Kolmap rallisin reaalselt terve päev linnas. Esmalt poisid linna tööle ja lasteaeda. Siis J-ga panka. Seal läks tund nagu lennatses ja siis kihutasime arsti juurde. Arutasime vaktsiine ja saime mõlemad tehnokontrolli. Kurgud punased ja ninad nohused. Laps sai kurguõli ja mina pm mitte midagi, kuna ma imetan ju. J mõõdud 1a 2k ja 7p on 85cm ja 10770g Pikk preili :)
Siis oli kell juba preili lõunaunes ja püüdsin teda autoga sõites magama saada.. Ilus unistus :D Käisin ratsatarvete poes ja ostsin kaitsmed ära. Trennikad on juba niiiiii räbalad, et paha hakkab. Edasi kimasime Jürri, et Otto hambaarsti meeskonnale raha ära viia ja pakiautomaadist pakid kätte saada.
Unistasin koju minekust, aga läksime hoopis minu töö juurde. Saime sealt kommipakid kätte ja jutustasime natuke. Nad seal moosisid mu ära, et ma ikka läheks jõuluüritusele ka.
A oli ingel ja tuli ilma igasuguse ette teatamiseta eksprompt lapsi hoidma. Nii tore!! Ja ta sai nii hästi hakkama! Kullatükk ma ütlen. Ja nii ma siis maandusingi kella 18 paiku tondiraba jäähalli kurlingut mängima. Meid oli paras kamp ja väga lahe oli. Mul hakkas aga pea hullult valutama mingi hetk ja siis ma vaatasin niisama pealt. Igatahes see mäng on mängida suht äge, aga vaadata ulmeigav :D
Aga see selleks. See polnud üldse tegelt see, millest ma kirutada tahtsin :D
Trennis käisin esmaspäeval. Ratsastasin, nagu ma juba kirjutasin siia ka ja oli väga hea! Vahepeal sõitis JB ja mina ise sain sadulasse alles neljap, kui oli laupäevase kodu treeningvõistluse eelne hüppetrenn.
Panin ka uued kaitsmed peale. On ikka mugav küll kasutada korralikke asju, mitte vanu räbalaid. Hakkasin siis sooja tegema ja no hobune on imelik... Ei olnud halb. Pigem ikka vist hea, aga ma ei olnud kindel, kas see hea on ka hüppamiseks hea. Ma sain, või no lausa pidin teda tagant päris palju sõitma. Eest ta raske ei olnud. Pigem lausa kerge, aga samas stabiilne. Ja kui poolpeatuseid tegin ja natuke teravamalt säärt andsin, siis tegi tagant sellise hüppe edasi, et tundus nagu oleks tagumine ots tal kurgu alla tulnud. Eest aga välja ei trüginud kuhugi. Täiega mõnus oli, aga ma värisesin hullult, et kui ma hüppama hakkan ja teda nii palju sõidan säärega, siis paneb kindlalt ajama.
R tuli ka ja hakkasime siis hüppama. Rääkisin talle ka, et Otto on imelik. Ta kontrollis kaitsmed ka üle ja pani tagumised kõvemini kinni, sest ma ei julenud piisavalt panna ja olid ära keeranud paigast. Katse 1. Võtsin kohe rütmi ja püüdsin seda hoida lõpuni. Püsis ideaalselt ja hüppas nii hästi. Ulme. Mina ise tegin aga kätega mingi jama ja tulin uuesti. Mõtlesin käte peale ka ja kõik oli super. Ja nii läkski edasi ka. Tõke vaikselt kerkis ja hüpped olid ikka megahead. Rütm püsis, kuhugi ei vajunud. Kõik oli nii tore! Ma kogu aeg paanitsesin, et no millal see laks tuleb, et ma sammuga eksin ja siis pean lükkama ja siis ongi hapu. Ja ega tali taeva jää eksole.
Tulime okserit taha nurka vasakust jalast ja ma tundsin sirgel, et no krt ei lähe edasi. Jookseb küll rütmis, aga ei ole seda tõmmet eest, mis tema puhul nii tavaline on. Surusin säärega ja no selg läks rohkem kummi ja tagant tuli veel alla, aga eest ei muutunud mitte midagi. Lähenedes nägin, et krt kaugeks jääb ja panin natuke kannuse vastu ise mõtlesin veel, et pekkiiiii ongi moos tänaseks. Ottokas haaras 3 fuleed selle peale rohkem maad ja jõudis mugavasse kohta ja hüppas ilusti. Ja oh seda üllatust, kui ta ka tuli tagasi ilusti. R küsis, et mis mul viga hakkas, et miks ma lükkasin.. Et miks ma sirgel edasi ei sõitnud ja ütlesin siis et no ma püüdsin aga ei saanud hakkama.
Tulin uuesti. Kõik sama aga seekord ma ei hakanud edasi palju lükkama tõkke ees, sest olin kindel, et ta paneb ajama. Aga EI kus sa sellega. Seega jäi kaugeks, aga kuna ma hoidsin jala hoolega peal, siis ta laksas kaugelt sellise paugu. Hüppas nagu oleks maja ees olnud. Jäin sutsuke maha kah ja käega tundisn, et jäin pisut ennast toetama, aga teravat tõmmet ratsmest ei olnud. Oi ma ehmatasin ära. Esmalt panin sammuga pange ja siis jäin veel rippu kah suu otsa. Tõke polnud väga kõrge aga madal kah mitte. U 90cm vast.
Palusin valimislati ette panna ja tulime uuesti. Sain pihta asjale ja uus katse ilma latita toimis ka. Hämmastav oli isee, et Ottokas ei lasknud ennast sellest minu plähmerdamisest üldse segada. Ei läinud lappesse ega midagi. Tuli poolpeatuse peale tagasi ilusti ja puha. Ei mingit sabinat või hullumeelset kihutamist. Isegi R imestas, et kuidagi nii rahulik ja muhe.
Tulime lühikest rada ka kahe erineva süsteemiga. Väikeseid vigu tegin ikka, aga kuna hobune oli nii hea, siis sain enda peale rohkem mõelda ja vahepeal oli isegi täitsa hea tunne. Tundsin rütmi, nägin sammu ja isegi närv pidas lõpuni vastu ning suutsin käed õigesse asendisse panna hüppe eel ja ajal.
Viimase kombinatsioonina tulime okserit tagumisest nurgast välja. Katse 1 oli ok, aga mitte hea. Ma ei sõitnud pööret ilusaks ja hakkasin ise pablama. Juba poole trenni pealt lugesin lähenedes rütmi endale kaasa ja see aitas ka tõkke ees hoida ühtlast liikumst ja mitte sahmima hakata. Selleks ajaks oli mul aga kops juba koos ja võhm otsas. Hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Võtsin omale hetke ja püüdsin kuidagi maha rahustada oma hingamise. Tõstsin galoppi ja seekord ei lugenud mitte rütmi, vaid lugesin hingamist, et ei hakkaks hinge kinni hoidma. Keskendusin pöörde läbi sõitmisele ja hingamisele ja ohh sa jeebus mariia kui ilusti see okser sealt nurgast välja klappis. No nii hästi! R arvas, et võiks sellega lõpetada ja ma ei oleks saanud rohkem nõus olla. Toppisin poisil põsed kommi täis ja jalutasin käekõrval teda. Mina olin rohkem vässu kui Ottokas :D Seekord polnud tal isegi sadula alt märg.
Boksis sai veel porgandeid krõbistamiseks ja palju paisid :) Ja mina sain nii nii hea elamuse! Sellised trennid annavad nii palju positivset energiat ja nii palju motivatsiooni ennast veel rohkem pigistada, et ikka paremini suudaks täisistakus olla ja et võhma treenida. Praegu ma olen poole trenni ajaks juba töss :D Aga no super super on näha edusamme. Näha, kuidas see töö iseenda kallal väikesi tulemusi annab. Nii lahe :D
Samas, no ega ma ei tea, miks Ottookas lõppkokkuvõttes nii normaalne oli... Kas oli asi selles ratsastustrennis või äkki hoopis värskelt käinud hambaarst tegi ta olemise mõnusamaks. Aga võibolla olid need vanad kaitsmed nii räbalad juba, et tal oli nendega paha ja siis ta sahmis ja kiirustaski.. Võibolla sai nüüd mugavad kaitsmed ümber jala ja tundis end kindlamalt. Sest no tagant ta ikka riivleb omajagu ja kaitsmeid on väga vaja. Aga no mis iganes see ka polnud, mis meile selle superhästi õnnestunud trenni tõi.. Ma loodan südamest, et see juhtub veel ja veel :D
No comments:
Post a Comment