõulutus

Lapsepõlves olid meil väga lahedad jõulud. Vanaisal oli 24 sünnipäev ja siis kogunesid kõik tema juurde. Kaeti suur laud nii sünnipäevalapse kui ka jõulu auks ja koos oli nii pere kui naabruskonna sõbrad. Lastel olid omad mängud ja täiskasvanutel omad tegemised. Kingitused tulid alati imekombel ukse taha ja onu Peeter oli alati jõuluvana. Lauldi, loeti luuletusi ja Peeter mängis saateks lõõtsa.

See pühadekomme kadus, kui lahkus vanaisa.

Vahepeal ei olnud mul aastaid mingit jõulutunnet. Lihtsalt üks järjekordne vastik kommertspüha, kus kaubandusvõrk taob rauda juba ebanormaalselt vara ja üritab inimestelt välja meelitada viimsegi sendi. Wõehh.

Ja siis lõpuks, kui ma olin I-ga juba pea aasta aega tuttav olnud, tuli mulle jõulutunne juba novembris :D See oli tore aasta :) Kahjuks see tunne ei jäänud kestma. Praegu peaks ju ka nagu olema, aga ei ole :( On vaid meeletu rabelemine ja sebimine. Ja kingituste tegemine ei ole tore, vaid hoopis jube peavalu. Kellele mida.. Kas ikka meeldib.. vastik. Ma tean, et mul on väga konkreetsed asjad, mis minu jaoks hetkel jõuludele mõru maigu külge poogivad. Igasugused peale sunnitud kohustused ja tavad. Ma saan aru, et tahetakse hoida traditsiooni ja puha, aga see on nii sunnitud ja sellepärast nii vastik. Ma tahaks, et oleks vaba ja mõnus õhkkond ja olemine, aga ei ole. Kuid tunneli lõpus paistab lahendus ja seega ka valgus :) Lihtsalt kannatlik pean olema.

Meie perele oli see aasta Jõulud õnneks mõnus ja kodune aeg, kui need mõned kohustused välja jätta. 24 olime kodus ja tegime süüa. 23 olin ma liiga väsinud päevasündmustest, et midagi teha. Õhtu kodus kadus nagu liiv sõrmede vahelt ja seega ei jõudnud ma ei kinke pakkida ega sööke teha. Ja nii me siis 24 kokkasime ja koristasime. Ja see oli väga tore. Askeldasime I-ga kahekesi köögis ja lapsed olid ka enamuse ajast nianpidi juures :) Tegin hautatud liha ja kapsaid, mis tulid nii nii head :) Ja täidetud mune, mis on mul ka hakanud õnnestuma. I tegi vahukomme ja iirist kingipakkidesse ning vahvleid meile söömiseks. Mina tegin ploomikomme. Vaatasime jõulufilme ja maiustasime vahvlitega. Lapsed mugisid ka liigselt, aga mis seal ikka. Plika sõi lusikaga vahukoort kausist :D Pojale see kraam väga ei meeldi, aga J-le küll. 

Ei tea kas sellest rammusast õhtusöögist või millestki muust, aga tüdruk magas esimest korda ilma piuksuta terve öö! Võiks öelda, et see oli tema jõulukink meile, sest järgmine öö oli jälle häiretega.

25.12 käisime ämma-äia juures. Ma saan perekonna koos hoidmise vajadusest aru ja hea on see, et seal on hea söök. Aga muidu on see olemine seal minu jaoks isiklikult natukese komplitseeritud. Käisime külas ära ja kui koju sain oli hea olla. Mulle meeldib kodus. Sõime granaatõuna ja muud värsket ja olime niisama. Lihtsalt puhkasime. Ei teinud midagi ja nii mõnus oli mitte midagi teha :)

26.12 lasime perekondlikult samas mitte midagi tegemise vaimus. Magasime kuniks lapsed lasid ja kuna ilm oli päeval nii ilus, siis käisime kõik koos natuke õues ka. Jessu köha on ka peaaegu taandunud ja julgesime ka teda natukeseks õue lubada. Poisid tegid lumesõda, I tõi puud tuppa ja mina nokitsesin ukseprojekti kallal. Kui teised olid tuppa läinud, siis lükkasin teed maha sadanud lumest puhtaks. Õhtul toas panin küünlad põlema ja hea oli olla soojas toas, kaminatuli praksumas. 

Ja niimoodi vaikselt ja koduselt möödusid meie jõulud. Ma olin üksjagu isekas ja kasutasin ära igat hetke, et vaikselt omasse mulli pugeda ja omi mõtteid mõelda. Mõtlesin vanaisa peale ja onu peale. Ja ka elavate pereliikmete peale. Saatsin head mõtted nii ema kui ka isa poole teele. Ja teistele ka. Aga vastik nagu ma olen, siis ma ei saa jätta ikka mõtlemata, et uppuja päästmine on uppuja enda asi ja minuga sama põlvkonna inimesed peaksid küll olema veel väge täis, et ise enda asjadega hakkama saada. Oma elu ja käekäigu eest ise vastutada. Vanemad on mul mõlemad haigustega kimpus ja nende pärast valutan ma oma südant päris palju. Ma tean jah, et muretsemine ei aita, aga midagi pole parata. Hirm ja mure on nende pärast ikka kogu aeg kuklas.. Eriti nüüd, kus selle ringi algus on tehtud.

Jää hüvasti kallis onu Peeter!

Jõulueelne postitus seekord kurbades toonides.
Neljapäeva õhtul sain emalt kõne, et onu Peeter on surnud. Ärasaatmine ja peied olid täna. Lähedasemate omakeste ja ilmselt ka tema enda soovil ta tuhastati. Kogu üritus oli väga armas, siiras ja soe. Ja ehkki mu hinges on sellega rahu ja ma olin kindel, et ma ei nuta, siis töinasin ma siiski korralikult.
Peeter oli kõige parem onu, keda lapsed võiks tahta. Täiskasvanueas ma temaga väga tihedalt ei suhelnud ja nagu ikka, on sellest nüüd kahju. Ta oli väga tore ja hea inimene. Viimased aastad aga laastas Tema tervist väga armutult väga raske haigus. Seda kohe nii julmalt ja armutult, et tahes tahtmata mõtlen, et no mis karmavõlga Ta küll maksma pidi, et Teda nii hirmsasti karistati... Selles elus oli Ta küll igati hea ja soe inimene ja poleks ilmaski sellist saatust ära teeninud. Just nende viimaste aastate vaevade taustal oli Tema lahkumine kergendus. Eelkõige Talle endale aga tegelikult ka elukaaslasele, kes on olnud tugevam ja hoolivam, kui nii mõnigi inimene suudaks olla.
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Palun kergemat karistust selliste mõtete eest, aga nii see paraku on. Õnneks ei olnud see lõpp ise ka otseselt õudne. Vaikne ja valutu ja rahulik olevat kõik olnud. Olgu muld talle kergening ma loodan südamest, et mis iganes võlgu ta oma kannatustega tasus, et need on nüüd lõplikult tasutud ja ta hing saab rahu.

Mulle jäävad Teda alatiseks meenutama apelsinid ja akordion. Jõuluvana mängimine ning soojus ja armastus, millega ta meid alati lapsepõlves kostitas. Viimastest aegadest Tema uskumatu tugevus, et mitte saatuse all päriselt murduda. Tema pühendumus positiivsusele ja sugulastega suhete hoidmisele.

Puhka rahus kallis Peeter! Jään Sind alati mäletama sooja tundega.

Aga täna ma sõitsin väikese valgega.

A jäi haigeks ja ma lubasin tema tupsujalga liigutada. Olen juba ammu tahtsnud Rillukaga sõita ja täna oli nii aeg kui ka võimalus. Tõin ta sisse ja pesin väljas ämbri ja harjaga suurema muda maha. Viimane lihv oli pesuboksis ja saingi ta valmis panna. Ta on nii meeldiv hobune! Rahulik ja mõistlik.

Esmalt käisin natuke sammu ja siis võtsin ratsme. Esialgu püüdis kangutaga, aga ma ei andnud selleks võimalust. Edasi oli traav juba täitsa tore. Ta kipub eest käele liiga palju toetama ja siis vajub natuke esimese otsa peale. Kui aga eest ära anda, siis viskab nina lakke. Sellega peab tegelema. Ja ta on niiiii sirge. Lausa kangelt sirge. Pusisin voltidega ka natuke ja mõned korrad olid väga head. Tegin tööd peamiselt täisistakus. Jeebus küll kui mugav seal on võrreldes Ottokaga. Istu ja naudi :D

Galoppi tegime ka. Esimene tõste tuli enam-vähem. Ja no kui traav on megamugav, siis galopp on Ottoga võrreldes väga ebamugav. Tagant põrkab hullult üles. Mitte etteüles, aga niisama üles. Loperdasin seal päris korralikult ja sain hästi aru, miks A-l seal keeruline istuda on. Kummaline on kusjuures see, et kõrvalt vaadates ei tundu see galopp üldse paha.
Tegime sirgeid ja volte. Ja siis traavi ja traav korda. Suunakas jaaaa vot siis ta juba ootas seda galoppi ja kiirustas ja sabistas. Pusisin jupi aega traavi kallal enne, kui sain uue tõste teha. Galopp oli iseenesest okei, aga no ei taha ta kuidagi painutada. Lõpuks sain isegi täitsa ok voldid.

Lõpetuseks sõitsin veel traavi korda ja vot siis ta oli niiii hea. Selline mõnus edasipürgiv traav ja väga ei istunudki käe peale. Mängisin käega ka natuke ja püüdsin ta nina veidikene ühe ja teise õlajoone juurde küsida. Samal ajal saatsin jalaga edasi ja ta oli väga tubli.

Jalutasin käekõrval. Koristasin maneezi meie järelt ära ja oligi moos. Jalapesu ja tekk selga ning boksi. Preemiaks porgandit ja pai ja puhkus :)

Väga tore oli temaga sõita. Sain rohkem aimu, mida trennides teha ja kindlasti tahan temaga veel sõita.

Kodune Treeningvõistlus

20.12.2014 oli Jüri Jõulu treeningvõistlus. Sõitsin 90cm. Kui vaja, siis 2x

Reedel tegin kiire trenni. Piinasin ennast ja uhasin täisistakut. Kuna oli väga kiire ja enne platsi silumist ja parkuuri panekut oli tulnud veel umbes kõik inimesed kiiresti sõitma, siis oli maneezis üsna palju rahvast. Püüdsin nii hästi kui sain ja hobune oli isegi päris ok, aga mitte nii hea kui tol esmaspäeval.

Võistluste päeval oli leebelt öeldes sitt ilm. Tõin Ottoka koplist ära ja ta oli väga närviline kogu sellest saginast talli ees. Tekki kattis u cm-ne pori kiht. Pesin teki pesuboksis puhtaks ja koristasin selle laga sealt ära. Pärast sain ikka riielda, sest seda ei oleks tohtinud teha. Tõele au andes, siis eks ole R-il õigus kah.
Panin Otto boksi ja sutsu heina ette nosimiseks ning läksin uuesti appi vajalikke töid tegema. Kui aeg küps, siis sättisime minekuvalmis.
Olin juba maneezi juures ootel, kui selgus, et tuleb veel silumispaus ja meid saadeti õue jalutama. Ottokas läks seal väga sapsu täis ja kui maneezi saime, siis oli nagu krambihunnik :s Aega ka väga ei olnud ja seega pehmeks ma teda ei saanudki. Soojenduses aga hüppas täitsa okeilt. Meie soojenduse keskel oli parkuuri tõstmine ja seega tegime esialgu soojendust 80cm hüppajate järgi. Sellel kõrgusel oli väga hea. Siis aga tõsteti okserit ja no iga kord jäi kaugeks. Kuidagimoodi ei saanud klappima. Eks am ise olin kah ikka sabinas ja ei tundnud ennast mugavalt.

Jalutamisalas oli mul selline vastik surin sees. Ootusärevus ja hirm korraga. Südames lootsin, et läheb hästi aga samal ajal oli ka halb eelaimdus, et midagi läheb nässu. Siis oli minu kord. Eelhüpe jäi suti kaugeks, aga hobune oli 100% kindel. Seegi hea. Parkuuri alustades püüdsin elueest hingamisele ja rütmile mõelda. Ja see tuli isegi enam-vähem välja, kuni 4nda tõkkeni :D See oli valge okser nurgast välja. Kui Ottokas tavaliselt tõmbab tõkkele ja ma olen seega väga harjunud teda tagasi hoidma, siis seekord ta lihtsalt blokkis. Ja ilmnes tõsiasi, et ma reaalselt ei oska enam sellises olukorras ka nõudlik olla. Pigistasin jalaga, aga kasu oli sellest täpselt mitte midagi. Tulin uuesti, ei midagi. Uuest- jälle keeldus ja mina olin sama saamatu ning nüüd juba jalad värisesid. R võttis okseri tagumise lati maha. Ikka ei saanud hakkama. Võttis lattaia pealmise lati ka ära ja ütles, et kasvõi kohapealt, aga pean üle saama. Kuna tõket polnud enam ollagi, siis sulas natuke ka minu hirm. Kõik platsil olijad aitasid ja ergutasid ning kuidagimoodi saime sealt üle. Patsutasin Ottokat ja tulime uuesti. Kõhkles veel veidi, aga oli juba julgem ja saime normaalselt sellest minitõkkest üle. Kiitsin jälle. R pani aia pealmise lati tagasi. Mu enesekindlus oli täiesti sulanud, aga kangekaelsus see-eest alles. Surusin jala peale niipalju kui jaksu oli ja viimased fuleed püüdsin kannuse ka vastu suruda. Ottokas küll kõhkles, aga siiski läks ja sai kiituseks palju paisid. Tulin veelkord ja nüüd juba okserit. Julgustust oli meil mõlemil vaja ja platsil olijad elasid häälekalt kaasa ning saimegi sellest "suurest koledast okserist" üle. Patsutasin palju palju ja jätkasin parkuuri. Edasi ei olnud mingit kõhklust ega tunde poegagi,e t ta ei tahaks hüpata. Ma ei tea, mis teema tal nende valgete asjadega on.  Igatahes olin ma väga õnnelik, et oli treeningvõistlus ja saime seda ühte kolli pusida, kuniks hakkama saime. Ottokas pidi end kokku võtma ja siiski sellest kollist üle ronima ja mina pidin ka ennast kokku võtma ja tema käest seda nõudma :D

Läksime jalutusalasse oma vigade paranduse katset ootama.
Ossa püss, kus mul jalad värisesid, kui oli uuesti minu kord kätte jõudnud. Ütlesin R-le kah,e t ma olen nii edel ja väsinud. Ta käskis vait olla ja end minutiks kokku võtta. Nooojahh.. ma tean, et ma kipun natuke hädine olema sellistes olukordades. Ma olen ju siiski tädiratsutraja :D HIngasin sisse ja välja ja hakkasin tulema.
1-2-3 olid enam-vähem. 4ndale pressisin kuis jaksasin ja viimastel fuleedel panin kannuse ka käiku. Ottokale kasvasid selle peale tiivad ja edasi sain teda vaid rahustada ja hoida. Kõikides pööretes püüdsin tagasi saada ja rahustada ning tõkkele lähenedes hoidsin eest ja ootasin kehaga lõpuni. Säär oli siiski peal ja üksi teda ei jätnud.
Visuaalselt polnud see kindlasti väga ilus sõit. Ottokas kadjas ja minu istak oli leebelt öeldes kohutav. Videolt vaatasin, et mu käed laperdavad jubedalt. Eriti, kui peale tõket tagasi istun ja püüan poolpeatust teha. Piinlik lausa :s Aga sadulas olles ei olnud tunne kõige hullem. Ta küll kiirustas ja kadjas, aga ei jooksnud päris ära. Küll vastu kätt, aga ei lohistanud mind päris ära.

Kokkuvõttes oli seekordne treeningsuts väga õpetlik. Nii hobuse seljas olles, kui ka hiljem video pealt vaadates. Motivatsiooni edasi pusida on hetkel küll väga palju. Ma olen saanud kätte kogemuse, et ma olen võimeline 90cm raja finišini sõitma. Nüüd tahaks seda ka "söödavalt" ehk siis ilusti teha :)

Kui ma vaid teaks, mida ma tegin..

See nädal on olnud hullumajapuhvet. Nii nii kiire ja 110 ajsa korraga vaja teha. Meeletu tormamine igale poole ja ikka on veel nii palju asju tegemata. Jõulukinkidest ma ei hakka rääkimagi. Pole mõelnud nende peale, ostmisest rääkimata. DK-le on olemas asju, mis juba varakult jäid näppu. Need on pakitud ka. Ülejäänud... ma ei kujuta ette ka mis saab.

Kolmap rallisin reaalselt terve päev linnas. Esmalt poisid linna tööle ja lasteaeda. Siis J-ga panka. Seal läks tund nagu lennatses ja siis kihutasime arsti juurde. Arutasime vaktsiine ja saime mõlemad tehnokontrolli. Kurgud punased ja ninad nohused. Laps sai kurguõli ja mina pm mitte midagi, kuna ma imetan ju. J mõõdud 1a 2k ja 7p on 85cm ja 10770g Pikk preili :)

Siis oli kell juba preili lõunaunes ja püüdsin teda autoga sõites magama saada.. Ilus unistus :D Käisin ratsatarvete poes ja ostsin kaitsmed ära. Trennikad on juba niiiiii räbalad, et paha hakkab. Edasi kimasime Jürri, et Otto hambaarsti meeskonnale raha ära viia ja pakiautomaadist pakid kätte saada. 

Unistasin koju minekust, aga läksime hoopis minu töö juurde. Saime sealt kommipakid kätte ja jutustasime natuke. Nad seal moosisid mu ära, et ma ikka läheks jõuluüritusele ka. 

A oli ingel ja tuli ilma igasuguse ette teatamiseta eksprompt lapsi hoidma. Nii tore!! Ja ta sai nii hästi hakkama! Kullatükk ma ütlen. Ja nii ma siis maandusingi kella 18 paiku tondiraba jäähalli kurlingut mängima. Meid oli paras kamp ja väga lahe oli. Mul hakkas aga pea hullult valutama mingi hetk ja siis ma vaatasin niisama pealt. Igatahes see mäng on mängida suht äge, aga vaadata ulmeigav :D

Aga see selleks. See polnud üldse tegelt see, millest ma kirutada tahtsin :D

Trennis käisin esmaspäeval. Ratsastasin, nagu ma juba kirjutasin siia ka ja oli väga hea! Vahepeal sõitis JB ja mina ise sain sadulasse alles neljap, kui oli laupäevase kodu treeningvõistluse eelne hüppetrenn.

Panin ka uued kaitsmed peale. On ikka mugav küll kasutada korralikke asju, mitte vanu räbalaid. Hakkasin siis sooja tegema ja no hobune on imelik... Ei olnud halb. Pigem ikka vist hea, aga ma ei olnud kindel, kas see hea on ka hüppamiseks hea. Ma sain, või no lausa pidin teda tagant päris palju sõitma. Eest ta raske ei olnud. Pigem lausa kerge, aga samas stabiilne. Ja kui poolpeatuseid tegin ja natuke teravamalt säärt andsin, siis tegi tagant sellise hüppe edasi, et tundus nagu oleks tagumine ots tal kurgu alla tulnud. Eest aga välja ei trüginud kuhugi. Täiega mõnus oli, aga ma värisesin hullult, et kui ma hüppama hakkan ja teda nii palju sõidan säärega, siis paneb kindlalt ajama.

R tuli ka ja hakkasime siis hüppama. Rääkisin talle ka, et Otto on imelik. Ta kontrollis kaitsmed ka üle ja pani tagumised kõvemini kinni, sest ma ei julenud piisavalt panna ja olid ära keeranud paigast. Katse 1. Võtsin kohe rütmi ja püüdsin seda hoida lõpuni. Püsis ideaalselt ja hüppas nii hästi. Ulme. Mina ise tegin aga kätega mingi jama ja tulin uuesti. Mõtlesin käte peale ka ja kõik oli super. Ja nii läkski edasi ka. Tõke vaikselt kerkis ja hüpped olid ikka megahead. Rütm püsis, kuhugi ei vajunud. Kõik oli nii tore! Ma kogu aeg paanitsesin, et no millal see laks tuleb, et ma sammuga eksin ja siis pean lükkama ja siis ongi hapu. Ja ega tali taeva jää eksole.

Tulime okserit taha nurka vasakust jalast ja ma tundsin sirgel, et no krt ei lähe edasi. Jookseb küll rütmis, aga ei ole seda tõmmet eest, mis tema puhul nii tavaline on. Surusin säärega ja no selg läks rohkem kummi ja tagant tuli veel alla, aga eest ei muutunud mitte midagi. Lähenedes nägin, et krt kaugeks jääb ja panin natuke kannuse vastu ise mõtlesin veel, et pekkiiiii ongi moos tänaseks. Ottokas haaras 3 fuleed selle peale rohkem maad ja jõudis mugavasse kohta ja hüppas ilusti. Ja oh seda üllatust, kui ta ka tuli tagasi ilusti. R küsis, et mis mul viga hakkas, et miks ma lükkasin.. Et miks ma sirgel edasi ei sõitnud ja ütlesin siis et no ma püüdsin aga ei saanud hakkama. 

Tulin uuesti. Kõik sama aga seekord ma ei hakanud edasi palju lükkama tõkke ees, sest olin kindel, et ta paneb ajama. Aga EI kus sa sellega. Seega jäi kaugeks, aga kuna ma hoidsin jala hoolega peal, siis ta laksas kaugelt sellise paugu. Hüppas nagu oleks maja ees olnud. Jäin sutsuke maha kah ja käega tundisn, et jäin pisut ennast toetama, aga teravat tõmmet ratsmest ei olnud. Oi ma ehmatasin ära. Esmalt panin sammuga pange ja siis jäin veel rippu kah suu otsa. Tõke polnud väga kõrge aga madal kah mitte. U 90cm vast.

Palusin valimislati ette panna ja tulime uuesti. Sain pihta asjale ja uus katse ilma latita toimis ka. Hämmastav oli isee, et Ottokas ei lasknud ennast sellest minu plähmerdamisest üldse segada. Ei läinud lappesse ega midagi. Tuli poolpeatuse peale tagasi ilusti ja puha. Ei mingit sabinat või hullumeelset kihutamist. Isegi R imestas, et kuidagi nii rahulik ja muhe.

Tulime lühikest rada ka kahe erineva süsteemiga. Väikeseid vigu tegin ikka, aga kuna hobune oli nii hea, siis sain enda peale rohkem mõelda ja vahepeal oli isegi täitsa hea tunne. Tundsin rütmi, nägin sammu ja isegi närv pidas lõpuni vastu ning suutsin käed õigesse asendisse panna hüppe eel ja ajal. 

Viimase kombinatsioonina tulime okserit tagumisest nurgast välja. Katse 1 oli ok, aga mitte hea. Ma ei sõitnud pööret ilusaks ja hakkasin ise pablama. Juba poole trenni pealt lugesin lähenedes rütmi endale kaasa ja see aitas ka tõkke ees hoida ühtlast liikumst ja mitte sahmima hakata. Selleks ajaks oli mul aga kops juba koos ja võhm otsas. Hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Võtsin omale hetke ja püüdsin kuidagi maha rahustada oma hingamise. Tõstsin galoppi ja seekord ei lugenud mitte rütmi, vaid lugesin hingamist, et ei hakkaks hinge kinni hoidma. Keskendusin pöörde läbi sõitmisele ja hingamisele ja ohh sa jeebus mariia kui ilusti see okser sealt nurgast välja klappis. No nii hästi! R arvas, et võiks sellega lõpetada ja ma ei oleks saanud rohkem nõus olla. Toppisin poisil põsed kommi täis ja jalutasin käekõrval teda. Mina olin rohkem vässu kui Ottokas :D Seekord polnud tal isegi sadula alt märg.

Boksis sai veel porgandeid krõbistamiseks ja palju paisid :) Ja mina sain nii nii hea elamuse! Sellised trennid annavad nii palju positivset energiat ja nii palju motivatsiooni ennast veel rohkem pigistada, et ikka paremini suudaks täisistakus olla ja et võhma treenida. Praegu ma olen poole trenni ajaks juba töss :D Aga no super super on näha edusamme. Näha, kuidas see töö iseenda kallal väikesi tulemusi annab. Nii lahe :D

Samas, no ega ma ei tea, miks Ottookas lõppkokkuvõttes nii normaalne oli... Kas oli asi selles ratsastustrennis või äkki hoopis värskelt käinud hambaarst tegi ta olemise mõnusamaks. Aga võibolla olid need vanad kaitsmed nii räbalad juba, et tal oli nendega paha ja siis ta sahmis ja kiirustaski.. Võibolla sai nüüd mugavad kaitsmed ümber jala ja tundis end kindlamalt. Sest no tagant ta ikka riivleb omajagu ja kaitsmeid on väga vaja. Aga no mis iganes see ka polnud, mis meile selle superhästi õnnestunud trenni tõi.. Ma loodan südamest, et see juhtub veel ja veel :D

Töö ja palk

Täna oli hea trenn. Tegin peaaegu olematu ratsmega esimese traavi ja maneezi taha otsa ma ei hakanud konflikti vältimiseks üldse minemagi. Tiirutasin eesmisel poolel ja küsisin ette-alla lõdvestust hästi hästi kerge ratsmega.
Siis läksin sammus taha ja jaurasin seal jupp aega. Päris heaks ei sanudki, aa enam-vähem. Ei tahtnud rohkem aega kulutada sellele. Tulin ette tagasi ja hakkasin täisistakus pusima. Esiti oli väga raske istuda ja kuidagi ei suutnud olla. Otsustasin,et püüan konkreetseid harjutusi teha ja valisin 10m voldid.  Alguses ma ei saanud kuidagi tehtud. Hobune vajus välja ja ise ei suutnud istuda. Siis aga tõstsin silmad maast üles ja hakkasin säärega korralikult sõitma ja ennäe imet. Voldid tulid välja ja tagumise otsa töö tegi ka minu istumise mugavamaks.  Tegin volte mõlemale poole ja täitsa hea tunne oli. Taha otsa ma ei hakanud ronimagi. Ei tahtnud rõõmu rikkuda :p

Galopis sõitsin rajalt sissepoole ja siis otse ning tasakesi rajale tagsi. Galopis pressisin teda tahapoole ka, aga ta läheb seal kohe pingesse. Galopis on aga lihtsam ta uuesti läbi selja pehmeks sõita ja siis see niiväga ei sega. Istuda on ka kergem :D Tegin mõned diagonaalid ka, aga siis ta kippus enne õiget hetke ära vajuma ja plähmerdama. Üks asi, millele ratsastuses tähelepanu pöörata.

Aga üldiselt oli nii tore. Kui traavis volditamine juba välja tuli, siis mingil hetel oli juba täitsa okei istuda ja see oli ni mõnus tunne :) Sain teda sääre vahel edasi viia ja ta jooksis mõnusalt ümaralt. Ja ma isegi pidasin trenni vastu. Väga lahe on näha iseenda peal, kuidas see täisistaku pusimine väikeste sammudega edeneb :)

Veskimetsa takistussõit 13.12.2014

Kui kodune treeningsuts välja arvata, siis viimane võistlus kus ma enne tänast käisin oli 2013 aasta alguses. Täpsemalt 20. 01. veskas. Seega peaaegu 2 aastat on võistlemisest pausi olnud. Liiga pikk aeg. Liiga pikk.

Täna oli siis uue alguse esimene katsetus. Veskas 80cm. Lubasin ju omale, et madalamat ma enam ei sõida ja nii on. Sellest võin taganeda juhul, kui sõidan nt väga noore/kogenematu hobusega, aga muidu mitte.

Transpordi sain T-ga ja ta tuli mulle hommikul järele ka. Tallis saime üsna kiirelt kõik tehtud ja hakkasime laadima. Ottokas läks ees ja ta isegi natuke vaatas seda uut treikut, millega ta varem sõitnud ei olnud. Veits nuusutas ja uuris ja tuli peale. Sõpsik oli ka natuke umbusaldav, aga tuli siiski kohe esimesel katsel autosse. Olime igaks juhuks arvestanud laadimisele 30min, aga läks 3. 

Kohale saime mõnusa varuga ja see oli nii hea! Panin Otto boksi ja tõin asjad. Vaatasin natuke 70cm sõite, maksin stardika ära ja nunnutasin Ottokat.

Kui rada vaatama sai minna, siis tahtsinküll appi karjuda. Süsteem oli 7,5 lattaed-lattaed. Mulle ei meeldi aed-aed :( Mul pole nendega eriti head suhted. Aga no see selleks. Esimese osa pöörded olid enamus selles suhtes ok, et mul oli piisavalt kohti, kus Ottokat "seina põrkest" tagasi võtta, Aga 1 pööre oli ikka väga vastik. Teise osa rada aga oli väga vastik. Ühel koral oli valida 2 kitsa pilu vahel, kust läbi pugeda ja no ma kardan selliseid kohti, sest Ottokas võib hakata vale tõkke poole tassima.  Aga no mis seal ikka. Rada oli selline nagu oli. Käisin vel 1 korra raja läbi ja mõtlesin täpselt mida ma kus peaksin tegema. Kus pole mõtetki tagasi sikutama hakata ja kus on head kohad poolpeatuste jaoks. Kus on vaja väljast säärega rohkem keerata ja kus ma hiljemalt oma tagumendi sadulasse pean saama.

Siis lippasin Otto juurde. JB oli ka kohale jõudnud ja Ottokas oli juba riides. Panin turvaka selga ja kaska pähe ja läksin jalutama. 

Soojendada ei olnud väga võimalik. Jube vastik veskas selline lahendus, kus on maneezist ots soojenduseks eraldatud. Seal on alati kaos. Nt sõitsin traavi suunaga vasakule ja mingi poniratsanik reaalselt sõitis mulle otse vastu. Jäin seisma ja tema sai ak õnneks pidama aga vahtis mind nagu tonti seal rajal.. et noh.. mis passid ees.. Ütlesin siis viisakalt, et kallis laps peaks ikka parema käe reeglitest palun kinni ja siis ta koristas ennast eest ära. 

Tegin läbi häda paar kõksu lattaial ja okserit tulin just 3 korda. Kuna viimane tuli mõnus terav tõuge ilusa kaarega, siis ma rohkem ei hakanudki hüppama. Tegin mõned leminekud ja poolpeatused ja käisin sammu.

Sõit:

Kella anti suht ruttu ja tervitada ma ei jõudnudki. Mõtlesin, et okei.. lähme siis. Mina üksi oma Ottokesega saan ise hakkama.

1. Esimesele tõkkele oli mõnus tõmme aga ei rapsinud, klappis. Võtsin nurgas tagasi ja oplaaaaa peaaegu tuli traavi :D Väike pööre ja siis nägi tõket, 

2. Haaras pealeja klappis ilusti. 

3s oli seotud 5 fuled ja okser. Selles vahes natuke lappas, aga vahe õnneks sobis. 

4. Edasi oli vasakule ja siis väga väike pööre nurgast välja ja 

5s tõke oli seotud 3 fuleed lattaed. Rahustasin häälega ja klappis ilusti.

6. Süsteem. rahustasin aga natuke ikka tõmbas palju peale, kuid õnneks oli vahe täitsa okei. 

7. Jube väiksest pöördest lattaed.

8. okser kaarelt 5 fuleed. Korraks tahtis minna otse ette jäänud tõket, aga vastas poolpeatusele supperilusti ja hüppas nii mõnusalt. 

II osa

9. Sama mis nr 2.

10. Süsteem teiselt poolt, kuhu peale keeramiseks oli 2 varianti ja mõlemad olid läbi lukuaugu pugemised. Valisin küll kitsama pöörde aga laiema vahe. Sõitsin kaare ja võtsin ta peaaegu traavi. Rahustasin kõva häälega ja ehkki tavahtis neid kahele poole jäänud tõkkeid punnis silmadega ja tahtis küll hele küll teisele minna, siis saime ikka sealt praost läbi. Süsteem ise oli ok.

11. nr 5 teiselt poolt. Klappis.

12. nr 1. Oleks pidanud tulema jälle sealt praost, aga tulin suurema kaarega.

13. nr 3. Oli valida kas üsna väike pööe kohe peale 12ndat või siis suuur kaar ja järs pööre süsteemi eest. Ma ei hakanud riskima sellega, et ta mind süsteemile tassib ja tegin väikse pöörde. Ottokas õnneks keerab väga hästi, kui ei ole segavaid faktoreid- tõkkeid, mis võiks olla hüpatavad antud trajektoorilt :p

Ja oligi kõik.

Esimest korda (nooo ok ok, vb on varem ka olnud, aa hetkel ei meenu lihtsalt) oli mul selline tunne, et ta ei tassi mind ringi. Et kui ma võtan natuke ratset, siis ta ka reaalselt vastab sellele. Ilmselt ma seetõttu vütsin teda kohati isegi liigselt tagasi ning oleksin võinud hoopis ainult juhtimisele keskenduda, aga no parem see, kui kontrollimattu kihutamine. (mis toimus meil neljapäevases hüppetrennis näiteks :D )

See tunne, et ma tean mis ma rajal teha tahan ja et hobune siis ka teeb neid asju.. See oli nii mõnus. Tavaliselt ma lähen parkuuri sõitma ja olen nagu peata kana- mõelda ei suuda ja hirmust on süda saapasääres. Täna ma mõtlesin ja tegutsesin. Ma ei tea kui kena või kole see kõrvalt paistis. Ma ei mäleta üldsee, kas mu käsi oli üleval või all, aga tunne oli hea ja koostöö hobusega olemas. Ja see on peamine! 

Järgmine võistlus on juba nädala pärast meie oma kodune treeningsuts. Hetkel ma ootan põnevusega, ehkki tean mismoodi ma õhtu enne ikka närvi lähen :p

Tahaks sappi pritsida..

aga ma pole sugugi kindel, kas on üldse põhjust.. Korra nagu natuke kihvatas, siis oli pettumus ja siis juba lihtsalt fakti nentimine.

Tundub, et mu elus vist hakkavad mingid muutused toimuma. Või siis on juba toimunud. Või siis on see, mis hetkel teoksil, ettevalmistus hoopis millegi uue ja põneva jaoks. Pere osa on ikka just nii hästi nagu ta on aga just selles tibatillukeses "minu enda" jupikeses minu elust on vist uusi tuuli oodata. Tihtilugu olen ma kõikvõimalikele muutustele visalt vastu sõdinud, ent lõpuks olen pidanud siiski alla vanduma ja ohh seda üllatust.. ei olegi alati muutus halb. Nii mõnelgi korral on see hoopis väga hea olnud. Ehk on nii ka seekord. Tahaks loota :)

Saatuse soovil ja keskkonna tahtel on nii läinud, et treeneritööd on mul hetkel väga vähe. Ja järjest vähemaks jääb. Mul on hetkeseisuga 3 õpilast. (ülejäänutega läksid selleks korraks teed lahku) 2tk ühes ja 1 teises tallis. Kummasti tallist pole näha, et neid juurde tuleks ja aega veel kuhugi kolmandasse talli minna ilmselt ei ole. J on meil selline nõrgukese tervisega väike printsess ja seega on hetkel seis selline, et tema vajadused on esikohal. Seega on treeneriroll mu elust hääbumas. Peale šotimaad korra nagu oli selline kiirem periood, aga kuhugi paigale ma ei jäänud. Seda nn kodutalli ei tekkinud ja nii ma olengi nö ula peale jäänud ja treeneriosa on tasapisi järjest kokku kuivanud. Ma ei teagikuidas sellesse suhtuda. Olla kurb või olla... neutraalne...
Ma ei pea ennast kõige paremaks treeneriks, aga halvaks ka mitte. Olen saanud palju kinnitust, et minu veendumused ja tõekspidamised on õiged. Küll aga ei ole ma nö kiire treener, et kohe ruttu hakkame hobustelt küsima igasugu asju. Ma norin ikka rohkem inimese kallal. Ja ilmselt sellepärast ei ole ma ka eriti populaarne, sest hõõrun ju inimestele nende vajakajäämisi nina alla. Ma peaks õppima seda kuidagi ilusamini serveerima ilmselt aga see "läbi lillede" ei ole kunagi minu tugevaim külg olnud. Aga on kuidas on. Hetkel on mul 3 õpilast. Neist 2 on kindlad (3xptüi üle õla nüüd ruttu ruttu) ja 1 kohta ei oska ma hetkel veel eriti midagi arvata, sest see koostöö on veel väga värske ja habras. Niipaljukese olen ma aga õppinud, et ei maksa klienti kohe "oma õpilaseks" pidada, sest inimestel on lojaalsusest erinevad arusaamad ja minu nägemus ei ühti enamike omaga.

Aga ühesõnaga olen ma ootel, et mida põnevat mu ellu ette veeremas on... Sest tundub, et treenerietapp on kokku kuivanud ja ma ei näe hetkel eriti seda tühja kohta, kuhu ma sobituma peaksin. Aga tööd on vaja teha. Seega kui ma trenne ei anna, siis tuleb midagi muud ette võtta ja ses suhtes ma loodan, et kudiagi mingi ime või õnne või juhuse läbi veereb mu teele midagi ägedat. Midagi väljakutset pakkuvat, värskendavat, stimuleerivat ja no raha peaks ka ikka sisse tooma :D Arved tahavad ju maksmist.
Niiet kui kellegil minu lugejatest peaks olema mulle midagi ägedat välja pakkuda, siis olen igasugustele pakkumistele avatud.

Väikese väsinud tädiratsutaja hiigelhaug.

Nagu reedeti ikka, hüppasime ka täna. Jõudsin talli vaid loetud minutid enne 7t ja panin Otu kiirelt valmis. Endale turvavest selga, kaska pähe ja minek.

Esiti ei suutnud ma leida head jalusepikkust. Ma ei tea mis värk sellega oli, aga auk lühemaks tundus liiga lühike ja auk pikemaks jälle liiga pikk. No ei olnud kuidagi mugav :s Ja ma ei leidnud kuidagi head tasakaalu ja asendit. Eilne öö oli J-l raske ja ta karjus tunde. Just karju, mitte ei nutnud, sest pisaraid ei olnud. Trall hakkas u 1st (ma olin just just uinunud) ja kestis 5ni. Seega ma olin suht magamata ja vedel. Otsustasin, et lähen ikka trenni, sest ma niiväga tahtsin minna, ja pingutan palju jaksan.
Keskenduda oli tõsiselt raske. Väsimus andis tunda ja no ei olnud head tunnet. Kuulasin treenerit ja püüdsin teha mis kästi. Mõtlesin rohkem jalgadele ja käed tegid omi asju. Juhtimine lonkas ja pööretes vajus Ottokas õlaga välja, sest ma eis uutnud teda korralikult koridoris hoida. Mu oma kere oli vedel ja lödi ja see andis tunda. AGA ottokas oli täna kuld!

Soojenduses jooksis väga mõnusalt. Natuke palju toetas eest ja ei läinud nii hästi läbi, aga samas vastas ilusti poolpeatustele. Hakkasime siis hüppama. Katse 1: vasakust jalast lattaed. Lähenedes tempo oli hea, tagant töötas ilusti. Tõke oli väike ja sättisin põhja. Samm klappis, rütm püsis ja siis kolaki... Otto tõukas varem ära ja tegi hiigelhüppe. OK, katse 2: Võtsin naatuke rohkem kokku aga ikka sama jama. Katse 3: R tõstis tõket ja täpselt sama. Ma ei saanudki aru, mida ma valesti tegin, sest Ottokas ei tassinud mind üldse, ei kiirendanud, kõik oli ok ja oleks pidanud ilusti klappima ja siis ta lampi paugutas kaugelt mingeid hiigelhüppeid. R pani siis valimislati ette ja see toimis. Tegime suunaka ja tõke muudkui kerkis. Otto hüppas megahästi! Ma olin lausa üllatunud, kui ilusti ta rütmis püsis. Kahjuks oli mul endal liimist lahti tunne ja ma ei suutnud kuidagi salvestada, et mida ja kuidas ma tegin, et sellest võimalikult palju õppida.

Järgmiseks tulime kohe 2 tk jutti. Okser nurka ja lattaed tagasipöördega nurgast välja. Otto hüppas ilusti, sammud klappisid, aga ma ei mäleta mis tunne mul oli. Mida mu keha tegi.. Ja see on täiega nõme :( Ma mäletan ainult, et olin kohutavalt väsinud ja pabinas. Vägagi pabinas just sellepärast, et olin nii väsinud. Kartsin kogu aeg et teen mingi jubeda jama kokku, sest ei suuda keskenduda või jääb jalga väheks või midagi. Võibolla Ottokas sellpärast oligi nii tubli, et ma omaarust ikka kütsin kogu aeg päris palju edasi, sest olin hirmul, et jalga jääb väheks, kui ta peaks tõkke ees kõhklema.

Noo ja siis tuligi ära minu hiigelhaug.
Tulime järjest 4 tõket. Valge aed tagumisest nugrast välja. Edasi oli soojenduseks olnud lattaed otse kodu poole seotult 6 fuleed. Siis nurgast välja okser ja kaarelt jälle nurka valge aed 7 sammuga. Esimesed 2 olid täitsa ok. Otto oli väga enesekindel. Ja siis nurgast välja okser... Ma ei saanud aru kas on ok rütm v ei ole. Kesekndusin pöördele ja omaarust tegin selle ilusti korralikult ära, aga sammu ei näinud üldse. No kohe üldse mitte. Viimasel hetkel sain aru, et pekki. Sigakaugeks jääb või siis läheb täiesti kõhuli sisse. Olin 100% veendunud, et ta ei hüppa. Valmistusin alla kukkumiseks, sest ma ei osanud ennustada kummale poole ta põikab. Surusin õlad taha ja käed ette kaela poole, et kui otse plokki pidurdab, siis ma ehk ei lenda üle kaela. Ma ei mäleta, kas ma jalaga ka midagi tegin või ei teinud. 0 mälestust jalgadest. Igatahes kaugelt Otokas ära ei tõuganud. See oleks olnud ilmselt enesetapp. Ta tegi sammu alla ja ma olin täiesti kindel et ta ei tõuka ära ja me uisutame sinna okserisse sisse. Aga ta siiski läks hüppesse ja ronis veel puhtalt üle kah. Mina vana konn aga olin ju pm sellili seal ja seega jäin jubedalt suu peale :( Oiii ma ehmatasin ära sellest. Ja olin enda peale püha viha täis. Patsutasin hobust ja palusin mõttes andeks. R ütles ka, et ära nüüd põe, see oli 1 viga ja üldse mitte nii hull, et jah, ta tassisi mu üle, aga ma ei olevad raksuga suust tõmmanud vaid lihtsalt olin nagu langevari :s. Võitlesin endaga, et mitte paluda seda okserit madalamaks tõsta. Tulin uuesti. Ja toimis! Issand milline kergendus! Seekord vahtisin pöördes üksisilmi tõket ja samm klappis täitsa okeilt. Ottokas kiirendas oma kolm viimast fuleed, aga see oligi hea, sest ma sain siis natuke vastu hoida ja tajusin ilusti kuhu ta jookseb. Ka 7 sammu kaar tuli välja. See oli suht tagasi 7, aga kuna oli vaja hüpata valge aed tagumisse nurka, siis Ottokas pidurdas ise ka natuke ja ma pidin teda isegi suruma viimased fuleed, et õigesse kohta klapiks. 

Lõppu tulime ajutrenni ehk rida. 5ne peneroll 1 sammu vahedega. Ma olin ise käega nii kange ja see harjutus oli ideaalne selle jaoks. Mul väsimusest juba jalad ja käed tudisestd. Hiigelhaugil oli sellel ka oma roll mängida muidugi, aga võtsin end ikka kokku. Esimesed korrad Ottokas natuke sabistas pealesõiduga, aga edasi oli juba parem. Suunda muutes oli esimene kord suht nukker, sest ma ise ei suutnud istuda kuidagi ja olin hädine. Enne uuesti tulemist püüdsin kogu oma keskendumisvõime kokku korjata ja oma jäsemed toimima saada. Pealesõit õnnestus väga hästi ja rida ise ka. Ja lõpetasime ära. Viimase rea ajask sain oma istaku ka lõpuks paika ja kätte selle hea tunde, et kuidas ma sadulas olema pean. Enne seda olin nagu märg pesu :D

Trenn iseenesest läks väga hästi. Mõõtsin pärast ja kodu poolne lattaed oli meeter ning okser 95. Väga kõva sõna minu jaoks :D Mul aga kohutavalt kipitab see, et ma ei suutnud üldse analüüsida oma tegevusi seekord. Kohe üldse. Mul ei ole meeles mida ma tundisn, mida ma hobuses tundsin. Nagu oleks mingi robotiga sõitnud, sest mingi teineteise mõistmise emotsioon jäi täna puudu. 

Ma kirjutan selle kõik oma magamatuse arvele.

Aga oli kuidas oli. Ma olen uhke, et ma põnnama ei löönud. Ma olen tänulik, et R mind edasi kannustas ja ei lasknud mul poole trenni peal loobuda. Ma ületasin täna ennast väga palju ja ma olen rahul, et ma sellega hakkama sain :)

Mõõn ja tõus ja natuke kiunu muudel teemadel

Nuniii, vahepeal ma olen mõelnud mitu korda ennast tühjaks kirjutada, aga õhtul olen nii nii vässu, et lihtsalt ei jaksa oma mõtteid enam koondada. Aga siit siis tuleb ülevaade viimasest kahest omaette ratsutamisest jaaaa siis lõppu kiunu ja hala muudel elulistel teemadel.

Esmaspäev. 1.12.2014

I jõudis 7ks koju ja kimasin talli. Oii oii kui külm oli :s Panin Otto valmis, tema õhtusöögi kuuma veega likku ja suundusin maneezi. Sammu käies hakkas ta taga otsas silmi punnitama nagu ikka. Paar korda püüdis mulle selgeks teha, et paremoleks sealt kiiremas korras evakueeruda aga säärest päris mööda siisiki ei tüginud. Ja siis saabus maneezi lisaks üks hobune kordel. Ilm oli kpülm ja kõik hobused sellest parasjagu sapsu täis. Nii ka see tupsujalg, kes ei häbenenud oma energiülejääkidest vabaneda. Kordehobuse esimese korralik hüppe hetkel olin mina Ottokaga taga otsas ja seal olles ehmatas ta kordehobuse madina peale ennast ajutuks :s Püüdsin mis ma püüdsin talle selgeks teha, et kõik on korras ja pole vaja pabistada, siis sammust rohkemat teha polnud lootsustki.
Läksin siis maneezi etteotsa, aga kordetaja oli ka seal, et vältida maneezi ringaugu tegemist pidevalt samas kohas kordetades. Ja kuna see hopsik seal kordel möllu pani, siis oli Ottokas veendudnud, et see pole mitte hobune, vaid kiskja, ning värises nagu haavaleht.
Uhhhh ma olin tige selle olukorra peale. Keegi ei teinud midagi valesti ega pahasti, lihtsalt kõik asjad jooksid kokku. Kui kordedaja oli lõpuks lahkunud, siis jamasin veel u 15 minutit enne, kui Ottokas oma põgenenud ajud üles leidis ja suutis keskenduda. Tegi natuke head treevi ja lõpetasin ära. Jalutasinnatuke ja oligi kogu mu trenn -.-

Ma ei tea mis tal viga hakkas. Tavaliselt, kui ta millegi pärast pabistab, siis ma annan talle natuke aega ja ta rahuneb päris ruttu. Natuke väristab jalakest ja kui midagi halba ei juhtu ja ma ise rahulik olen, siis vaatab et polegi hullu. Tookord aga oli ta nagu ära vahetatud. Ma ei hakanud teda kiusama ka ja olin täiesti rahulik ja kannatlik. Ootasin ja ootasingi ära, millal ta suutis keskenduda ning oligi moos. Eks kõigil juhtub.. ka paremates peredes :)



Kolmapäev. 3.12.2014

Vahemärkuseks niipalju, et teisipäeval oli JB-l hüppetrenn, mis läks ülihästi.
Aga et siis minu tänane trennike.
Ma otsustasin kohe kui ise uuesti sõitma hakkasin, et hakkan samm-haaval ka oma täisistaku kallal vaeva nägema. Tasapisi ja nipalju kui mu selg lubab. Kui jõuan lisaks hüppetrennile veel sõitma siis järgmine prioroteet on istakutrenn ja siis kui juhtub ime ja ma veel jõuan, siis teen mis just huvitav tundub :)
Täna oli siis istakutrenn, kuina esmaspäeval ma käisin pm sammu. Tegin natuke sooja ette ja hakkasin pusima. Alguses olime Ottoga mõlemad nats pinges, aga siis läks hobune väga mõnusaks ja ma suutsin ka õige asendi leida ja oli isegi istutav :D Tegin palju üleminekuid ka. Galopp-traav ära istumine tuleb juba tasapisi välja, kui mul õnnestub enne korralik olla ja poolpeatus teha. Kui ma lohh olen, siis vajub Otto laia traavi ja siis ma ei istu seal mingi väega :D
Aga täna ma olin hoolas. Täna ma olin keskendudnu ja täna ma ei olnud lohh. Pusisin ja pingutasin hoolega ja tore oli trenni lõpus tõdeda, et sõitsin peaaeu terve trenni täisistakus :) Jah, ma ei suuda veel niipalju, et ma hobuselt ka midagi samal ajal nõuda saaks. Teen ringikesi ja kaari, et ta oleks võimalikult lõdvestunud ja "tiksuks" rahulikult ja ühtlaselt. Ma olen kogu aeg olnud seda usku, et enne nõua endalt ja alles siis hobuselt ning kuna ma ise ei olegi hetkel rohkemaks võimeline, siis esmalt tegelen endaga. Küll jõuan veel ilusaid volte ja sirgeid diagonaale ka küsida :) Kuhu mul ikka kiire :D


AND...
Ma andsin end veska võistlustele üles :S Uhhuhhhuhhhuuuu skeeri as hell :D Tegelt on hullult äge ka aga hirmus on kaaaaa. Mul pole õrna aimu ka, kas mu valged püksid ikka mahuvad jalga :D Redikast rääkimata :p See vajab nats kohendamist ka ju ja ma ei kujuta ette, kas ma jõuan sellega tegeleda :s Võibolla peaks kuhugi õmbleja juurde viima....


Nuniii siit tuleb muu jutt:
Eile olid mõlemad lapsed kodus. J-l on ulmenohu, mis tänaseks juba ka bronhhi kolis. Here we go again :( Õnneks on meil kodus nagu väike apteek ja valikus on piisavalt erinevaid medikamente tema haiguse ohjamiseks.
Poja oli kodus, sest ei tahtnud aeda minna. Ja assa nuga, kus tal oli alles tuju. Igast väikesest asjast kiskus tüli üles. Nokkis mu närve nina kaudu välja. Ma saan aru, et tal on mure (millest ta täna õnneks rääkis ka, kuid millele pole mul küll kerget lahendust pakkuda) ja et ta ei oska seda pinget enda sees kuidagi muudmoodi välja elada, aga no jeebus mariia... Kust ma peaks sellise ahvi kannatuse võtma, et mitte tema pidevatele provokatsioonidele alluda ise samal ajal meie kodus kehtivaid reegleid siiski järgides ja mitte lastes tal piiridest teerulline üle lasta. Aga no hakkama saime selle raske päevaga ja täna oli parem päev. Iegi mure räägiti mulle ära, ehkki kahjuks ei ole selelle muud lahendust, kui DK peab lihtsalt olukorraga leppima. Life sucks you know :(

Aaaga nüüd siis vingumise tipphetk. Kes teab, see teab, et mul varastati septembris ära rahakott. Käisin politseis ja tegin kõik vajaliku jne jne. Asjaga seotud osapooltest üks oli väga vastutulelik ja...... nagu täna selgus, siis valelik. Ilgem jama on jälle lahti ja kuna ma ei tohi ilmselt uurimise huvides midgi öelda ega rääkida, siis als ta jääda, aga no tuju keeras ikka täitsa pekki.
Tulin tallist koju ise täiesti õnnes oma toreda trenni üle ja siis babahhhhhh. Nõõõõmeeee. Aga no ma tunnen, et ma lihtsalt ei saa lasta sellistel jamadel ennast väga rivist välja lüüa. Tegelen probleemiga ja püüan võimalikult kiiresti lahenduse leida. Muud ma ju nagunii teha ei saa.

Ja veel. Ma sain oma kasutatud veredused täna kätte ja tallis selgus, et neil on vist kummid lühemaks tehtud.. Üli nõme. Need, mis ma proovisin, olid täiesti ok, aga need ei lähe kinni. Absurditeater. MA olen elutige, sest no mul on VAJA kaitsmeid, sest hetkel need trennikad lihtsalt lagunevad käe vahele ära vasrsti :s